Lumetud sügiskuud on valgejänesele õnnetuseks. Juba oktoobrikuu lõpu poole vahetab ta oma pruuni suvekarva valge talvekasuka vastu välja. Kui lund pole, jääb valgejänes hästi silma röövloomadele. Vanas rahvalauluski kurdab jänes oma raske elu üle.

Ka tänavune sügis ei hellitanud valgejänest. Tegin oma jahisektsiooni meestele ülesandeks lugeda põdrajahist välja jooksvaid valgejäneseid, et saada mingigi ülevaade valgejäneste arvukusest. Minu enda 10 x 10 km vaatlusalal Oonurmes elutseb kaks valgejänest.

Jahimeeste sõnutsi on ajust kütiliinile välja tatsanud isegi karujõmm, aga valgejänest pole nähtud, ehkki ta oma valge kasukaga hästi silma võiks hakata. Võib arvata, et röövloomad on Alutaguse laane jänestest tühjaks teinud. Isegi hundid peavad kambas oskuslikult jänesejahti.

Oktoobrikuu viimasel pühapäeval peeti põdrajahti Oonurme lähistel, kaduma läks hea põdrakoer, kes jälitas põtra. Tänu raadiosaatjale, mis koeral kaelas, leiti, et ainult saatja ja pea koerast alles olidki. 35 000 krooni maksnud läänesiberi laika oli hundiperele kenaks lõunapraeks. Tundub, et huntide arvukus on jällegi suurenenud. Ka nugiste ja rebaste arvukus on tõusuteel. Valgejänestel on Alutaguse laanes oma arvukust raske suurendada.

Kommenteerib väikeimetajate asjatundja Uudo Timm:

Olen viimastel aastatel üsna tihti Alutagusel ringi liikunud ning samuti märganud valgejäneste arvukuse kahanemist. Siiski on vähemalt mõned neist hakanud valget talvekasukat veidi hilisemal ajal vahetama. Samuti on jänes küllalt ettevaatlik ja kui tal on juba valge kasukas seljas, püüab ta lumeta ajal võimalikult vähe ringi liikuda. Seetõttu näeb teda harva. Samas on haavalankidel valgejänese pabulaid ja lume peal nende jälgi siin-seal ikka näha. Kuid arvukus on kindlasti tunduvalt väiksem kui näiteks kümme aastat tagasi.

Valgejäneste arvukuse vähenemist ei seostaks ma aga kindlasti möödunud aasta lõpul Oonurme kanti ilmunud huntidega. Huntidele on seal kandis kergeks saagiks pigem metssead ja metskitsed. Viimased on nüüdseks Alutaguse piirkonnas juba üsna tavalised. Suurtel lageraielankidel ja noorendikes on neile kaetud rikkalik toidulaud: võsa ja metsakultuurid.

Valgejäneste arvukust aga kahandab ilmselt eelkõige kährik. Nende arvukus on viimastel aastatel väga hoogsalt suurenenud. Möödunud sügisel kohtasin neid väga sageli, mõnel päeval lausa mitut. Arvatavasti põhjustab kährikute arvukuse tõusu vaktsineerimine marutõve vastu. Marutõbi kui kähriku arvukuse peamine looduslik piiraja on vaktsineerimise tõttu üldiselt maha surutud, ent nüüd seisame uue probleemi ees: kuidas piirata kährikute, aga ka rebaste ja nugiste arvukust? Väikekiskjate ohtruse tõttu on nii valgejänestel kui ka kanalistel tõesti raske ellu jääda.