2009/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2009/1
Habras suhe loodusega teeb meid haavatavaks

Ivar Puura on sndinud 23. aprillil 1961 Rakveres. Lpetas 1983 Tartu likooli geoloogina, kaitses filosoofiadoktori vitekirja ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia erialal 1996 Uppsala likoolis. Olnud 19831992 Eesti teaduste akadeemia geoloogia instituudi nooremteadur ja teadur, 19921996 Uppsala likooli doktorant, 19971998 TT geoloogia instituudi teadur, 19982007 T geoloogia instituudi teadur. Alates 2008. aastast on juhtinud T loodusmuuseumi juures projekti Eesti elurikkuse andmebaas ning novembrist 2008 koordineerib ka T bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse haridus- ja teavitustegevust. Uurimisvaldkonnad: selgrootute paleontoloogia, kivististe mineraalne koostis ja Paleosoikumi stratigraafia. Alates 1997 Eesti looduseuurijate seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni esimees, aastast 1998 Eesti TA looduskaitse komisjoni liige.

Mis on su uurimisvaldkond geoloogias?


Doktorit kaitsesin 1996. aastal Uppsala likoolis ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia erialal. Kivistised, keda ma peamiselt uurinud olen, on fosfaatse kojaga ksijalgsed ehk brahhiopoodid, kes ilmusid meie planeedile koos teiste esimeste hulkraksetega tenoliselt umbes 550 miljoni aasta eest, veidi enne Kambriumi ajastu algust. Minu uuritud fossiilide vanus ulatub Kambriumist Devonini, jdes 540 ja 360 miljoni aasta vahele. Vrdluseks olen uurinud eksemplare ka praegustest troopilistest meredest.

Nende ammu tuntud kivististe uurimiseks on tnapeval tekkinud uusi vimalusi. Minu doktoripingute viimastel aastatel sai kttesaadavaks elektronmikroskoopide uus plvkond, millega puutusin kokku Uppsalas. Sel sajandil tulid kasutusse madalatel huhrendustel ttavad skaneerivad elektronmikroskoobid (environmental scanning electron microscope ehk ESEM), mis on meldud eelkige bioloogiliste objektide jaoks, kuid andnud vimaluse vaadata ka fossiilide mikrostruktuure selliselt, nagu keegi neid varem ninud pole. On vimalik uurida kullaga katmata objekte ning nha suurtel suurendustel hapraid struktuuriosi, mis ttlemisel hlpsalt purunevad.

Brahhiopoode on ilmselt ammusest ajast uuritud, nad on ju meie fosforiidis lekaalus.


Jah, ksijalgsete leidmine ei valmistanud raskusi ka 19. sajandi alguse geoloogidele. Eduard Eichwald oli esimene, kes 1825. aasta ts neid mainis ning pani 1829. aastal nime liigile Obolus apollinis ehk Apollo mndike. Christian Panderi 1830. aasta monograafias sai nime perekond Ungula. Koos perekonnaga Schmidtites ongi need perekonnad thtsaimad Eesti fosforiidi moodustajad. Oboluse nimest tuletatud termin oobolusfosforiit sai le maailma tuntuks Armin piku uurimusega Der Estlndische Obolenphosphorit, mis ilmus 1928 Hispaanias ning 1929 veidi lhendatult Eestis.

Fosforiidisjana tuntud perioodil 1980. aastate lpus oli teadmus selle fosforiidikihindi kohta vga aktuaalne. Koosts kolleegidega oli oluline teada kihtide levikut ja koostist, phjavee probleeme, diktoneemaargilliidi mberladestamisega tekkivaid probleeme jne. Selle teadmisega oli vimalik argumenteerida kaevanduste rajamise vastu ning olin ka ise ks neist, kes vajaliku positsiooniga kolleegidele infot jagas.


Kas sul on ka akadeemilist jrelkasvu?


On ikka. Doktorant Liisa Lang uurib bioapatiiti retsentsete ja fossiilsete hulkraksete skelettides, ehk seda, kuidas loomad skeletid said. Juhendame Liisat koos kolleeg Tnu Meidlaga. Juhendasin ka Ethel Uibopuu magistritd Kambriumi ksijalgsete kojastruktuuride teemal. Ethel sai eelmise aasta juunis teadusmagistri kraadi ning augustis poja. Seega selgub tema akadeemiline tulevik prast oma jrelkasvu eest hoolitsemist.

Nii Etheli kui ka Liisa t puhul oleme tnulikud kolleeg Aivo Leplandile vimaluse eest ttada Norra geoloogiakeskuse ESEM-laboris Trondheimis, kus on nii meie uurimistks vajalik aparatuur kui ka oskusteave selle hlestamiseks. Rhutan siin ka Kristjan Jaagu ja teiste stipendiumiskeemide olulisust, mis aitavad kraadippuritel uut avastada teadusliku uudishimu krghetkedel.


Kas geoloogia on noorte seas populaarne? Kas tudengeid ja kraadippureid ikka jtkub?


Olen petanud mitmesuguseid geoloogilisi aineid le kmne aasta, kuid mu elukaar viis mind aasta tagasi T loodusmuuseumi projektide arendamise poole. On olnud sndmusi, mille jrel vajan rohkem rahulikku aega enese ja pere jaoks. Kuid loodan, et ma olukorra hinnangus vga ei eksi.

Phippe tudengeid on piisavalt, kuid lvendiphine ssteem toob likooli erialadele osa sisseastujaid pigem juhuse kui huvi phjal. Tugevaim on konkurents populaarseimatel erialadel ning nrgim olulistel, kuid kardetud aladel, nagu keemia ja fsika.

Geoloogia olukord on olnud keemiast ja fsikast veidi parem, vib-olla selleprast, et sisseastujad ei tea, et likoolist vljuv geoloog peab valdama vga heal tasemel nii matemaatikat, keemiat kui ka fsikat. Pooldaksin ise klassikalist eksamissteemi, kuid kuna virisemine ei aita meid edasi, on oluline motiveerida neid, kes on likooli tulnud. Selles osas tuleb au anda geoloogiaprofessoritele Kalle Kirsimele, Volli Kalmule ja Tnu Meidlale, keda saadab jngrite parv nagu elektronpilv aatomituuma mber. Rntgenikabinetis, kus tuum ja elektronid ksteist loomuldasa taga ajavad, on see fsiliselt paremini nhtav, teisal laiendab seda virtuaalne suhtlus.


Botaanikas vi zooloogias saavad likoolis suure edumaa need, kes on pilasena koolivliselt varakult hakanud loodust tundma ppima. Kas geoloogias on see samamoodi?


Tenoliselt viks see olla suurem, kuid huvi tekib tuttavaga seostamise kaudu ning kooli phikursus ei paku piisavalt pinnast, mis lubaks geoloogilisi asju tuttavana vtta. Samas on vga toredaid algatusi, niteks igasuvine noorgeoloogide kokkutulek, mida on aastaid korraldatud Eesti geoloogiakeskuse ja viimasel ajal ka likoolide inimeste eestvttel. Geoloogiaringe tegutseb ka loodusmajades ja sellest aastast htlasi T loodusmuuseumi juures, aga nendes ei osale kuigi palju huvilisi.

ks tunnetusvahenditest, mida annab geoloogia krval vist ainult kosmoloogia, on nn. sgav aeg tohutu suurtes ajaskaalades mtlemine. Kui rgin tavainimestele ajast 500 miljonit tagasi, mil elasid mu ksijalgsed, ksitakse enamasti, kas see oli enne vi prast jaega, meldes viimast jaega Eestis mitte le 15 000 aasta tagasi.

Teiseks, geoloogia ja eriti paleontoloogia sisaldavad endas kogu elu ajaloo vlu. Kuid selle vlu tabamiseks on vaja aru saada evolutsioonist, mille petamine on paigutatud gmnaasiumikursuse lppu ning tundide vhesuse tttu vahel sootuks ra jetud.

Kolmandaks algab geoloogia vlu sealt, kus on omandatud keemia ja fsika phited, mis teevad vimalikuks geoloogiliste protsesside mistmise.

Koolis petatakse lahuste keemiat, naatriumkloriidi valemit ning keemiapiku pildil on isegi selle kristallvre. Siiski pidime hel olmpiaadivistkonna treeningkogunemisel hilisemale rahvusvahelise olmpiaadi medalisaajale eraldi selgitama, et naatriumkloriid keemiapikus on sama, mis pinnases leiduv mineraal geograafiapikus. Andekas noormees, kes suutis ppeaineid omavahel seostada, haaras selle lennult, kuid ei olnud varem selle peale tulnud, sest iga aine jaoks oli oma mttesahtel.

Koolitarkuses jbki ehk puudu nendest kolmest asjast, mis geoloogia huvitavaks teevad. Samas on siin palju ra teha ka geoloogidel endil. Selle poolest tuleb tunnustada kolleege, kes on geoloogia populariseerimise nii tudengite kui ka noorte hulgas oma sdameasjaks vtnud.

Kuna vanemad kolleegid on saanud meedias piisavalt tunnustust, mainin siin eelkige vrskeid doktoreid ja doktorante Tartust ja Tallinnast, kes on kutsunud ellu juba neli aastat kestnud geoloogia sgiskoolide sarja: Leeli Amon, Veiko Karu, Liisa Lang, Liina Laumets, Maile Polikarpus, Ulla Preeden, Kadri Rull ja Kadri Sohar.


Kuidas sa meie kooliharidust loodusteadlase pilgu lbi hindad?


Arvan, et 1996. aastal valminud phikooli ja gmnaasiumi ppekava oli loodusteaduste petamise poolest hsti nnestunud, kuna hiljutised vrdlusuuringute TIMSS ja PISA tulemused nitavad, et Eesti kaheksanda klassi pilased said peaaegu igas valdkonnas maailmas esikmnesse. 1996. aasta kava ei ole tnini oluliselt muudetud, kuid alates 2002. aastast on krbitud loodusainete tundide arvu. Tundide vhesus hvitab suure osa tst, mida on teinud pikute ja ppekavade koostajad.

Eesti bioloogiapetajate hing, mis hendab enam kui sadat Eesti petajat, on haridus- ja teadusministeeriumi osakondadele kirjutanud viisakaid kirju, et seitsmenda klassi ppets on hdavajalik kaks bioloogiatundi he asemel. Ehk siis seitsmendas kuni heksandas klassis kokku kuus ndalatundi; igal aastal kaks. ks tund loodusteadusi seitsmendas klassis, mil esimest korda petatakse looduse ssteemi, mida soovitakse petada osaliselt looduses, on osutunud ebapiisavaks.

Maateaduse petajad vajavad kahte tundi ndalas kaheksandas klassis, kus samuti on praegu vaid ks tund. Muus osas on loodusainete petajad phikooli ppekavaga peaaegu rahul. Samuti on olemas suureprased pikud, mis on meldud kahekordse tunnimahu jaoks. he tunni ravtmine on lnud uppi pikukirjutajate ja petajate head kavatsused.

Rhutan, et petajad ei soovi juurde raha, vaid td hte lisatundi, milleta neil puuduvad ttingimused oma missiooni titmiseks. Pean vga lugu praegusest haridus- ja teadusministeeriumi juhtkonnast ning loodan, et petajateliitude kirjades vljendatud seisukohti arvestatakse.


Keskkonnaministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi koost loodusainete petamise vallas tundub krvalt vaadates puudulik. Vi on see mulje petlik?


Ministeeriumitel kui asutustel ja suurel osal nende koosseisust ei ole mingeid suhtlusprobleeme. Enamik ttajaid on suureprased inimesed, kes on loodushariduse teema vtnud sdameasjaks. Probleeme on tekitanud lbirndajad, kes vimu juurde psedes on segi ajanud hiskonna huvid ja isiklikud huvid. Aeg-ajalt kipuvad nad unustama, et ministere thendab kogukonna teenimist. Ajaloo eest see varju ei j.


Tallinna loodusmaja on ammu suletud ja vahepealsed katsed seda elustada pole nnestunud. Kas loodusmaju on ldse vaja? Mida teha, et need pris ra ei kaoks?


Kui keegi juba vastuvetud dokumentidele vastu ei hakka ttama, on lootust, et loodusmaju hoitakse ja taastatakse. Tartu ja Prnu loodusmaja thistasid eelmisel sgisel oma 55. aastapeva. Lisaks on alates 2002. aastast riiklikus keskkonnategevuskavas kajastunud vajadus rajada loodusmaja Narva linna, mis soodsatel asjaoludel vib vimalikuks osutuda.

Tallinna keskkonnahariduse arengukava trhm, mida hel etapil juhtisin, soovitas Tallinnal jrgida Tartu mudelit, luues sihtasutuse Tallinna keskkonnahariduse keskus. Kigil sisulistel aruteludel sai see heakskiidu, kuid koosklastusringil takerdus see he raamatupidaja taha, kes oli sihtasutusele nii juliselt vastu, et hvardas seisata kogu kava. Seetttu saadeti volikokku eelnu versioon, kus sihtasutuse rajamist ei soovitatud. Siiski peaks mingis vormis keskkonnahariduskeskuse nimeline struktuur Tallinnas tegutsema: asuma linnavalitsuse keskkonnaosakonna juures, vttes tle mned lisattajad.

Lplikult otsustamata on Euroopa tukefondide raha kasutamine, mis on meldud loodushariduse infrastruktuuri arendamiseks. Keskkonnahariduse arengukava trhma arvates tuleks investeeringute kavaga toetada loodusmaju eesktt jutuks olnud neljas suures linnas, samuti looduskeskusi kigis maakondades. See, et igas maakonnas tuleb toetada vhemalt ht keskust, on ka ks rahastamise abiklblikkuse kriteeriumeid. Kui nii lheb, saavad Tartu ja Prnu ellu viia oma komajade ideed, Tallinn ja Narva saavad renoveerida hooned loodushariduskeskuste rajamiseks ning maakondades toetatakse keskusi, kes osalevad koolide ja looduskeskuste koostvrgustikes ppekava toetavate programmidega.


Kui kord on loodusmaja hvitatud, nagu see juhtus Tallinnas, koos oma raamatukogu ja kollektsioonidega ning ttajad on linud mujale, kas siis hiljem on ldse piisavalt judu, et uut loodusmaja rajada? Kas on niteks petajaid, kes tahaksid noortega ttada? Vib-olla ikka ei pea paika suhtumine, et kui raha olemas, kllap siis saab ka muusika.


Mis kollektsioonidesse puutub, siis osa neist on vist isegi nnestunud ajutiselt psta, kuigi see vajab kontrollimist. Nimelt vis mni aeg tagasi Eesti noorsoot keskuses nha 1970. aastail Mart Laari koostatud herbaariumi ja muid vaatamisvrsusi.

Austus loodusetundjate vastu ja nende tkohtade jrjepidevus on mitut puhku pevakorral olnud, nii looduskaitsessteemi reformides kui ka loodushariduses. Inimesed, kes on looduse tundmisse investeerinud oma elust 1520 aastat vi enam, et heale tasemele juda, on Eesti suurimaid vrtusi. Siiski loodan, et kui kunagi avatav Tallinna loodusmaja kuulutaks vlja konkursi, saaks ta praegu sna tugeva loodusetundjate meeskonna kokku. Kokkuvttes on inimeste hoidmine ja neist lugupidamine kindlasti olulisem kerkivatest majadest.


Kas sa ise oled kinud pilasena samuti loodusmajas? Kust kohast sa ldse looduse juurde tulid?


Loodusmajades ma kooli ajal ei kinud, kuid mllu sbivaid seoseid loodusega oli palju. Tnu geoloogist isale muutus traditsiooniks veeta suvepuhkus hijrvel, nii et le neljakmne aasta eest jooksime ringi seal, kus praegu asub Karula rahvuspargi keskus. Seal ppisin ujuma ja kalastama ning kohtusin lehmade, kalkuni ja kiiliga.

Ehkki praegu on kivist linn mu mber suure osa ajast, tuleb loodus mttemaastikele kaasa. Praktilises loodusega suhtlemises ei ole ma nii tubli kui Vrumaal talus les kasvanud isa, kes poogib praegugi vabadel hetkedel unapuid ning kasvatab marju ja kgivilju.

Ka siis, kui vga pame, vib iga plvkonnaga midagi loodusesuhtest kaotsi minna. Seda selgemalt tajun selle suhte haprust, mis muudab meid haavatavaks.


Mainisid enne looduskaitse pidevat mberkujundamist. Veerev kivi ei sammaldu. Kuidas ikkagi hinnata seda pidevat, aastast aastasse toimuvat muutmist?


Kindlasti ei ole ma muutuste vastane, kui need on mistlikud ja arukalt phjendatud. Pigem on phjust analsida seaduseelnu seletuskirjas ja riigikogu protokollides kajastuvat mtlemise, argumenteerimise ja suhtlemise kultuuri, millega see muutus on tehtud. Piinlik on lugupidamatuse prast terve mistuse vastu. Ratsionaalne tdemus on aga see, et nii nrga mtlemiskultuuriga riik on vga haavatav. Ta pole turvaline.


Asjasse mittepuutuvad inimesed on vaadanud keskkonnaorganisatsioonide koja jt. avaldusi ning kergesti vib tekkida ksimus, miks peaks ks ametkond arvestama looduskaitsjate ja -uurijate soovidega, kui nad kujundavad mber vaid oma ametkonna lesehitust. Mis see teiste asi on?


Selle kohta tles kige paremini Ivari Padar oma 1. jaanuari intervjuus, kus ksitleja vrdles peaministrit kapteniga, teda trimehega ja ksis, mis on trimehe peamised probleemid. Padar vastas, et trimees peab kahe kivi vahelt laeva lbi juhtima, osa kive on vee all ja see teeb juhtimise raskeks. Ta peab arvestama nii looduse mrke kui ka poliitilisi reaalsusi, ehk sellega, et pootsman vib tis olla. Kui pootsman juhtub purjus olema vga tundlike keskkonnaprobleemide le otsustavas ametkonnas, siis puudutab see meie kigi ja meie laste turvalisust.

Looduskaitse tundub olevat pikaajalisem ja pehmem valdkond, mille otsest mju me kohe ei mrka. Vead seda puudutavates strateegilistes suundades ning teatud huvirhmade tegevus maksavad meile ktte alles viie kuni kmne aasta prast. Kuid sama ametkond, sama kultuuri ja mtlemismalliga, peab energiamajanduse arengukava jrgi koostama 2010. aasta lpuks tuumaenergeetikat hlmavad igusaktid. Selle eelnu kvaliteedist olenevad tuhanded inimelud.

Suurte nnetuste puhul on tpiline, et nende puhul tehakse mitu jrjestikust viga, mis suudavad heskoos halvata hsti lbimeldud turvameetmed.


Mida arvad loodus- ja teadusajakirjanduse hetkeseisust? Mida viks teha teisiti?


Siin meenub ks Rein Kuresoo ettekanne Kirjanike Majas, kus ta ksis, kelle oma on Eesti loodus nii vikese kui ka suure algusthega. See oli aastal 1999, mil rimehed olid Eesti Looduse kaubamrgi mingi meretaguse maksuparadiisi kaudu omastanud. Siis lks vaja Rita Annuse juristivimeid, et see umbes 60 000 krooni eest keskkonnaministeeriumile tagasi osta, ning Heiki Kranich tuli vlja ideega sulatada Eesti Loodus, Horisont, Loodus ja Eesti Mets kokku lihtsalt loetavaks ajakirjaks nagu National Geographic. nneks kuulati prast loodushoidjate ning akadeemikute sekkumist terve mistuse hlt ning nnestus psta ajakirjade mitmekesisus.

Eesti Looduse puhul lepiti 1999. aastal kokku, et ajakiri silitab viitamise, kuni viisteist viidet artikli kohta. Sama tahaks soovitada kigile loodusajakirjadele, vhemasti Horisondile. See on oluline viitamiskultuuri jrjepidevuse jaoks. Paljud lugejad on gmnaasiumipilased ja tudengid, kes on hakanud viitamise kultuurist vrduma. Olen petanud teise aasta lipilastele ainet, kus nad peavad ise otsima andmebaasidest teaduskirjandust ning selle phjal koostama korrektsete viidetega referaadi. Piltlikult eldes petatakse loodusteaduste tudengit teisel kursusel loodusteaduslikke tekste lugema ja kirjutama, aga sellele viksid aidata alust luua kik loodusajakirjad. Ma ei ne phjust, miks Horisont peaks selles vallas olema kehvem kui Eesti Loodus vi Venemaal ilmuv Priroda.


Meie aastaraamatu Lehed ja thed jrgmine kide tuleb teadusajaloost. Kui oluliseks sa pead teaduslugu?


Teaduslugu on vajalik ja pnev seeprast, et tnapeva teadust oleks muidu raske mista. Tegelikult petatakse ju ka phikoolis ja gmnaasiumis peamiselt 19. sajandi ja varasemat teadust, tsi kll, veidi lihtsustatult. Tnavu annavad phjust teadusajaloost knelda mitu thtsndmust: Charles Darwini 200. snniaastapev 12. veebruaril, tema Liikide tekkimise esmailmumise 150. aastapev novembris ning 200 aasta mdumine Lamarcki evolutsiooni-ideede avaldamisest teoses Philosophie zoologique.

Nagu Daniel Dennett on elnud, on Darwini ohtlik idee loodusliku valiku algoritm, mis pakkus vlja iseregulatsioonimehhanismi eluslooduse arenguks. Darwini teoloogiapingud Cambridgeis tuginesid suuresti William Paley teosele Natural Theology, kus on kirjeldatud hulka loodusteaduslikke seadusprasid, mille toimimise mehhanismi nhti looja olemasolus. Darwin phendus sellele, et leida isereguleeruv mehhanism, mis vimaldaks looja komponendi vlistada. Kui leidub selline mehhanism, ei ole enam vaja loojat ei kivitaja ega arengusse sekkujana. Valiku algoritm ei ole bioloogiale ainuomane, vaid kehtib ka paljude muude valdkondade kohta. Nagu Darwin ise kirjutas, laenas ta selle idee Malthuse rahvastusteooriast.

Uusimad arengud paleontoloogias ja molekulaarse evolutsiooni uurimises toovad aga pevakorda 180 aasta tagused Karl Ernst von Baeri avastused. Nimelt on tnapeval vga huvipakkuv see, kuidas on omavahel suguluses suured elusorganismide rhmad, himkonnad, kelle kehaehitusplaanid tekkisid Kambriumi ajastul ja vahetult enne seda, umbes 550 miljoni aasta eest. Neid sugulussuhteid hakkasid otsima 1990. aastatel nii paleontoloogid kui ka molekulaarse flogeneesi uurijad; varem puudus selle probleemi pstitamiseks piisav andmestik. Mtteviis, mida kasutas Baer, on seal oluline. Vrdlevast embroloogiast tuletas Baer arusaama, et iga organism muutub flogeneesis tema ontogeneetilise trajektoori muutumise kaudu. Ndseks on teada ka mned geneetilised mehhanismid, mis organismide arengut eri etappides mjutavad, kuid tervikpildist ollakse veel kaugel.

Tnapeval nhakse organismide evolutsiooni selles, kuidas ks vi teine arenguprogramm muutub. Nd on sellega kombineeritud koloogiline arengubioloogia ja see suunitlus kannab eco-evo-devo vi koloogilis-evolutsioonilise arengubioloogia nime. See viks olla 21. sajandi organismide evolutsioonile keskenduvate hpoteeside keskne telg. Siin on keskne roll Baeri ideedel. Aga loomulikult ei piirdu evolutsiooni ksitlus nende teemadega.


Darwini 200. snniaastapeva ja peateose 150. aastapeva puhul viks ju arvata, et evolutsioonipetus on phijoontes tunnustatud. Kuid pidevalt tekib uusi usulahke, kes tlgendavad evolutsiooni endale sobivalt. Niteks kreatsionism, kusjuures darvinistide tagakiusamine niteks USAs meenutab pigem sajanditaguseid aegu. Evolutsioonipetuse asendamine koolides kreatsionismiga tekib tervelt mtlevas inimeses hulga ksimusi.


USAs oli 2004. aastal kohtuasi (Kitzmiller versus Dover school district), kus kohtunik J. E. Jones III lahendas hes Pennsylvania osariigi kooli lapsevanemate kaebust. Nimelt oli Doveri koolipiirkonna koolidirektorite nukogu hltega kuus kolme vastu langetanud otsuse, mis kohustas piirkonna koole jrgnevaks: pilastele tutvustatakse lnkasid ja probleeme Darwini teoorias ning teisi teooriaid, mille hulka kuulub intelligentse disaini teooria, kuid mis ei piirdu sellega. Mrkus: Elu tekkimist ei petata.

Vrib austust, et kohtunik, kes on ise usklik, kuulas eri tunnistajaid, sealhulgas teadlasi ning jrgis terve mistuse loogikat, andes iguse pilaste vanematele. Oma kokkuvttes tdes kohtunik: Direktorite nukogu kohtles halvasti Doveri piirkonna kodanikke. On irooniline, et mitmed nukogu liikmed, kes nii uhkelt kuulutasid avalikult oma usulisi veendumusi, valetasid korduvalt, et varjata oma jlgi ja intelligentse disaini poliitika tegelikke phjusi.

Kreatsionismi vorme on igasuguseid. USA-s asutas Henry Morris 1960. aastatel asutuse nimega Institute of Creation Research, mis propageeris kreatsionismi traditsioonilisi vorme. Nn. noore Maa kreatsionistid usuvad, et Maa ei ole le kuue tuhande vi vahel ka kmne tuhande aasta vana; vana Maa kreatsionistid on selles mttes paindlikumad. Intelligentse disaini temaatika sndis 1990. aastail ning selle loojate hulka kuulusid ka mned indiviidid, kes olid varem teaduses tunnustatud.

Eestit puudutavad huvitavad seigad olid Soome kreatsionisti Pekka Reinikaineni klaskigud. Reinikainen oli raamatus Unohdettu Genesis tekitanud omaprase kombinatsiooni Morrise ja enda mtetest. Raamatus pooldas ta seisukohta, et Maa ei ole vanem kui kmme tuhat aastat. 1999. aastal phjustas riigi meedias kajastatud skandaali Reinikaineni esinemine Tallinna likooli ruumes ning selle mjul tehtud Eesti kristlike arstide seltsi avaldus, kus seati plu alla Darwini evolutsiooniteooria, mida peeti sdade, suitsiidide ja paljude muude hdade phjuseks.

Intelligentse disaini (ID) suund on uus kreatsionismi vorm, mida on USA mitmes osariigis ptud kooliprogrammi suruda. ID miste ja vastavad arutlused prinevad tegelikult William Paleylt Darwini petus evolutsioonist kui isereguleeruvast protsessist lkkas selle mber juba 19. sajandil. Midagi tunnetuslikult uut tnapeva ID Paley vaadetele ei lisa. Suitsukatteks on vetud mned uued terminid nagu irreducible complexity ehk taandamatu keerukus, mis videtavalt looduses valitseb ega ole seletatav ilma intelligentse loojata.

Trgis on viimastel aastatel judsasti kreatsionistlikke raamatuid tootnud ja levitanud Adnan Oktar, kirjanikunimega Harun Yahya. Tema kriitpaberil 800-lehekljelise Loomise atlase tuhandetest maailma saadetud eksemplaridest on mned ka Tartusse judnud. Raamatu philine argument looja kasuks on see, et fotodel on krvuti fossiilne ja tnapevane organism ning kirjutatakse, et need on sarnased, seega evolutsiooni ei ole.

Eestis on samad tegelased, kes 1999. aastal toetasid kreatsionismi toomist Eestisse, viimastel kuudel esitanud siseministeeriumi kaudu algatuse muuta religioonipetus koolides kohustuslikuks. Teaduste akadeemia 10. detsembri ldkogul veti vastu resolutsioon, milles soovitatakse maailma religioone petada ajaloo kursuse raames, tunnustades ldise silmaringi arendamise vajadust. Aga kindlasti mitte kohustusliku eraldi ainena, mille vastuolule phiseadusega viitasid ka akadeemikud.

Looduse kogemine on parim petaja. Loodus on nauditav, kuid iga vea eest saab karistuse. Paberloodus ei ole pris loodus ning kui kaasatud ei ole looduse tundjaid, joonistub paberile enesepete. Kui tegutseme huupi, pdes katastroofide phjustajaid juriidiliselt igustada, oleme haavatavad.



Geoloogi ja looduskaitsjat Ivar Puurat ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet