Kui meteoriidid langevad, ei saa plahvatused tekkida enne põrkuvate kehade täielikku kokkupuudet: siis muundub kineetiline energia potentsiaalseks energiaks. Potentsiaalne energia võib olla piisav, et põrkuvad kehad osaliselt või täielikult häviksid. Maa atmosfääri läbides võib meteoriit üksnes sulada, võib-olla ka tükkideks murduda – pihustav plahvatus pole võimalik. Paugud, mis kostuvad enne maandumist, võivad olla tingitud ülehelikiiruse häälelainete koondumisest.

Tunguusi plahvatusest näitlikult: kui visata pehme tainakäkk vastu tugevat pinda, suunab põrkekineetika taina radiaalselt, põhiliselt mööda pinda, tekitades pisikese kraatrivalli, ja ainult väike energiahulk suunab osa materjali üles. Spektraalanalüüsid näitavad, et päikesesüsteemis ringlevad ka hiiglaslikud jäämäed komeedipeades. Järelikult leidub neid ka meteoriidivooludes. Ilmselt toimis Tunguusis selline hiiglaslik jäätükk või veekogum maandumisel samamoodi, nagu pehme keha põrkuks vastu kõva pinda, kuid selle tekitatud jääst või veest kraatrivall hävis peaaegu kohe. Ainult kuuma auru löök hävitas loodust.

Igal juhul pole põhjust, miks nii suure massiga keha oleks pidanud mõne kilomeetri kõrgusel meie suhteliselt hõredas atmosfääris pidurduma, tagasi põrkuma ja plahvatama! Kahjuks peetakse sellist hüpoteesi kõige tõenäolisemaks Tunguusi fenomeni seletuseks. See sõdib ju vastu energia muundumise seadustele.

Nagu näib, ei ole meteoriitikaprobleeme lihtne lahendada.