2008/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2008/2
Veel toitu katvatest närilistest

Novembrikuus avaldasime tähelepaneku näriliste kohta, kes olid mürgitatud toidu korduvalt “käepärase” materjaliga kinni matnud. Tookord jäi õhku oletus, et nõnda püütakse kaitsta liigikaaslasi ohtlikku kraami sisse söömast. Nüüd on lisandunud sama laadi tähelepanekuid, kuid need lubavad oletada hoopis proosalisemaid käitumise motiive.

Ka mina kogesin oma üllatuseks, et hiired katavad mürgi kinni. Toanurgas oli mürgitopsi peale kummuli keeratud väike papptaldrik, nii et asi tundus esmalt inimese kätetööna. Kui aga leidsin papptaldriku alt veel põrandale vedelema jäänud nukuriideid, millel oli küljes kirbe lõhn, hakkas küll korraks tunduma, et hiired käituvad nagu mõistuslikud vastased. Läksime pööningule vaatama. Seal olid mõlemad mürgitopsid kinni kaetud paberi- ja kivivilla tükkidega. Ühest mürgiste helvestega täidetud kilukarbist leidsime ka puhtaid nisuteri, mis võisid maja pööningule sattuda vaid üle õue asuvast aidast. Sellest järeldasime, et hiir ei peitnud mürki liigikaaslaste eest kui paha asja, vaid pigem kui eriti head asja.

Paari päeva pärast sain ühe mürki söönud hiire kätte. Liiki määrata ei osanud, aga pildi järgi tundus olevat täpselt nagu põld-uruhiir. Hiired tulevad meil majja ainult sügisel ja kaovad pärast mürgitamist järgmise sügiseni. Naabrimees ütles, et tema on hiirte mürgipeitmist näinud juba mitu aastat. Loodushuvilisena arvas ta teadvat, et mürki peidab ainult koduhiir, mitte põld-uruhiir.
>

Kommenteerib näriliste asjatundja Andrei Miljutin:


Ei sellest ega ka novembrikuisest loost ei selgu, mis mürgiga ja mis loomaga oli tegu. Õnneks on Evar Saare hiired oma käitumise motiivid ise ära seletanud. Nii et kommentaar tuleb pigem neilt kui minult, mina ainult sõnastan seda.

Esiteks, tegu ei olnud põld-uruhiirtega, sest need loomad ei oska ronida, satuvad hoonetesse harva ega varu toitu. Ilmselt on tegu kaelushiirtega: osavate ronijate ja kirglike toiduvarujatega. Võisid olla ka koduhiired.

Teiseks, tänapäeva mürgid on pikaajalise toimega, need ei mõju kohe, vaid siis, kui mürki on organismi kogunenud piisavalt palju. Nii ei oska loom oma kehva enesetunnet seostada mürgitatud toiduga. Püüavad ju tootjad valmistada mürki, mis loomi eemale ei peletaks, muidu läheksid nad pankrotti. Arvatavasti ei taibanud ka siinse loo hiired, et toit on mürgine.

Kolmas ja kõige huvitavam moment on mürgitatud toidu katmine. Hiirte käitumine näitas väga selgelt, et loomad käsitasid mürgitatud toitu kui ootamatult tekkinud toiduvaru, mida oli vaja konkurentide eest peita või ära viia. Üks panipaik tundus neile aga niivõrd kindel, et seda hakati koguni täiendama.

See seletus leidis hiljuti ootamatult kinnitust ka minu kabinetis zooloogiamuuseumis. Nimelt elab mul siin viimasel ajal puuris üks kaelushiir. Igal tööhommikul tühjendan hiire toidutopsi ja täidan selle uue toiduga. Tavaliselt on topsi kogunenud ohtrasti saepuru, mis tundub loomulik, sest puuripõhjas on paks saepurukiht.

Enne jõulupühi vahetasin madala purgikaane, mis oli täitnud söögikausi otstarvet, kõrgema konservikarbi vastu ning panin hiirele viie päeva toidu ette. Pärast pühi leidsin konservikarbi kaetuna saepurukuhjaga. Harjumuspäraselt viskasin sisu minema ning panin uue toidu. Aastavahetusel kõik kordus: konservikarp, kus oli olnud nelja päeva toit, oli saepuruga kaetud. Kui sama lugu kordus uuesti järgmisel nädalavahetusel, uurisin topsiku sisu: saepuru all ei olnud mitte toidujäägid (seemnete koored jm.), nagu oletasin, vaid terved päevalilleseemned ja kaeraterad. Järgmiseks päevaks oli puuripõhi juba peaaegu tühi: kogu saepuru oli kuhjatud toidu peale.

Kaelushiire toidukogumiskirg on teada, kuid kõik need juhtumid näitasid selgelt, et leitud toitu ei viida alati oma varakambrisse, vaid peidetakse ka kohapeal. See ongi mürgi katmise saladuse proosaline, kuid siiski väga huvitav seletus. Hiired ei katnud mürgitatud toitu selleks, et päästa oma liigikaaslasi (nagu meile, inimestele meeldiks mõelda), vaid otse vastupidi: kaitsmaks leitud aardeid rüüstamise eest. See on väga loomulik käitumisviis. Ja mitte üksnes hiirtel.



EVAR SAAR, VÕRUMAA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012