Tänavuse aasta puu on ilmselt paljudele inimestele tundmatu – sellist imelikku nime on vast kuuldud, aga puud tunnevad või on looduses näinud üksnes vähesed. Õigustatult võib siin tekkida pahameel: miks nii vähe levinud, looduses peaaegu tundmatut, pealegi mürgist puud aasta otsa esile tõsta?

Lihtsaim põhjus ongi vähetuntus: kui taime tuntakse vähe, siis tuleb teda ka tutvustada. Jugapuu on neljas kodumaistest okaspuudest, omapärase väljanägemisega puittaim, mis on rohkesti tarvitust leidnud. Pealegi – mänd, kuusk, kask, tamm ja teised tuntud tegelased on aasta puud varem olnud.

Aasta puid hakkas Eesti Loodus valima 1995. aastal Eesti TA looduskaitse komisjoni (professor Viktor Masingu) algatusel ja põhjanaabrite eeskujul. Algset mõtet valida rahvuspuu peeti siis liiga varajaseks ning piirduti aasta puu nimetamisega. Esimene, 1996. aasta puu oli kadakas, järgnesid kuusk, tamm, kask, pihlakas, mänd, pärn, vaher, lepp, haab, paju ja mullune puu saar. Esialgu aitasid aasta puud valida lugejad, kas kirja teel või Interneti-hääletuse abil, viimastel aastatel oleme puude valimisega hakkama saanud toimetuses omal jõul.

Mis saab aasta puust edasi? Kodumaised puuna kasvavad puud kipuvad otsa saama. Jäänud on veel jalakas ja künnapuu, toomingas, sarapuu ning võõrliigid; edasi tulevad pärismaistest juba puunimelised põõsad, kahtlemata ka tähelepanuväärsed, nagu kontpuu, kuslapuu, paakspuu, kukerpuu jne. Ehk siis aasta põõsas? Võib-olla peaks hakkama nimekirja kordama, sest kindlasti jäi varem üht-teist käsitlemata ning vahepeal on lisandunud ka uut teavet. Igatahes on aasta puu leidnud oma kindla koha vähemasti mälumängurite ja olümpiaadide küsimustes.

Aasta lindu valib Eesti ornitoloogiaühing (www.eoy.ee/) ning tänavu on selleks teder. Teda tutvustab tunnustatud tedreuurija Ene Viht aprillinumbris. Aasta lindu on valitud juba 1995. aastast, mil selle au pälvis esimesena rukkirääk.

Sellest aastast on meil esimest korda aasta seen või õigemini seened – puravikulised. Tänu kunstnikust mükoloogi Vello Liivi suurepärastele fotodele ja akvarellidele loodame tutvustada peaaegu kõiki Eestist leitud puravikulisi; mõnda neist pole eesti keeles varem kirjeldatudki. Suvel, enne seenehooaja algust, ilmub aasta jooksul käsitletavate puravike kohta piltmääraja.

Tänavu on meil kohane aeg ka tagasivaadeteks: veebruaris 1933, seega 75 aastat tagasi, üllitati Eesti Looduse esimene number; taasilmuma hakkamisest 1958 möödub aga 50 aastat. Lühikokkuvõtte ligi kuuesaja numbrini ulatuva Eesti Looduse pikast ajaloost leiab siit ajakirjast. Ühtlasi on toimetus tänulik kõikvõimalike mälestuste ja piltide eest, mis kirja pandud ajalugu täiendada aitaksid.