Selle aasta puu on pigem küll põõsasja kasvukujuga, ent sellegipoolest igati puu nimetuse vääriline. Sarapuu on tuntud eeskätt oma pähklite poolest, kuid sellega põõsa huvitavad või kasulikud omadused ei piirdu. Kõrvuti pärismaise hariliku sarapuuga on ilutaimena sisse toodud ka mitu välismaist sarapuuliiki.

Sarapuu (Corylus) perekonna on taimesüstemaatikud paigutatud kaseliste (Betulaceae) sugukonda. Peale sarapuu kuulub sinna veel umbkaudu 160 puuliiki viiest perekonnast, tuntumad on kask (Betula), lepp (Alnus) ja valgepöök (Carpinus) ning vähem levinud humalpöök (Ostrya) ja ebahumalpöök (Ostryopsis).

Kokku ligi 15 sarapuuliiki on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika mõõdukas ja subtroopilises kliimavöötmes, kus nad kasvavad peamiselt mitmetüveliste madalate või kõrgete põõsastena, üksikud neist võivad kasvada ka kõrge- ja sirgetüveliste puudena.

Sarapuu perekonna ladinakeelne nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast korys, mis tähendab kiivrit või kübarat ning viitab sarapuude viljale: tugevakestalisele pähklile või seda mütsitaoliselt katvale viljakattele.

Perekonna tuntuim liik – harilik sarapuu (Corylus avellana) – arvatakse olevat oma nime saanud ilmselt Vesuuvi põhjanõlval asuva Itaalia linna Abella ehk Avella järgi. See koht oli Vana-Rooma tähtsaim pähklikaubanduse keskus, seal asusid esimesed suuremad sarapuuistandikud ning arvatavasti paiknes seal ka antiikmaailma sarapuu kultuursortide aretamise süda. Mõnede autorite meelest andis Linné harilikule sarapuule ladinakeelse nimetuse aga hoopis Väike-Aasia linna Abellina järgi, kus sarapuid juba muistsel ajal rohkesti kasvas.

Igatahes on teada, et praeguse Türgi aladel olid sarapuupähklid kui kaubandusartiklid tuntud juba vähemalt 2300 aastat tagasi ning tänapäeval annab Türgi ka lõviosa sarapuupähklite maailmatoodangust. Euroopas on sarapuu aga üks vanemaid kultuurtaimi, mille vilju kasutati nii toorelt kui ka röstitult; esimesel sajandil p.Kr. lisati sarapuupähkleid (nux abellana) juba mitme maiustuse koostisse.

Eesti rahvakeeles on läbi aegade olnud liigil kaks nimetust: Lõuna-Eesti murretes pähklipuu (-põõsas) või pähkmepuu ning Põhja-Eestis sarap, sarakas või sarapuu. Põõsa Põhja-Eesti nimetus tuleb sõnast sarg (gen. sara), mis märgib kitsast taraga ümbritsetud põllutükki [3]. Kuivõrd sarapuul meeldib Põhja-Eestis kasvada just piki põlluäärseid kiviaedu ja tarasid, siis arvatavasti selgitabki see sarapuu rahvapärast liiginimetust, mis on kinnistunud ka kirjakeeles. Pähklipuu nimetus on aga taandunud ning tähistab tänapäeva eesti kirjakeelses puittaimede nimistus hoopis pähklipuuliste sugukonna pähklipuu (Juglans) perekonda; Eestis pähklipuu looduslikult ei kasva.

Harilik sarapuu on Euroopas levinud üsna laialdaselt paraskliimaga aladel Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Üldareaal langeb suuresti kokku hariliku tamme ja hariliku saare omadega, kuid ulatub rohkem põhja. Levikuala põhjapiir kulgeb Bergeni-Stockholmi-Lahti-Viiburi joonel. Idas ulatub levila kuni Lõuna-Uuralini, lõunas Väike-Aasiani, läänes kuni Briti saarteni; seda sarapuuliiki leidub ka Kaukaasias.

Kasvuvormilt on sarapuu kuni paarikümnetüveline kõrge põõsas, mille keskmine kõrgus küünib harilikult kahest-kolmest meetrist kuni kuue meetrini. Meie viljakates salumetsade avatud kasvukohtades või aias kasvades võib põõsa kõrgus ulatuda aga kaheksa-üheksa meetrini, Briti saartel aga isegi kuni viieteistkümne meetrini. Sarapuupõõsas kasvab jõudsasti just esimestel eluaastatel, viljakandvus algab 5.–6. aastast, kuid rikkalikumalt hakkavad põõsad pähkleid kandma 10.–15. aastast alates, istandikes kestab viljakandvus umbes 30 aastat.

Sarapuupõõsas koosneb tüvedest, mis on eri vanuse ja läbimõõduga, sirged või veidi kooldunud. Põõsa keskel on vanemad ja jämedamad tüvekesed, mis ajapikku vananevad, vajuvad kaldu ja lõpuks surevad ning kuivavad. Nende ümber ja asemele tekivad aga noored tüvekesed, mis algul on samuti püstised ja kiirekasvulised, hiljem aga harunevad, painduvad külili, kuni neid tabab eelmiste saatus. Nõnda moodustab põõsas järk-järgult laieneva ringja kasvuala.

Tavaliselt saavad tüved paarikümne aasta vanuseks, harva ka kuni 80-aastaseks, põõsas tervikuna elab aga paremal juhul üle 100 aasta. Tüvede läbimõõt võib ulatuda kuni 15 cm, harva kuni 25 cm. Saksamaal Tüüringis on teada puukujuline eksemplar, mille tüve ümbermõõduks on mõõdetud 125 cm ja vanust kaugelt üle 100 aasta. Jõgevamaal Palamuse vallas Luual Tamme talu aias kasvab Eesti jämedaim sarapuu, mille tüve ümbermõõt 0,8 meetri kõrguselt oli mõned aastat tagasi 116 cm [1].

Sarapuu paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa pähkleid talveks varuvad ning neist toituvad imetajad (kaelushiir, metssiga, orav) ja linnud: rähnid, pasknäär, pähklimänsak, puukoristaja jt. Põõsa raiumisel uueneb sarapuu väga hästi ka vegetatiivselt, ning annab seejuures rohkesti peeni ja sihvakaid kännuvõsusid. Uuenemine on võimalik ka juurevõsudest. Kergesti saab sarapuud paljundada nii maha painutatud ning mullaga kaetud okstest ehk lookvõrsikutega ning pistokstega kui põõsaste jagamise teel. Sorte paljundatakse ka pookimisega.

Sarapuu tüvekoor on sile ja pruunikashall; noored võrsed hallikaspruunid ja tihedalt näärmekarvased ning hiljem paljad. Tihedalt näärmekarvased on ka lühikese terava tipu ning kujult äraspidi- kuni ümarmunajad lehed ja leheroots. Laiovaalseid pruunikaid kuni rohekaid pungi katavad servast ripsmelised pungasoomused.

Liik on meil küll üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed ning isasõisikud.

Kiiresti kõdunevate lehtede tõttu parandab ta mullaviljakust. Kõigil muldadel on põõsa juurestik hästi arenenud, kuid levib põhiliselt pinnalähedases mullahorisondis, kuivas mullas võib aga juurestik ulatuda väga sügavale. Juurtel moodustub ka mükoriisa ning põõsas on seotud umbes 170 liiki seentega.

Sarapuu armastab värskeid viljakaid sügavapõhjalisi parasniiskeid huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab ka karbonaatsetel kruusase aluspõhjaga muldadel, kuid teda leidub ka üsna niiskusevaesel liivsavisel klibumullal. Soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia.

Suhteliselt varjutaluva liigina on harilik sarapuu meil sagedam Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis, kuid hulgalisemalt kohtab teda ka meie kõrgustike ümbruses – nii Pandiveres kui ka Lõuna-Eestis. Seal näeb sarapuud kuusikute, männikute ning viljakamate lehtpuu- ja segametsade alusmetsas, peamiselt just sarapuu, sinilille ja kastikuloo metsakasvukohatüübis. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse-laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega.

Sarapuud kohtab tihti looaladel ning seetõttu võib väga arvukalt sarapuid kasvamas näha läänesaarte puisniitudel, eriti parasniisketel aru-puisniitudel. Sealsetel lubjarikastel muldadel levib sarapuu põõsastike ehk sarapikena. Rohkelt on sarapikke Saaremaa kesk- ja idaosas, Abrukal, Muhus, harvem Hiiumaal. Seltsib puisniitudel ka kadakaga ning hõredas puurindes leiab teda kasvamas koos tamme, saare, pärna ja vahtraga, kuid ka arukase ja kuusega.

Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes õitsevad varakevadel, enne lehtimist. Varajane õitsemine on nagu paljudel teistel tuultolmlevatel õistaimedelgi kohastumus, tagamaks, et põõsa hiljem puhkevad lehed ei takistaks õietolmu kandumist emasõisikutele.

Ühekojalise sarapuu ühesugulised õied võivad paikneda põõsa ühel ja samal oksal või olla ka eraldi võrsetel. Juba eelmise aasta südasuvel moodustuvad nelja kaheharulise tolmukaga isasõied asuvad ilma õiekatteta kattesoomuste hõlmas rippuvates urbades. Kuivõrd hallikaspruunid pikad peened urvad talvituvad väljakujunenutena põõsal kuni õitsemisajani järgmise aasta märtsi- ja aprillikuus, siis võivad meie karmid talved mõnikord isasõisikuid kahjustada, mille tagajärjel need kevadel ei avanegi, vaid kuivavad.

Talvepakase üle elanud isasõisikud pakatavad varakevadises päikesepaistes. Kui urvasoomused avanevad, muutuvad seni jäigalt rippunud urvad nõtketeks, ühtaegu pikenedes ja jämenedes. Säärased varakevadised kollakasrohelised sarapuu isasurvad on mesilastele ja teistele putukatele esimene väärtuslik õietolmuallikas. Kevadine tuulepuhang või okste kerge puudutus tõstab nendelt õietolmurikastelt urbadelt õhku tolmuterade pilve, mis kandub emasõiteni.

Sarapuude emasõisikud, mis moodustuvad varakevadel, just enne õitsemist, on aga isasõisikutest hoopis vähem märgatavad. Emasõied asuvad paari- või mitmekaupa lehepunga meenutavas munajas emasõisikuis ning on hästi äratuntavad: puhkedes turritab õisikutipust välja justkui punane pisike pintslike. Selle „pintslikese” karvad on aga emakasuudmete niitjad kimbud.

Viljastunud emasõisikust areneb suve lõpuks vili. Sarapuude vili on tugeva puitunud kestaga üheseemneline lihakate idulehtedega õlirohke pähkel, mis on kas osaliselt või täielikult ümbritsetud rohtse pehmekarvase servast narmastunud kausja, lehe- või torusarnase viljakattega. Seda viljakatet nimetatakse ka lüdiks ehk kuupulaks. Viljad asetsevad võrsetel üksikult või kahe- kuni neljakaupa kobaras.

Olenevalt kasvukohast võib pähkli suurus ja kuju üsna palju erineda, peamiselt on need ümmargused või piklikud. Meil looduslikult kasvavate pähklite läbimõõt on 1–1,5 cm, mass 0,6–1,0 g. Lõunapoolsete sortide pähkli mass on neist kaks-kolm korda suurem ning mõnel väga suureviljalisel sordil võib pähkel kaaluda isegi kuni 5 g. Üksikpõõsas annab 1–3 kg pähkleid, kultuursordid istandikes isegi üle 10 kg. Pähkliaastad korduvad meil umbes iga kolme-nelja aasta järel.

Pähklikahjurina on tuntud pähklikärsakas (Curculio nucum). See väike pika kärsakuga pruunikashall mardikas närib noortesse sarapuupähklitesse sügava augu, kuhu muneb ühe muna. Munast koorub valge jalgadeta ning pruuni peakapsliga tõuk, keda rahvas tunneb pähkliussi nime all. Tõuk toitub arenevast pähklituumast. Sügisel, kui pähkel maha pudeneb, närib vastne end pähklist välja, kaevab end põõsa alla mulda ning nukkub ja talvitub seal. Järgmisel kevadel ilmub nukust mardikas ja elutsükkel algab otsast peale.

Kuivadel suvedel võivad pähklikärsaka vastsed ära süüa kuni 4/5 kogu pähklisaagist. Kahjustatud pähklit aitab ära tunda pisike auk pähklikestas, samuti ei tule putuka rikutud pähklitel lüdi pähkli küljest lahti.

Pähklite kuju, värvuse, kuupula katvuse jt. tunnuste järgi on Eestis püütud eristada mitut hariliku sarapuu tüüpi ja vormi, leidmaks kultuuris kasvatamiseks sobivamaid. Eestis on möödunud sajandi teisel poolel sarapuude uurimise, aretuse ja selektsiooniga tegeldud peamiselt Pollis. Sarapuude sordiaretust on meil edendanud Aleksander Siimon, Otto Kramer, Aili Süvalepp, Arthur Jaama ja Kalju Kask, kuid senised tulemused on olnud üsna tagasihoidlikud. Tuntuimad Eestis aretatud sarapuusordid on vähe levinud ´Harku 2΄ ja ´Alli´.

Sarapuu pähkel on augusti alguseks arenenud täissuuruseks. Kuid ta küpseb täielikult alles septembri keskpaigaks, kui valkjas pähklikoore värv muutub pruunikaks ning lüdi eraldub viljast kergesti ning algab pähklite varisemine. Enne septembrit poolvalminult korjatud pähklite tuum sisaldab aga ligi kuus korda rohkem vett, kaks korda vähem valkaineid ja kolm korda vähem õli kui küpses tuumas.

Kui valminud pähklitel hõlmab tuum ligi 30%, parematel sortidel isegi kuni 55% pähkli kaalust, siis noorelt ära korjatud pähklitel on tuum veel väike, maitsetu, vähese toiteväärtusega ning kuivab seismisel kokku. Pähkli tuum kasvab ning õlide hulk selles suureneb tunduvalt just viimastel nädalatel enne pähkli täisküpseks saamist.

Valminud pähklituumad sisaldavad 50–72% kvaliteetset õli, millest õli- ja linoolhapped hõlmavad vastavalt 78 ja 12%. Ühtlasi sisaldab pähklituum 10–20% proteiine, 10–14% karbohüdraate, 9–10% süsivesikuid, 2,5% mineraale, võrdlemisi palju rauda, ka magneesiumi, vaske, seleeni jt. ning kuni 0,30% eri vitamiine, sealhulgas B- ja E-rühma vitamiine, ja rohkesti kiudaineid.

Ligi 95% pähklituumades sisalduvatest ainetest on inimorganismile omastatavad ja sealjuures väga vajalikud. Nii mõnigi B-rühma vitamiin on organismile vajalik, näiteks maksa ja sapipõie normaalse talitluse jaoks või selleks, et alandada vere kolesteroolitaset, parandada keskendumisvõimet, stimuleerida südametegevust, stabiliseerida närvisüsteemi ning pidurdada vananemist jne. Kiudained tagavad aga soolte normaalse tegevuse. Kõige muu kõrval on pähklid ka väga energiarikkad: nende energeetiline väärtus on keskmiselt 679kcal/2,837kJ. Valminult korjatud pähklite maitse on kergelt mõrkjas, kuid pähklite röstimisel see kaob.

On üldteada, et pähklituumi süües saab organismi turgutada ning vastupidavust suurendada. Tuntud turgutusvahend on meega segatud pähklid, neid soovitatakse pruukida ka kehvveresuse all kannatajatel ja reumahaigetel. Üksiti soodustab pähkli-meesegu neeru- ja sapikivide lahustumist organismis.

Kui organism on haigusest kurnatud, tasub juua nn. Pähklipiima: peenestatud pähklituumadele lisada kuuma vett (1 : 5) ja segada. Rahvameditsiinis on pähklituumi kasutanud ka muudmoodi. Näiteks, kui kätte on läinud puupind, tuleb vanarahva õpetuse järgi võtta pähklituum, närida suus peeneks ja panna läbimälutu sellele kohale, kus on pind: pähklipuru kiskuvat pinnu kiiresti nahast välja.

Varem oli eestlastel kombeks metsas pähkleid korjamas käia ühiselt sügise hakul, peamiselt odralõikuse ajal, septembris. Selliseid pähklilkäimisi nimetati pähklipäevadeks. Pähklipäeva kuulutas välja tavaliselt kohalik mõisnik ning selle järel võisid kõik inimesed vabalt metsa pähkleid varuma minna.

Pähklipäeva mõte oli selles, et inimesed ei korjaks valmimata pähkleid. Mõnel pool oli lausa karistuse ähvardusel keelatud otsida metsast pähkleid enne pähklipäeva. Mõnes piirkonnas kujunesid nendest rahvarohketest pähklipäevadest aga rahvalikud peod, kuhu kutsuti külalisi ka kaugemalt. Laialt on teada, et 18. sajandil Otepääl suurejooneliselt peetud pähklipäevad (sks. Nußtag) on andnud sellele kohale rahvapärase nimetuse – Nuustaku.

Pärast pähklilkäimist tuleb korjatud sarapuupähkleid hoida jahedas kuivas kohas. Pähkleid ei tasu hoida üle kolme-nelja kuu: pikkamööda nad rääsuvad ja maitseomadused halvenevad. Külmutatult saab aga pähkleid säilitada aastaid.

Ka varasemal ajal hoiti pähkleid üksnes kuni jõuludeni, mil neid kasutati jõulumaiusena. Praegugi müüakse maailmas kuni 10% kestaga turustatavatest pähklitest just jõuluajal. Sel ajal lauale panduna tekitavad pähklid erilise jõulumeeleolu. Paljude eestlaste ja teiste läänemeresoome rahvaste jõulukombed on samuti seotud pähklitega: neid kingiti üksteisele või riputati neid mõnel pool isegi jõulupuuehteks. Ühtaegu mängiti sarapuupähklitega ka mõistatus- ehk pähklimänge [1].

Tänapäeval saadakse enamik pähklitest kultuuristandikest. Kultuuris kasvavaid, hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega viljakandvaid sorte nimetatakse fundukkideks. Istandikest saadud sarapuupähklitest valmistatakse peamiselt pähkliõli, millest toodetakse õlimaalivärve ning masinaõli, samuti kasutatakse seda parfümeeriatööstuses (seebid, kehaõlid). Ühtlasi süüakse pähklituumi rohkelt ka toorelt või lisatakse neid kommide, ðokolaadi, müsli ja pagaritoodete hulka.

Juhtkoha sarapuupähklite tootjate hulgas on hõivanud Türgi: üle 70% kogu maailmaturu sarapuupähklitest. Sealsed sarapuuistandikud asuvad peamiselt Musta mere äärsetel mägistel nõlvadel, kus mullastik pole sobiv teiste kultuuride viljelemiseks. Istandikud on väikesed (kuni 1 ha) ning nende keskmine saagikus on veidi üle 1300 kg hektarilt.

Euroopa suurim sarapuupähklitootja on aga Itaalia: pähklikogutoodang hõlmab küll ainult viiendiku Väike-Aasias toodetavast, kuid keskmine pähklitoodang hektarilt on Türgiga võrreldes suurem. Itaalias asuvad sarapuuistandikud peamiselt iidses sarapuude kasvatus- ja aretuspiirkonnas Campania maakonnas – Avellino, Napoli ja Salerno provintsi. Peale Itaalia toodetakse Euroopas pähkleid veel ka Hispaanias, vähem Prantsusmaal, Kreekas, Küprosel, Venemaal, Rumeenias ning Sloveenias. Istandikke on rajatud ka Poolas ja Valgevenes. Lätlasedki on sarapuuistandikke katsetanud.

Aasia suurim pähklitootja on Aserbaidþaan, sarapuupähkleid kasvatavad ka Gruusia, Hiina ja Iraan, vähem mõned Kesk-Aasia riigid (Kõrgõzstan, Usbekistan, Tadþikistan).

Kolme maailma suurima sarapuupähkleid tootva riigi hulka kuuluvad ka Ameerika Ühendriigid. Maailma aastasest sarapuupähklite kogutoodangust, mis on umbes 700 000 tonni, hõlmab USA lääneranniku Oregoni pähklisaak küll napi 5%, kuid sealsete istandike keskmine hektarisaak (2000–4000 kg/ha) on suurim ning pähklite kvaliteet parim. Toodangu kasvule on kaasa aidanud sealsete istandike hea mehhaniseeritus ja agrotehniline tase, üksiti on istandikud seal üsna suured (keskmiselt 15–30 ha). Enamik USAs toodetud sarapuupähklitest tarvitatakse kohapeal, ülejäänud eksporditakse Euroopasse. Euroopa suurim sarapuupähklite tarbija on Saksamaa.

Eestis pole tavaks sarapuupähkleid toota, pigem varutakse meil talveks veidi sarapuupähkleid looduslikelt põõsastelt. 1930. aastatel on Eestis üksikutes koduaedades katsetatud mõningaid Saksamaalt ja Inglismaalt pärit sorte.

Sarapuu puitu kasutatakse küttena ja joonistussöe valmistamisel. Puit on punakasvalge, tihe, kõva, elastne, ühtlase ehitusega, painduv ja vastupidav (tihedus 600 kg/m3). Et puit on poleeritult väga kena, toodetakse sellest ka mõnevõrra mööblit, tehakse väikseid iluesemeid ja kaunist materjali nõudvaid viimistlustöid.

Lõhestatud puitu ja painduvaid jämedaid oksi tarvitati varem peamiselt tünnivitsteks, üksiti tehti neist peenemaid vitspunutisi ning krohvimatte. Puidust valmistatakse tööriistade varsi, väiksemaid tarbeesemeid, ta sobib hästi ka voolimiseks. Sarapuulatte kasutati ka piirdeaedade (sarade) rajamisel. Neist sai ka häid vetruvaid õngeritvu.

Sarapuule on omistatud kõiksugust väge ja teda on peetud maagiliseks puuks. Paganlikul ajal idasid meie esivanemad sarapuud hinnatud võlutaimeks. Rahvas uskus, et sarapuuokstega võib kõik kurja ja vaenuliku endast eemale tõrjuda. Eelkõige usuti sarapuuoksa kaitsesse välgulöögi ja mürkmadude eest. Seetõttu pandi mõnel pool Euroopas läheneva pikse ajal maja- ja toauste lukuaukudesse värsked sarapuuoksakesed. Püsiva kaitse pikse eest tagas see, kui maja talapalkidesse lüüa kolm sarapuutikku.

Kaitseks mürkmadude eest tuli sarapuukepiga tõmmata ussi ümber ring, siis ei saa ta sellest enam välja. Usuti, et kolmeaastase äsja puhkenud sarapuuoksaga saab mao üheainsa hoobiga maha lüüa. Rahva uskumuste järgi ei saa aga ükski mürgine loom sarapuule läheneda ning seetõttu anti Saksamaal Schwarzwaldis lastele enne pikemale teekonnale minekut kaasa sarapuuvitsad, et maod neid ei kimbutaks.

Sarapuuoksa on pruugitud ka nõiavitsana: kui osata seda kasutada, viib oks peidetud varanduseni. Sarapuuvits mõjus tõrjevahendina nõidade ja nende mitmesuguste tempude vastu. Sarapuuoksi on leitud germaanlaste esiajaloolistest haudadest hauapanustena. Usuti, et kui magada sarapuupõõsa all, võib unes näha ilmutusi ning kui kanda taskus puul kasvavat tuletaela, kergendab see kadunud asjade leidmist. Ka virvatulesid saab eemale peletada ainult sarapuuvitstega.

Mõnel pool löödi kurjast vaimust vaevatud ja kaetatud kariloomi suurel reedel lõigatud sarapuuvitstega. Mecklenburgis pandi loomadele nõiduste kaitseks toidu sisse aga enne päikesetõusu korjatud sarapuu-urbi. Sarapuuvitstega ei tohtinud lapsi nuhelda, sest usuti, et muidu kaob nende sirge rüht. Sarapuu pähklid sümboliseerisid ka viljakust. Rikkalik pähklisaak ennustas paljusid vallaslapsi, sest kui noorrahvas “pähklisse” ehk pähklipäevale läks, ei jäänud ka tagajärjed olemata.

Rahvameditsiinis on sarapuud vähe tarvitatud. Kuivõrd lehed sisaldavad parkaineid, C-vitamiini, karotiini, eeterlikke õlisid, siis lehetõmmist soovitatakse juua veenilaiendite, avitaminoosi, rahhiidi, eesnäärme suurenemise ja soolehaiguste puhul. Isasurbade leotis puhastavat nahka.

Sarapuu on tuntud ka ilupõõsana. Teda saab haljastuses kasutada kõrgemate, kärbitud või vabakujuliste tarade tarbeks ning kaitseribadena loodusmaastikel. Haljastuses on harilikku sarapuud jõudsasti kasutatud: eeskätt põõsaste väikese hooldusvajaduse, kauniduse, haiguskindluse ja kättesaadavuse tõttu. Peale põhiliigi on haljasaladel kasvatatud ka eri sorte, tavaliselt rühmiti või ükskpõõsastena.

Tuntuim ja levinuim hariliku sarapuu kultivaridest on meil ´Fuscorubra΄ ehk punaselehine harilik sarapuu, mis on eriti silmapaistev suve esimesel poolel, kui tema lehed ja viljad on violetjas-tumepunased (suve teisel poolel muutuvad need pruunikasrohelisteks). See sort on sageli põhiliigist isegi jõudsama kasvuga ning teda saab edukalt paljundada ka pähklitest, sest umbes kolmandik järglastest on punaselehised.

´Fuscorubra΄ kultivari meenutavate punaste lehtedega hariliku sarapuu sort on ´Red Zellernut΄, mis on aeglase- ja madalamakasvulisem, kuid säilitab punase lehestiku puhkemisest kuni sügiseni. Meil vähese talvekindlusega, aga kogu vegetatsiooniperioodi jooksul dekoratiivne ja madalakasvuline sort on ´Contorta΄ ehk keerdoksine sarapuu. Selle korgitserlikult keerdus oksad püüavad pilku ning seetõttu kasutatakse neid sageli lilleseadetes. Vähem levinud sordid on veel sügavhõlmiste lehtedega ´Heterophylla΄ (´Laciniata΄), kevadel kollaste ja suvel kollakasroheliste lehtedega ´Aurea΄ ning rippuvate okstega ´Pendula΄.

Hariliku sarapuu ja tema sortide kõrval võib meie haljastuses või dendroparkides kohata veel kuni kuut sarapuuliiki. Introdutseeritud sarapuudest pakub ehk enim silmarõõmu Euroopa kaguosast ja Väike-Aasiast pärit kõrgetüveline sarapuu (C. colurna). See on Eestis üsna harva kasvatatavat sirge ja väheharuneva tüvega väärtusliku puiduga puu, mida Eestis kasvatatakse üsna harva. Mõnepuulise rühmana võib teda näha Tartus Raadi dendropargis, kus kõrgeimate puude kõrgus ulatub 18 meetrini. Üksikpuid leidub veel Türil, Järvseljal, Õisus, Tallinnas ja mujal. Looduslikus areaalis sirgub ta kuni 30 m kõrguseks ja tüve läbimõõt võib ulatuda kuni ühe meetrini. Kasutatud eeskätt parkides ilupuuna, mitte viljapuuna, sest pähkleid kannab ta isegi soojemas kliimas tagasihoidlikult ning need on paksu tugeva kestaga ja väiksemad kui harilikul sarapuul.

Vähesel määral leidub meil üksikutes kollektsioonaedades Põhja-Ameerika ida- ja keskosast pärit omapäraste viljadega sarv-sarapuud (C. cornuta). Selle Eestis viljuva kuni kolme meetri kõrguse tiheda põõsa tugevakestalist pähklit katab täielikult torujas, pealt sametine kuupula, mis meenutab kujult sarve. Põhja-Ameerika samast piirkonnast on pärit ka ameerika sarapuu (C. americana). Eestis näeb seda liiki vaid mõnes erakollektsioonis, kuigi lehtede punakaspruuni sügisvärvuse tasub seda ilusat põõsast kasvatada.

Aasiast pärit liikidest võib Eestis (Järvseljal, Luual jm.) kohata erilehist sarapuud (C. heterophylla), mis meil on täiesti külmakindel. Selle munaja kuni keraja kujuga kuni kolme meetri kõrguse põõsa lehed on üsna meeldejääva kujuga: ümara või äraspidise lehe tipuosa on justkui äralõigatud. Teine Ida-Aasia ja Jaapani mäestikumetsadest pärit liik on Sieboldi sarapuu (C. sieboldiana). Eestis on see liik väga haruldane ega ole veel botaanikaaedadest haljastusse jõudnud.

Sissetoodud liikidest võib nimetada ka Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ning Balkanil looduslikult levivat suurt sarapuud (C. maxima). See sarnaneb suuresti hariliku sarapuuga, kuid on märksa külmahellem, mistõttu külmub karmidel talvedel kuni lumepiirini. Teda näeb üksikutes dendroaedades. Suure sarnasuse tõttu hariliku sarapuuga ei käsitle paljud autorid teda aga omaette liigina.

1. Relve, Hendrik 2007. Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Eesti Loodusfoto, Tartu.

2. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. 2. tr. Ilmamaa, Tartu.

3. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Eesti TA Emakeele Seltsi Toimetised nr. 20 (67). Tallinn.