Pean alustuseks tunnistama, et selle Eestis võrdlemisi tavalise linnuga ei olnud ma enne tänavust talve suurt kokku puutunud. Ehkki minagi olin neid värvilisi säutsujaid looduses liikudes näinud ja kuulnud, ei olnud varem mahti nende tegemisi läbi objektiivi jälgida. Häbilugu, kui mõelda, et neid arvatakse meil pesitsevat viiskümmend tuhat kuni sada tuhat paari!

Et seda viga parandada, valisime möödunud detsembris sõbraga välja sobiva metsalagendiku, kus olime varemgi näinud mitmesuguseid värvulisi, ning seadsime üles varjed ja söögipoolise, et järgnevate kuude jooksul „kohalikest“ tiivulistest mõned pildiseeriad teha.

Kuigi tundub, et sel aastal on päris talv veel nägemata, käib toidumaja ümber päevast-päeva vilgas sagimine. Ennekõike muidugi külmemate ilmadega. Kui maa juhtub mingi ime läbi valge olema, on näljaste lindude parved tagatud. Igapäevasteks külalisteks võib pidada rasvatihaseid, sinitihaseid, soo- ehk salutihaseid, põldvarblasi ning rohevinte. Vahest harva võtab ka mõni harakas julguse kokku ja astub läbi, et oksa külge riputatud rasvapall oskuslikult lahti harutada ning nobedalt pintslisse pista.

Toidumajakeste rohelisteks isandateks kutsun ma naljaga pooleks loomulikult rohevinte. Oma aias või metsas linde toitma harjunud inimestele pole nimepanekut ilmselt vaja lähemalt seletada. Kõik, kes on talvisel söötmiskohal toituvaid linde jälginud, on kindlasti märganud, et erinevalt näiteks tihastest, kes haaravad kiirustades terakese või seemne ning vuristavad sellega nobedalt lähema oksa peale, käituvad rohevindid tunduvalt jõmmimalt.

Kui linnumaja või toidualus on väike, tekib varem või hiljem tüli parema positsiooni pärast. Hea koha hõivanud rohevint sellistel hetkedel eriti seltskonda ei talu. Seepärast ongi meie metsa-söögimaja juures üsna tavaline vaatepilt, kus üks-kaks kanget istuvad toidualuse peal ning umbes kolmkümmend tagasihoidlikumat või siis väiksema egoga rohevinti siblivad maas. Rohevindile kõlbavad hästi kõiksugused seemned: ta kasutab nende avamiseks oma tugevat nokka. Söögikombeid pole neile lindudele samuti õpetatud: ühe noka vahele haaratud päevalilleseemne kohta aetakse üle ääre vähemalt neli.

Kui ei ole pesitsusaeg, kogunevad rohevindid väiksematesse salkadesse – seltsis ju segasem ja eks ka julgem. Ühtlasi: mida rohkem silmapaare, seda suurem on tõenäosus lähenevast ohust õigel ajal hais ninna saada. Üks ohte on raudkull, kes ka meie söögiplatsi paar korda päevas puhtaks lööb. Pärast järjekordset kulli ülelendu kulub tavaliselt tubli pool tundi, enne kui mõni tihane või vint julgeb jälle piiluma tulla – surmahirmul suured silmad.

Kui talvised toidulauad välja arvata, näeb rohevinte kõige enam kevadel. Suur osa on just soojematelt aladelt tagasi rännanud ning käimas aktiivne paariheitmine. Siis istuvad isased puulatvadel või põõsaste otsas ning lasevad kuulda oma kuristavat-sidistavat laulu, mis katkestatakse tihti, et jätkata seda puulatvade kõrgusel aeglaste, jõuliste tiivalöökidega pisut kõikuvalt lennates ja tihti kas ringilendu tehes või õhku kaheksaid joonistades. Isasel ja emasel rohevindil on lihtne vahet teha: isasele on antud märksa uhkem ülikond. Kuigi emaslinnu sulestik on tunduvalt tuhmim ja hallikam, on nad mõlemad eksimatult äratuntavad erekollase triibu järgi tiibadel ning silmatorkava roosakashalli noka järgi.

Ehkki rohevindid peaksid tavaliselt olema monogaamsed, võib ühe asurkonna kohta umbes veerand isastest olla polügaamsed, igal kaks kuni kolm kaasat. Kuna see jätab mõne isase vallaliseks, ei ole just tavatu, et nad esitavad juba hõivatud emastele armumänge ja aitavad neil kogunisti poegi toita. Nõnda käitudes ei saa tasu küll otsekohe, kuid see võib aidata emase kiindumust võita, lootes samal ajal järgmisele aastale.

Kevadeni on veel aega – viige vahepeal lindudele metsa toitu; kui olete kannatlik, saate vastutasuks ilusaid pilte või lihtsalt hea tuju.