2008/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/2
Valgepgi phjapiiril

Eestis kohtab tnapeval valgepki ksnes pargipuuna, kuigi veel tuhatkond aastat tagasi kasvas ta siin looduslikult. Ndisaja phjapoolseimad looduslikud valgepgi leiukohad asuvad Lti edelaosas.

Vljasurnud puuliik. Harilik valgepk ei jtnud tosinkonna aasta eest esmakordsel kohtumisel mulle ttt-elda mingit muljet. Oli ks vsapuu ngu psasjas tegelane, lubatud silehallid tvelooked varjavate samblikega kaetud. Saaremaa lneservas, Kuusnmme Ameerika metsas, suurte hiigelelupuude naabruses. Ta kasvab samas tnini, paraku neb endiselt kuidagi barik vlja.

Natukese hiljem leidsin enda jaoks Hiiumaa Vaemla pargi valgepgid. Neis on juba tegu ja ngu. ks trio vaevleb kll teiste puude vahel, ritades vimalikult lespoole knitada. Pargi hredamas keskosas elavad kaks isendit seevastu psevad pris hsti mjule. Tnu paremale valgustusele on nad saanud kasvatada lopsakad vrad. Need tituvad igal aastal lisaks krabisevatele vaolistele jikadele lehtedele rikkalikult seemnetega, heledad valgepgilikud tiivad kljes, vrade taustarohelust kirjamas. Vahepeal, kui parki pris igal aastal ei niidetud, leidus ka looduslikku jrelkasvu.

Hoolimata Vaemla valgepkide klluslikest seemneaastaist ei ne seda liiki Hiiumaa haljastuses igupoolest ldse. Vaid ks nooruke puu on Krdla linnaparki eksinud, seegi sarapuude vahele peitu surutuna.

Valgepk viks olla levinud ilupuu parkides, aga ka koduaedades. Ei kasva ta ju nii suureks kui tamm vi pk. Pealegi, vhemalt saartel on ta tielikult klmakindel. Paraku ei tunta valgepki peaaegu ldse. On teine ks vrliik, mis eksitava nimesarnasuse tttu tihti hoopis pgiga hte patta kipub sattuma.

Tegelikult kuulub harilik valgepk kaseliste sugukonda ning polegi mingi vrliik. Valgepk oli kord Eesti metsades tiesti oma ja tavaline puu, levides kuni Soome laheni vlja. Millalgi kuue kuni seitsme aastatuhande eest, atlantilisel kliimaperioodil ta sisse rndas, saartele htaegu teise uudisliigi hariliku kuusega [3].

Valgepk kodunes muude laialehiste puuliikide seas pris hsti, ehkki omaette laialdasi metsi ei loonud siin kunagi. Ikka ji ta he protsendi piirimaile. Ainult Saaremaal ulatus tema osakaal 2000 aasta eest alanud subatlantilisel kliimaperioodil 2%-ni, nagu testavad turbasse jnud ietolmuterad.

Kll vhearvulisena, psis valgepk endiselt ka kigest tuhande aasta eest. Kuigi Hiiumaal oli tema osathtsus kahanenud poole protsendini, nis ta saare inimestest puutumatus keskosas Mvli raba mbruses veel kord kosuvat. Ju aitas kaasa merelisemaks muutunud kliima, et valgepgi osakaal selles kandis suurenes teiste puuliikide seas taas protsendini [5].

Kuid siis tuli kiire lpp. Just ajaloolise aja saabudes valgepk jrsku kadus, jtmata kroonikaisse vi rahvaprimustesse vhimatki jlge. Kadumine tundub seda veidram, et hoopis rgprasemad jugapuu ning luuderohi on saartel praeguseni alles. Kllap sai valgepgile saatuslikuks nn. vike jaeg (700800 aastat tagasi). Luuderohi ning jugapuu on oma vegetatiivse paljunemisvime tttu tegelikult igavesed, elades ebasoodsad sajandid metsapue sles roomates le.

Valgepk on mrksa teise loomuga. Tema eluiga on lhikesevitu, kndides haruharva kahesaja aasta ligi. Pealekauba paljuneb ta ainult seemnetega. Vib vaid kujutleda neid saarte metsade viimaseid valgepke, ha ikaldumas, soodsate aastate hre jrelkasv sumbumas teiste puude all vi sralistest nrituna. Kindlasti andis oma osa ka inimene, sest kva puiduga valgepk ahvatles kirve jrele haarama.

Millal suri Eestimaa, Hiiumaa vi Saaremaa metsade viimane valgepk, seda ei saa me kunagi teada. Inimmlu on vahepeal selles osas katkenud. Nd aedadesse-parkidesse toodud valgepgist rgime kui vrliigist [1, 4].


Grobia Valgepgimgi. Kura kurgu taga Kuramaa lunaservas on lood seevastu teisiti, mrksa paremad. Sinna on taanduv valgepk pidama jnud.

Rannikulinnast Liibavist (tnapeval Liepja) kigest kmme versta sisemaale jb ajalooline Grobia linnake. Tolle nimi tuleneb liivi keelest. Vhe sellest, et liivlased andsid nime suuremale naabrile (LiivaLiibaviLiepja), ka Grobia nimel olevat kindel thendus. Nimelt kutsunud liivlased ltlaste vitel muiste valgepki snaga groub, ehkki minu meelest ei kla see eriti soomeugrilikult. Ent nii vi teisiti, mte on ilus: ndseks sama hsti kui tielikult kadunud liivlased jtsid linnale pranduseks nime puu jrgi, kes Kuramaalt samuti sna lpu piirile taanduda on judnud.

Kuid Grobias on valgepgid alles tnapevalgi. Seal les paisutatud lande je rsel neemeknkal, muistsel kurelaste linnamel. Mel on omaette nimi ka: Valgepgimgi ehk Skbarkalns. Ja tsi, seal avastad, et paljud puud ongi valgepgid. Mda jrsaku nlva jrjest, veel ja veel, veel ks, veel paar. Kokku kasvavat seal 23 valgepki, kuigi ma ise loendasin veidi vhem. Heade valgusolude tttu on nende vrad hsti vlja kujunenud ning kandsid kubinal kahvaturoheliste tiibadega vilikondi.

Phja poolt tulnuna jttis paik loomulikult sgava mulje. Samas trkas aga kahtluseuss. Kirjanduse andmeil ei ulatu valgepgi areaal tnapeval enam nii kaugele [2]. Ja pealegi, kuidas nad siin nnda elus on, kui muu Grobia on muidu valgepgivaba? Kllap misaajal nad ikka istutati siia pakkus asine mistus pealtnha tiesti vastuvetava lahenduse.

Kuid Ilmar Graudi arvas teisiti. Temale kuulub samas linnakeses Pikese (Saules) tnav 31 haruldusi tis erabotaanikaaed. Seal saad teliselt aimu, kui mahe on Liibavi kandi kliima ja kui kaugele vib viia julge katsetustahe. Paljude harulduste seas kitis suur viljuv kastanipuu (Castanea sativa), iseranis aga viimasel kmnendil soetatud okaspuude valik. Vib-olla kasvavad seal talvi trotsides Eesti ja Lti ala ainsad peajugapuud (Cephalotaxus), kunningaamia, juba peagu mehekrgune jaapani phkeljugapuu (Torreya nucifolia). Muuseas sundisid seisatama igihaljad puuvrikud (Viscum album). Nood on Ilmar oma aia puudele klvanud. Seemet saab ta samast loodusest, kuna Grobiani ulatub puuvriku leviku phjapiir.

Nndasamuti ulatuvat Grobiani ka valgepgi phjapiir. Ilmari kinnitusel on valgepgid sealsel Valgepgimel alati kasvanud. Varemalt oli neid rohkemgi, kuivama kippuvaid vanemaid puid on maha saetud. Ei, istutatud nad pole, kinnitas Ilmar veel kord. Ainult tienduseks nood paar nooremat, sekka paar pki ka.

Andnud lahkudes lubaduse talvel puuvrikuseemnete jrele tulla, lksin tagasi Valgepgimele, lin telgi les ning vaatasin nd veerse kaldanlva valgepke juba hoopis teise pilguga. Kas testi? Kllap siis tepoolest pole sellel mel valgepkide jrjepidevus iialgi katkenud. Vahepeal vis ju vahest alles jda kigest ks-kaks vanemat puud, ent pidev seemnesaak tagas jreltulevad plved. See hooldatud paik linnakese servas osutus millekski otsatult reliktseks. Eesti ja Lti ala mistes on Grobia Valgepgimgi peagu nagu phad seedrisalude riismed Liibanonis. Jnud korra seda uskuma, ei soovi enam krvale muid tdesid!


Lukne valgepgimets. Lplik kinnitus pidi siiski tulema Lukne valgepgimetsas. Too on Lti ainus looduslik valgepgimets, asudes Tiirsoo (Trspurvs) taga Kuramaa rmises lunaservas, otse Leedu piiri krval. Ltis on asula nimega Lukne ja samas lhedal Leedus Lukns.

Tegelikult ongi parem Lukne valgepgimetsale lheneda Leedu kaudu, kuna seal on tihedam asustus, mis tingib ka parema bussihenduse. Rahvarikas Leedu emaitija ktkeb endas avarat pllumajandusmaastikku. Kivimajadega Lukns asub otse piiri res. Kruusatee kukkus kla servast alla vesisesse orgu, mille phjas kirendas tilluke kontrollpunkt. Tolle tagune metsapiir, kaugele paremale ja vasemale, oli kik juba Lti.

Tuttavlik metsane Kuramaa, tuttavalt vsastuvate kultuurmaalappidega, tuttavalt mitme thjaks jnud majaga. See tuttavlikkus seob Eesti ja Lti hte. Kuramaa edelaosa oma laialdaste metsadega on aastasadu eraldanud vastandlikke vimupiirkondi. Oleks see paikkond kuulunud Leedu riiki, oleks kllap rahvast rohkem ja vaadegi avaram. Justnagu Kuramaa Luknest le vsastuvate heinamaalappide, le oru lunakaares paistab. Seal levivad silmapiirini ksikute puudega emaitija pllumaad, maanteel voorivad tillukesed autod. Siinpool saadab seevastu mahajetus ja kinnikasvamine.

Ent kllap just seesugune hre asustus pstiski valgepgid. Siin Kuramaa hertsogiriigi ja teiste ajalooliste valduste remaal visid nad kergemini psima jda. Paaril viimasel aastasajal hakati nende tarbeks raiumist ka piirama.

Sattusin siinpool Lnemerd kige kaugemal phjas kasvavasse valgepgimetsa kki ja titsa muuseas. Viimane talu (asustatud) kandis nime Valgepgi (Skabari). Ltis on ilus komme kik talud ja maamajad nimesiltidega thistada. Siis algas kohe mets. Ja siis algasid ka valgepgid. Niisama suvaliselt, kigepealt kraavipervede vsana, muu tavalise vpsiku seas. Ning juba knas tee vastu esilekerkivat kinku, kus sirgus sihvakate kimpude viisi valgepke. Olin pral.

Lukne valgepgimets hlmab nelja riigimetsakvartalit (553, 554, 556, 557), kokku 159 hektarit. Tsi, kik see pole ksainus valgepgi puhtpuistu. On kll ka terviklikke valgepgikogumikke, kuid enamasti kasvab ta koos muude liikidega, sagedamini prna ning sanglepaga.

Tolles metsas on hulk valgepke saavutanud liigi kohta pris thelepanuvrsed mtmed. Sageli sirutuvad nad rohkem kui 20 m lespoole. Suurimad puud kasvavad 554. kvartalis. Sealt on teada 2426 m krgeid ja veidi le kahemeetrise tvembermduga isendeid. Nad on kuni 140 aastat vanad, ent ometi hea tervise juures.

Ma ise rahuldusin aga vaid tolle mekingu ning selle lhema mbrusega. Sest rohkem ei olnudki tegelikult vaja. Ka see ksi oli juba paras ime. Vi siis nnda ngid kord vlja Hiiumaa metsad! Seirasin kiki neid valgepgitvesid enda mber. Neid ajaga veidi rmeliseks lhenenud siledaid tvesid, allosad samblarohelised, lalpool samblikest helehallilapilised vi suisa leni helehallid. Krge lehekatus minu ja taeva vahel krabises lakkamatult kondenseerunud piiskades. Oli lmmatavalt palav, hk ei liikunud. Ssed inisesid. Leedu pool raksus lhenev ike.

Kuid mis siin ikka pikalt kirjutada korraga vallandunud iksest ja paduvihmast, tormlevatest vetest punasavisel teel. Vi hiljem korraks enne loojangut lahvatanud pikesest, heitmas kiirtevihke auravasse muinasmetsa. Vi sel telgis tabanud kummalistest unengudest. Luknsis mind peval piiripunkti poole juhatanud leedulanna oli tunnistanud, et tema kardab seda metsa. Mina ei kartnud, kuid MIDAGI oli seal selgelt hus.

Uus lmbe hommik. Kik kmbles niiskuses. Valgepgivrad lal krabisesid. Asju pakkides mlkus mte hetke likuskuust eelseisvasse sgisesse. Ning tulevasse kevadesse. Kige lummavam oleks see mets kindlasti sgiskullas, niisamuti kevade linnulaulus, pikesekllasena, alles lehtivana. Seljataha ji ks Euroopa phjapoolsemaid valgepgimetsi, viimane kui valgepk teeveere vpsikus.

Kuid Palangas trehvasin valgepke jlle. Pargiserva metsas, isetekkelise teise rindena. Leedus on valgepk sna tavaline omamaine metsapuu.

Pealekauba vohas samas rannamnnikus lausaliselt harilik luudpsas. Toogi Kesk-Euroopa liik, kes muidu alles Poola mnnikutega seostub, nib Leedus end igati hsti tundvat.



1. Kasesalu, Heino 2006. Kas valgepk ikka kasvab Eestis? Eesti Loodus 57 (6): 48.

2. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn.

3. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn: 4758.

4. Leibak, Eerik; Kukk, Toomas 2003. Kas valgepk kasvab nd Eestis looduslikult? Eesti Loodus 54 (7/8): 77.

5. Rebassoo, Haide-Ene 1967. Hiiumaa floora ja selle genees. Valgus, Tallinn: 110117.



TAPIO VARES
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012