Ühel kaunil kevadpäeval ma võtsin väikese tüdruku käekõrvale ja läksin jälle mäe taha loduheinamaale, kus oli palju allikaid ja ojakesi, mis olid otsekui loodud selleks, et lapsele vesiveskit ehitada. Olime käinud seal sagedasti ja polnud veel kunagi märganud, et oleksime kedagi tülitanud. Kuid seekord mõistsime kohe, et oleme soovimatud külalised.

Vaevalt olime astunud jalgrajale, mis allikate juurde viis, kui eestpoolt hakkas kostma häiritud linnu kaebekisa. Tilder jäi hetkeks veel sookuuse raagunud ladvatippu, kust ta oli meid märganud, ja tõusis siis lendu. Järgmisel silmapilgul tiirles ta kurjustavalt kiljudes meie peade kohal. Siit muutus tildri lend põiklevaks. Kusagil vaevakaskede vahel jäi ta järsku vait ja laskus madalale, võib-olla et puudutas maadki. Pärast seda kadus ta kaugele sohu, kisendades seal valuliselt, nagu oleks ta haavatud olnud. Ometi ei jäänud ta sinna kauaks.

Tilder oli püüdnud meid eksiteele ahvatleda, kuid see ei õnnestunud. Nüüd sööstis ta hulljulgena otsejoones meie poole ja hakkas meid saatma, kogu aeg hädaldades. Nõnda jõudsime vaevakaskede vahele. Allikad ei olnud enam kaugel, juba paistis läbi põõsaste päikesepaistel helkiv jõeläte. Väike käsi tõmbas mind ruttama ja me märkasime ematildrit alles siis, kui olime talle peale astumas. Hauduv lind istus pesal, mis asus maas kahe mätta vahel.

“Ma paitan?” küsis laps tasahääli.

“Ainsa korra!”

Siis nõtkutas ta põlvi ja libistas oma väikese peopesa hardusega üle hauduja selja. Emalind pigistas silmad kinni ja tõmbas pea üsna pisut madalamale. Ta võis ju vägagi karta meid, ent tal ei olnud teist valikut kui jääda pesale. Me seisime hetke veel paigal ja eemaldusime siis vaikselt, kogu aeg tagasi vaadates.

Isalind lõpetas oma kaeblemise alles siis, kui olime heinamaalt lahkunud. Aga just nüüd me hakkasimegi kujutlema emalindu varitsevaid hädaohte. Tema pesa oli maas ning ta oli täiesti kaitsetu. Ja allikatest mitte kaugel raba veerel asusid künkad, kus pesitsesid rebased. Kes kaitseb teda nende eest? Kas jääb ta märkamatuks taevahoidjale, kui too luuravalt üle loduheinamaa liugleb? Nende mäetaguste allikate juurde võivad sattuda koeradki! Meile näis, et on ime, kui tal õnnestub oma pojad välja haududa. Aga kuidas me oleksime küll tahtnud näha silmapilku, mil ta nendega vette läheb!

Seda – nii õnnelikku juhust – me muidugi ei julgenud loota. Ja rohkem küll piinavast murest, mis emalinnuga seal kahe mätta vahel on juhtunud, me hakkasime nüüd iga päev mäe taga käima.

Meil ei tarvitsenud kunagi pesa lähedale minna: nägime juba eemalt isalindu kas vaevakaskede ja allikate kohal tiirlemas või siis kuuse ladvatipus valvamas. Meie südamerahule sellest piisas.

Kuid ühel päeval ei olnud isalindu enam näha. Me läksime ettevaatlikult edasi – ta ei lennanud meile kisaga vastu. Mis oli juhtunud? Kas oli emalind poegadega juba vette läinud või oli tabanud teda üks nendest ohtudest, mida me kogu aeg kartusega olime kujutlenud?

Väikese tüdruku käsi tõmbus ärevusest niiskeks. Aimasin, mida ta nüüd oma hinges üle elab. Kuid ta peab teadma kõik; ei oleks mõtet varjata tema eest tragöödiat, kui see peakski olema toimunud. Viimaks me leidsime mahajäetud pesa tühjade munapoolikutega. Neid nähes mu väike saatja kohkus.

“Tal oli õnne,” ütlesin mina.

“Vaata!” hüüatas laps peaaegu samal hetkel, pigistades mu kätt pikalt ja tundega. Ta oli pilgu veele heitnud ja nägi enne mind, kuidas ematilder oma poegadega kalda varjust nähtavale tuli ja piki virvendavat jõelätet kaugemale ujus. Päikesepaiste oli veepinnal niivõrd hele, et nad varsti meie silmist kadusid. Meile näis, nagu oleksid nad valgusesse sukeldunud. Õnnelik silmapilk!

Sellest ajast peale tunneb mu peopesa selle väikese, pisut niiskeks tõmbunud käe pigistust. See oli nii imeteldavalt tugev! Ja nõnda tahaksin minagi pigistada teie kõikide kätt, kes te kaitsete elu, võitlete ilu eest ja hoiate õnne.