Oli 2007. aasta jaanuar, kui leidsin metsatee kõrvalt lehtiva õisi täis näsiniinepõõsa. Selle tihedate oksaharude ja rohukõrte vahele oli eelmisel suvel keegi pesa pununud, vist aed-põõsalind. Talvised õied küll hävisid, kuid kevadel ilmus põõsale koos lehtedega veel hulga õisi. Marju see põõsas sel suvel küll ei kandnud. Sügistalv tuli nüüdki soe, jõulukuul panin tähele, et tuttav näsiniin juba jälle õitseb – niisiis kolmandat korda ühe aasta jooksul. Soovisin talle mõttes head uut aastat.

Kommenteerib Arne Sellin: Taimede kordusõitsemises meie laiuskraadidel ei ole midagi üllatavat ega haruldast. Paljud kevadel või suvehakul õitsevad rohttaimed (sinilill, võsaülane, kullerkupp, metsmaasikas jt.) õitsevad sageli taas septembris-oktoobris, eriti pärast kuuma ja kuiva suve. Kui kestvale põuale suve teisel poolel, mil taimed läbivad teatud puhkepausi, järgneb soe ja vihmane september, võivad taimed taas õide puhkeda. Puudel-põõsastel näeme kordusõitsemist märksa harvem, kuna rohttaimed on puudega võrreldes märksa kiirema arenguga ja füsioloogiliselt dünaamilisemad.

Põhiline puhkeperiood parasvöötmes on taimedele siiski talv. See jaguneb füsioloogiliseks puhkuseks ja sundpuhkuseks. Esimene pool on füsioloogiline puhkus, mida taim vajab nagu inimene und, et välja puhata ja jõuvarusid taastada. Selle järel võiks ju kohe uuesti kasvama hakata, kuid karmid talvetingimused sunnivad puhkust jätkama – see on sundpuhkus.

Tegemist on evolutsioonis välja kujunenud kohastumisega eluks sesoonsetes tingimustes, kus vahelduvad kasvuks sobivad ja mittesobivad perioodid. Kui taimed hakkaksid vastu talve kasvama, võtaks külm noored arenevad koed ja organid ära ning taimed hukkuksid. Sama nähtust on teada ka troopilise sesoonse kliimaga aladel, kus vahelduvad niisked ja kuivad aastajad.

2006. aasta pika sügise jooksul suutis osa liike füsioloogilise puhkeperioodi (teatud kestusega madalad temperatuurid) läbida ning kui detsembris ja jaanuari alguses püsisid ööpäev läbi plusstemperatuurid, hakkasid neil pungad arenema ja puhkema. Sellest siis see südatalvine õieilu näsiniintel. Kevadel puhkes sama põõsas uuesti õide, seega ei avanenud talvekl kõik generatiivsed pungad või moodustusid kevadel uued pungad.

Et põõsas suvel siiski marju ei kandnud, võis olla tingitud kahest asjaolust. Esiteks, kordusõitsemine nõrgestas taimi sedavõrd, et näsiniinel ei kujunenud kvaliteetseid arenemisvõimelisi seemnealgmeid. Teine põhjus võis olla tolmeldajate puudumine. Harilik näsiniin on aprillis-mais õitsev entomogaamne liik, mida tolmeldavad kimalased, liblikad ja ilmselt ka mõned mardikaliigid. Ebasoodsa ilmastiku korral võis tolmlemine lihtsalt ära jääda. Näsiniine kunstliku tolmeldamise katsed, mida Oulu ülikooli teadlased on teinud Soomes, toetavad teist versiooni (http://www.zbi.ee/Est2004/Anne.doc).