Aastad mööduvad. Aeg kaob, jookseb, lendab, voolab … Mõnikord nii kiiresti, et ei märkagi. Mõnikord nii aeglaselt, et ei panegi tähele. Pildid aitavad peatada hetki lõputust ajarännust. Pildid pakuvad pidepunkte. Pildid meenutavad.

Ühe hiljuti ilmunud Elva reisijuhi kaant kaunistab värviline pilt linna sümbolpuust Arbi männist, mida vahetevahel on nimetatud ka Arbimäe või Mäe-Arbi männiks. Pildil pole maju, aedu, elektriposte ega -traate, mis paratamatult saadavad tänapäevast tavavaadet. Nüüdisaegse arvutitehnika abil töödeldud pilt meenutab aegu, mil uhke puu tõepoolest seisis üksikuna lagedal väljal.

Selles oli midagi tuttavlikku. Sobrasin koduarhiivis ja leidsin 1956. aastal tehtud mustvalge foto (# 1). Juhuse tahtel on hallivõitu pilt võetud peaaegu sama vaatenurga alt. Puu lähim ümbrus ei anna veel märku kohe siia jõudvast ehitustandrist. Võib märgata pisemaid muutusi alati dekoratiivses soengus, mida tuuled ja tormid aastaid sasinud. Ladvaosa on vaevumärgatavalt lamedamaks saanud, oksatüügas tüvel on ainult aimatav. Piiga, kes pildil seisab puu all, oli tol momendil 17-aastane … Aga oma põhiolemuselt tundub puu ajavoolust puutumatuna, igavikulisena.

Natuke ilmekamalt näitab aastate edenemist too väike kuusk suure männi kõrval (# 2). See pilt on tehtud mõnikümmend aastat tagasi, ajal, mil keegi ei osanud isegi unes näha, et kuusk on vales kohas. Ja kas seda puukest üldse pandi tähele? Märkamatult sirgunud puu oli 90-ndate alguseks peaaegu männi kõrgune ja õige varsti juba meetri jagu kõrgem (# 3). Sajandi algusaastatel, turismiobjektide korrastamise ja viitade paigutamise käigus selgus, et noor puu segab vaadet vanale ja väärikale. Inimesed satuvad ühtelugu valesse kohta. Eks seda või siis juhtuda ka teiste loodusobjektidega. Kuusk tuli ohvriks tuua. Neljandal pildil teda enam pole.

1960. aastal ilmunud “Looduskaitse teatmik” annab Arbi männi ümbermõõduks 3,66 m ja kõrguseks 10 m, 2000. aastal ilmunud Hendrik Relve “Eesti põlispuud” vastavalt 3,78 m ja 11 m. Kas keegi märkas, et puu on kasvanud?

Viimase 40 aasta jooksul on Arbi mänd kõvasti juurde võtnud ja asjatundjate arvates endistviisi väga hea tervise juures. See on lootusrikas näitaja, sest üks vapipuu peab kaua vastu pidama ja linnale ehteks olema. Väärikat mändi saaks aga veelgi väärtustada. Elva linnavalitsus võiks mõelda puu vanuse määramisele. Vastav leping mõne teadlasega, näiteks dendrokronoloog Alar Läänelaiuga, annaks ilmselt soovitud tulemuse.