Tänapäeval oskavad teadlased juba üpris hästi ennustada lähituleviku keskkonnamuutusi ja näidata inimühiskonnas vastu võetud otsuste mõju neile [4]. Väga tähtis on selgitada neid seoseid ka tavainimestele. Enne isikliku või avaliku arvamuse faasi jõudmist on teaduslikel faktidel vaja läbida poliitilised, ühiskondlikud, kultuurilised ning psühholoogilised filtrid. Nende filtrite rolli käsitleti seminaril “Mis on lahti loodusega?”, mille korraldasid jaanuaris Tartus Eesti looduseuurijate seltsi Jakob von Uexkülli keskus ja Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituut.

Korraldajad tõstatasid seminari algul hulga küsimusi, näiteks: Mis teeb keskkonnamuutusest keskkonnaprobleemi? Kuidas on arusaam loodusest seotud inimese kultuurilise minapildiga? Mida üldse nimetada looduslikuks üleilmsete inimmõjuliste keskkonnamuutuste taustal? Püüan neile küsimustele valgust heita paari seminaril kõlanud mõttekäigu varal.

Looduskatastroofide sotsiaalsed tagajärjed. Igasugune looduslik nähtus, olgu see siis organism, biotoop või ökosüsteem, on mitmetahuline. Sellegipoolest tasuks keskkonnaprobleemide seas eristada komplekssemaid ning vaid paari komponendi parandamisega lahendatavaid lihtsaid probleeme.

Kompleksse probleemi näide on keskkonnamuutuste lipulaevaks saanud kliimasoojenemine. Soome filosoofi ja keskkonnaaktivisti Ville Lähde sõnul ei saa kliimasoojenemise allikaid ning tagajärgi suurte ja lihtsate üldistustega kirjeldada [3]. Näiteks kliimamuutused mõjutavad eri ühiskonnarühmi eri moodi, veelgi enam, see võimendab sotsiaalseid vastuolusid. 2004. aasta Kagu-Aasia tsunami ning 2005. aasta New Orleansi orkaani Katrina näitel rõhutas Lähde, et väga oluline on arvestada keskkonda muutes kohaliku looduse eripärasid. Ulatuslikud kuivendustööd ning ohtrad tammid Mississippil, Kagu-Aasia mangroovimetsade raie ning nende asemele kuurortide rajamine suurendasid tunduvalt kahjustusi katastroofipiirkondades. Lähde väitel tõi orkaan Katrina kliimamuutused n.-ö. tavainimese majaukse ette, algatas avaliku arutelu inimsüüst ning vastutusest keskkonnamuutuste eest.

Hoopis teisest kandist vaatleb neid katastroofe hiljuti laineid löönud bestseller ja lühifilm “The Shock Doctrine” [2]. Autor Naomi Klein näitab, et katastroofidega kaasnev ajutine segadus annab võimaluse viia ühiskonnas ellu ebapopulaarseid otsuseid. New Orleansis hävitas Katrina paljud koolihooned. Orkaanijärgset segadust ära kasutades erastas linnavalitsus koolid ning uued koolihooned ehitati juba reformitud haridussüsteemi alusel. USA ühe vaesema piirkonna elanike vastuseisu tõttu oleks seda otsust ilma katastroofita olnud raske täide viia. Hävitades vaesterajoonid, vabastas Katrina ühtlasi kaua ihaldatud krundid kinnisvaraettevõtetele. Sellised näited kinnitavad Milton Friedmani väidet, et “rasked ja ebapopulaarsed otsused tuleb teha kohe pärast kriisi, enne kui inimesed olukorrast toibunud on”.

Üks termin, mitu tähendust. Tihti kasutatakse keskkonnast kõneledes eri nähtuste kohta sama mõistet ning mitmetahulised probleemid taandatakse üheks-kaheks lihtsaks teguriks. Selline lihtsustus võib olla vajalik näiteks poliitikas, kus paljude valdkondade probleeme tuleb kokkuvõtvalt ja üheselt mõistetavalt esitada. Püüdes luua loodusnähtustest paremat ülevaadet, otsib ka teadus tihti ühtseid standardmõisteid. Ent need võivad põhjustada ka arusaamatusi ja eksitusi. Paljud populaarsed mõisted, nagu “ökosüsteem” või “ökosüsteemi toimimine”, tähistavad eri inimeste teadvuses tegelikult eri nähtusi ja hõlmavad ka kasutaja väärtushinnanguid.

Hea näite tõi saksa ökoloog Kurt Jax, kirjeldades Yellowstone’i rahvuspargi juhtkonna ja juhtkonna kriitikute erisuguseid arusaamu puutumatu ökosüsteemi mõistest. Püüe lasta loodusel kulgeda võimalikult omasoodu, mille poolest Yellowstone’i tuntakse, on rahvuspargis püsinud 1960. aastatest. Inimene ei sega vahele looduslikele häiringutele, liikide arvukust reguleerida pole otsene eesmärk, küll peetakse silmas, et püsiks kindel liigiline koosseis.

Juhtkonna kriitikud täheldavad sellises puutumatuse ideaalis sisemisi vastuolusid. Sajanditetagusele seisundile ei vasta rahvuspark juba seetõttu, et praeguses maastikus puuduvad tollased tippkiskjad – pärismaalased. Mõõdukas inimtegevus ning liikide arvukuse reguleerimine peaks kriitikute arvates olema loomulik osa puutumatust ökosüsteemist. Kurt Jaxi sõnul on looduskaitses tarvitusel palju sama laadi termineid, milles on ühendatud faktid ja väärtused. Viimastel aastakümnetel on võetud kasutusele üha uusi, näiteks “eluslooduse mitmekesisus” ja “ökosüsteemne juhtimiskorraldus” [1]. Nii keskkonnakorraldajatel kui ka meedial võib teinekord olla tülikas ja kulukas märgata sama mõiste taga eri nähtusi, ometi on just mitmekesisus see, mis tegelikult tagab stabiilsuse nii looduses kui ka kultuuris.

1. Jax, Kurt 2005. Function and “functioning” in ecology: what does it mean? – Oikos 111: 641–648.

2. Klein, Naomi 2007. The shock doctrine: the rise of disaster capitalism. New York, Metropolitan books.

Samanimeline film on nähtav veebiaadressil http://www.naomiklein.org/shock-doctrine/short-film.

3. Lähde, Ville 2006. Gardens, climate changes, and cultures: an xploration into the historical nature of environmental problems. – Haila, Yrjö; Dyke, Chuck (ed.). How Nature speaks: the dynamics of the human ecological condition. Durham & London, Duke University Press: 78–105.

4. ÜRO ökosüsteemide hindamise süsteemaruanne (Millennium Assessment Report): www.millenniumassessment.org