Jõgitiirupaar kivil, noka vahel äsja püütud ogalik. Olgugi et üks lind jõudis enne teist jahiretkelt tagasi kivile, ei kugistanud ta ogalikku alla, vaid ootas kombekalt oma kaasat. Aga kas ka tegelikult oli asi kombekuses või oli see paratamatus? Ilmselt hoidis surmahirmus ogalik oma viimase kaitsena ogad nii laiali, nagu ta pole neid kunagi varem hoidnud. Torkivad orgid on küll hea kaitse vaenlase eest, kuid osavad tiirud suudavad ka neist läbi murda. Tiirud loobivad kalu nagu osavad þonglöörid palle. Aega võtab tülikas toiming muidugi minuteid, enne kui kala õigesse asendisse noka vahele lendab. Kõik selleks, et terav suutäis ohutult kurgust alla läheks.

Pilt on tehtud ühel juunipäeva hommikupoolikul. Toona jäädvustasin varahommikutel ja hilisõhtutel väikesel järvel ujuvas varjes veelindude tegemisi. Kõige põnevamad olid alati tiirud ja naerukajakad, kes on ilmselgelt juba aastaid üksteisega vaenujalal olnud. Huvitav on aga see, et teineteisest eemale nad ka ei lähe. Lühidalt öeldes on nad põikpäised ning riiakad naabrid.

Minu fotokotti on end mõnusalt sisse seadnud Canoni aparaat ja tarvikud. Selle pildi tegemisel on kasutatud ujuvat varjendit, Canon 20D ja Canon 400 mm F/5,6.