Soomaa on rikas matkaradade poolest: seal on pikemaid ja lühemaid radu, meelepärase leiavad nii omaette uitajad kui ka rühmaviisi rabasse suundujad. Seekord on vaatluse all Riisa, Meiekose, Ingatsi ja Toonoja rada, kuid ka Soomaa jõed, millel samuti tasub retk ette võtta.

Põhiline turismitegevus on Soomaal koondunud Karusekose kanti, kust matkahuvilised leiavad kõige rohkem radu. Seal on neid, mis ametlikud ja korrastatud teedega, aga ka sääraseid, kus omaette rännates võib ise suunda valida.

Soomaal matkates peaks olema tähelepanelik nn. viiendal aastaajal. Sedasi kutsutakse sealset üleujutuste perioodi, mis tavaliselt on kevadel või sügisel. Sel ajal on suur osa Soomaast vee all ning nagu jõeluhad ja rabad, nõnda on ka matkaradadel tihtipeale lained vahutamas.

Viies aastaaeg on seotud tulvavee ja vihmadega, kui suur veehulk ei pääse mööda kitsaid jõgesid piisavalt kiiresti Soomaalt minema. Jääminekul on selles määrav tähtsus: mitme jõe kokkusaamiskohtadesse tekkinud jääpaisud tõkestavad voolu, mistõttu jääb samuti vesi pidama. Sestap on vahel juhtunud, et jõevesi hakkab hoopis tagurpidi voolama ning Soomaa meiereides „võist piim valmima”.

Meiekose rada. Kui Meiekose silla juurest alla pöörata, algab kohe Meiekose matkarada. Ligikaudu kolmekilomeetrine rada kulgeb esmalt piki Raudna jõe kaldajoont, põigates aeg-ajalt veidi kaldast eemale. Umbes poole teekonna peal asendub võrdlemisi laugjas Raudna jõgi käärulise Tõramaa jõega: järgnevat lõiku on märksa põnevam läbida kui raja esiotsa. Sealt edasi on võimalik valida mõnevõrra sirgem teekond, mis kulgeb pisut kaldast kaugemal, või siis järgida jõe looklemist ning sammuda palju käänulisemat rada pidi.

Matkarajale jääb mitu lõkkekohta ja telkimispaika. Ehkki Soomaa suurvee ajal on need märjad ja vesised, saab seal hädapärast siiski piknikut või söögipeatust pidada. Rajalt leiab omajagu teabetahvleid, kus on kirjeldatud ümbritsevat loodust, siinsetes metsades ja luhtadel elavaid loomi, Soomaa jõgedel pesitsevaid või peatuvaid linde.

Matkaraja Tõramaa- ehk Soomaa keskuse poolses otsas viib tee vanade taluasemete juurde. Paraku pole neist enam palju alles, ometigi saab mõningase aimduse, kus ja kuidas Soomaal talud asetsesid ning kuidas aastakümneid (ja aastasadu) tagasi suurvee eest hoiduti.

Kuna Meiekose matkarada ei jõua ringiga algpunkti tagasi, tuleb hoolitseda, et raja lõpus ootaks mõni sõiduvahend. Loomulikult võib pöörata ka otsa ümber ja tagasi kõmpida või mööda autoteed raja algusesse jalutada.

Riisa rabarada. Riisa matkarada on üks neist vähestest Soomaa radadest, mis tavaliselt suurveest täiesti puutumata jääb. Oma asukoha tõttu on see hinnatumaid radasid seal kandis: autotee ja parkla paiknevad kohe raja värava juures.

Viis kilomeetrit pikk rada on üpriski tavaline rabamatkarada, milletaolisi võib Eestis palju leida. Liikudes esmalt mööda rabaavarusi, põikab rada vahepeal põgusalt metsa alla. Sellistes kohtades näeb metsa üleminekut rabaks ja vastupidi, kuiv pinnas asendub märjaga, sootaimed põlise kuusemetsa omaga.

Rada lookleb ka mõne lauka vahelt läbi, neis kohtades tasub ettevaatlik olla eriti libedaga: must veepind haigutab otse rajal kõndijate jalge juures. Siiski pole sookollid seal rabas veel ühtegi hooletut matkajat endaga kaasa viinud, küll aga on paljud oma jalad sedaviisi märjaks saanud.

Ingatsi matkarada. Karusekose talu lähistelt algav Ingatsi matkarada kulgeb alguses tükk maad metsa all ning mööda sihte. Alles peaaegu kahe kilomeetri läbimise järel tõuseb rada rabarinnakule: ees olev Kuresoo on ümbruskonnast mõnevõrra kõrgemal.

Kuresoos jõuab matkatee peagi raba serval kõrguva vaatetorni juurde. Sealt avaneb hingemattev vaade rabalaamale, saab piielda matkaraja kadumist rabaavarustele, aga näeb ka kaugemal üle raba paistvat Toonoja metsaviirgu.

Vaatetorni juurest suundub laudtee aina sügavamale rappa; kidurate mändidega rabamaastikku ilmuvad peagi väikesed veesilmad. Rada teeb nende laugaste vahel väikese tiiru ja seejärel juhatab tuldud teed mööda tagasi teekonna algusesse.

Rahu ja vaikuse otsijaile on Ingatsi rajal mitu puhkeaset ja pinki, kus saab jalgu sirutada ning rabaloodust jälgida. Vaid tuulevuhina ja üksikute loomade häälte saatel kipub kiiresti tukk peale ning võib juhtuda, et rahulikust uinakust virgutakse alles õhtuhämaruses.

Ingatsi raja Kuresoo-pealse osa saab läbida igasuguste veeoludega, ent rabale eelnev metsaalune ning rabaraja algusesse viiv autotee muutub suurvee ajal tihti läbipääsmatuks mülkaks. Seetõttu tuleks valida oludega sobivad jalanõud, kuid vaja läheb ka head tahet ja valmidust märjaks saanud varvastega kõndida.

Toonoja muinasküla. Need, kes soovivad iseseisvalt rabal ringi rännata, võivad Ingatsi matkarajalt minna edasi Toonojale. See on vana muinasküla, mis paiknes soosaartele laiali pillutatult. Praegusajal ei kohta selles külas enam ühtegi püsiasunikku, sügavamale sohu ulatuvatel saarekestel asuvad talukompleksid on suisa lagunenud. Siiski leiavad elamuste otsijad sealt palju huvitavat: vanad lagunenud talumajad, hoonetesse jäänud mööbel ja inventar, aga ka lihtsalt kenad vaated taluasemetele.

Ingatsi rajalt ja Kuresoo laugaste juurest Toonoja poole sammujail peab olema hea vaist või kindlad orientiirid käepärast, kuna rabaserval kasvav männimets ei reeda mingilgi viisil muinasküla asupaika. Küll aga hakkavad esimesed jäljed ilmnema siis, kui on jõutud veidi sügavamale metsa alla: märgata on kindlas suunas kulgevaid rajakesi, kuivenduskraave, hoonesiluette ja muid inimtegevuse jälgi.

Toonoja matkarada kulgeb viimase talu juurest kuni Navesti jõel asuva rippsillani. Tee viib ühelt soosaarelt teisele, kord üle saartevaheliste ojakeste, siis jällegi piki raba serva või soosaartel kasvava metsa alt läbi. Rada põikab ka vanade talukohtade juurde – mõnest on jäänud vaid mälestus, teisal aga kõrguvad veel nukralt varemed.

Viimaks Navesti kaldaile jõudes on valida, kas ületada jõgi mööda lagunemakippuvat rippsilda või sumbata läbi koolmekoha. Jala läbi vee saab minna aga vaid madala veeseisu korral, suurvee ajal tuleb jõgi ületada kanuuga. Talvel külmaga saab ühelt kaldalt teisele ka mööda jääd: ettevaatlikult astudes.

Jõed kui matkarajad. Jõerikkal Soomaal võib sealseid vooluveekogusidki nimetada matkaradadeks: soojemal ajal käib jõgedel tihe kanuu- või haabjaliiklus, pakasega saab jääkaane peal liikuda aga tõukekelgul või uiskudega.

Kanuusõitudeks on kõige hinnatumad jõed Raudna, Halliste ja Navesti, suvel võib neil päevas näha kümneid kanuusid mööda libisemas. Talvel lisanduvad siia ritta Tõramaa ja Lemmjõgi, mida mööda saab heade jääolude korral tuhiseda kümneid kilomeetreid uiskude sahinal või tõukekelgu kriginal.

Jõge mööda liikudes näeb kaldaid hoopis teisiti, kui need paistavad maal kõndides – avaneb Soomaa teine pale. Siiski ei maksa neid ilusaid vaateid liialt pikalt imetleda, kuna mõni teelejääv puuront võib kanuu ümber keerata või uisutajale valusa matsu anda. Ometi ei kahanda äpardusedki seda mõnu, mida pakub liikumine piki Soomaa jõgesid.

Kõige paremat teavet Soomaa matkaradade, nende hetkeolukorra ning seisundi kohta saab iga huviline Soomaa rahvuspargi keskusest, mis ei jää Karusekoselt kuigi kaugele. Ühtlasi leiab sealt väljapaneku Soomaa, selle looduse ja ajaloo kohta; samuti interaktiivse kaardi, millelt oma asukohta või sihtpunktiks olevat matkarada täpsemalt uudistada.

Kuid Soomaal tegutseb ka arvukalt turismiettevõtjaid ja kohalikke entusiaste, kes omalt poolt hoolitsevad Soomaa käekäigu eest, korrastavad matkaradu ja puhkeplatse. Üksiti saab neilt tellida giidiga matka rabarajal, kanuureisi jõgedel, räätsaretke üle soo või kelgu- ehk uisusõidu mööda jäiseid teid.

Igav ei hakka Soomaal siia korraks loodust uudistama põiganutel ega ka päevadeks rabade rahulikku rüppe põgenenutel. Vaatamist ja tegevust jagub küllaga ning loodusesse säästvalt suhtudes on alati põhjust Soomaale matkama minna.

Soomaast võib lugeda ka Eesti Looduse 1999. aasta oktoobri Soomaa erinumbrist.