Ivar Puura on sündinud 23. aprillil 1961 Rakveres. Lõpetas 1983 Tartu ülikooli geoloogina, kaitses filosoofiadoktori väitekirja ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia erialal 1996 Uppsala ülikoolis. Olnud 1983–1992 Eesti teaduste akadeemia geoloogia instituudi nooremteadur ja teadur, 1992–1996 Uppsala ülikooli doktorant, 1997–1998 TTÜ geoloogia instituudi teadur, 1998–2007 TÜ geoloogia instituudi teadur. Alates 2008. aastast on juhtinud TÜ loodusmuuseumi juures projekti “Eesti elurikkuse andmebaas” ning novembrist 2008 koordineerib ka TÜ bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse haridus- ja teavitustegevust. Uurimisvaldkonnad: selgrootute paleontoloogia, kivististe mineraalne koostis ja Paleosoikumi stratigraafia. Alates 1997 Eesti looduseuurijate seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni esimees, aastast 1998 Eesti TA looduskaitse komisjoni liige.

Mis on su uurimisvaldkond geoloogias?

Doktoritöö kaitsesin 1996. aastal Uppsala ülikoolis ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia erialal. Kivistised, keda ma peamiselt uurinud olen, on fosfaatse kojaga käsijalgsed ehk brahhiopoodid, kes ilmusid meie planeedile koos teiste esimeste hulkraksetega tõenäoliselt umbes 550 miljoni aasta eest, veidi enne Kambriumi ajastu algust. Minu uuritud fossiilide vanus ulatub Kambriumist Devonini, jäädes 540 ja 360 miljoni aasta vahele. Võrdluseks olen uurinud eksemplare ka praegustest troopilistest meredest.

Nende ammu tuntud kivististe uurimiseks on tänapäeval tekkinud uusi võimalusi. Minu doktoriõpingute viimastel aastatel sai kättesaadavaks elektronmikroskoopide uus põlvkond, millega puutusin kokku Uppsalas. Sel sajandil tulid kasutusse madalatel õhuhõrendustel töötavad skaneerivad elektronmikroskoobid (environmental scanning electron microscope ehk ESEM), mis on mõeldud eelkõige bioloogiliste objektide jaoks, kuid andnud võimaluse vaadata ka fossiilide mikrostruktuure selliselt, nagu keegi neid varem näinud pole. On võimalik uurida kullaga katmata objekte ning näha suurtel suurendustel hapraid struktuuriosi, mis töötlemisel hõlpsalt purunevad.

Brahhiopoode on ilmselt ammusest ajast uuritud, nad on ju meie fosforiidis ülekaalus.

Jah, käsijalgsete leidmine ei valmistanud raskusi ka 19. sajandi alguse geoloogidele. Eduard Eichwald oli esimene, kes 1825. aasta töös neid mainis ning pani 1829. aastal nime liigile Obolus apollinis ehk “Apollo mündike”. Christian Panderi 1830. aasta monograafias sai nime perekond Ungula. Koos perekonnaga Schmidtites ongi need perekonnad tähtsaimad Eesti fosforiidi moodustajad. Oboluse nimest tuletatud termin “oobolusfosforiit” sai üle maailma tuntuks Armin Öpiku uurimusega “Der Estländische Obolenphosphorit”, mis ilmus 1928 Hispaanias ning 1929 veidi lühendatult Eestis.

“Fosforiidisõjana” tuntud perioodil 1980. aastate lõpus oli teadmus selle fosforiidikihindi kohta väga aktuaalne. Koostöös kolleegidega oli oluline teada kihtide levikut ja koostist, põhjavee probleeme, diktüoneemaargilliidi ümberladestamisega tekkivaid probleeme jne. Selle teadmisega oli võimalik argumenteerida kaevanduste rajamise vastu ning olin ka ise üks neist, kes vajaliku positsiooniga kolleegidele infot jagas.

Kas sul on ka akadeemilist järelkasvu?

On ikka. Doktorant Liisa Lang uurib bioapatiiti retsentsete ja fossiilsete hulkraksete skelettides, ehk seda, kuidas loomad skeletid said. Juhendame Liisat koos kolleeg Tõnu Meidlaga. Juhendasin ka Ethel Uibopuu magistritööd Kambriumi käsijalgsete kojastruktuuride teemal. Ethel sai eelmise aasta juunis teadusmagistri kraadi ning augustis poja. Seega selgub tema akadeemiline tulevik pärast oma järelkasvu eest hoolitsemist.

Nii Etheli kui ka Liisa töö puhul oleme tänulikud kolleeg Aivo Leplandile võimaluse eest töötada Norra geoloogiakeskuse ESEM-laboris Trondheimis, kus on nii meie uurimistööks vajalik aparatuur kui ka oskusteave selle häälestamiseks. Rõhutan siin ka Kristjan Jaagu ja teiste stipendiumiskeemide olulisust, mis aitavad kraadiõppuritel uut avastada teadusliku uudishimu kõrghetkedel.

Kas geoloogia on noorte seas populaarne? Kas tudengeid ja kraadiõppureid ikka jätkub?

Olen õpetanud mitmesuguseid geoloogilisi aineid üle kümne aasta, kuid mu elukaar viis mind aasta tagasi TÜ loodusmuuseumi projektide arendamise poole. On olnud sündmusi, mille järel vajan rohkem rahulikku aega enese ja pere jaoks. Kuid loodan, et ma olukorra hinnangus väga ei eksi.

Põhiõppe tudengeid on piisavalt, kuid lävendipõhine süsteem toob ülikooli erialadele osa sisseastujaid pigem juhuse kui huvi põhjal. Tugevaim on konkurents populaarseimatel erialadel ning nõrgim olulistel, kuid kardetud aladel, nagu keemia ja füüsika.

Geoloogia olukord on olnud keemiast ja füüsikast veidi parem, võib-olla sellepärast, et sisseastujad ei tea, et ülikoolist väljuv geoloog peab valdama väga heal tasemel nii matemaatikat, keemiat kui ka füüsikat. Pooldaksin ise klassikalist eksamisüsteemi, kuid kuna virisemine ei aita meid edasi, on oluline motiveerida neid, kes on ülikooli tulnud. Selles osas tuleb au anda geoloogiaprofessoritele – Kalle Kirsimäele, Volli Kalmule ja Tõnu Meidlale, keda saadab jüngrite parv nagu elektronpilv aatomituuma ümber. Röntgenikabinetis, kus tuum ja elektronid üksteist loomuldasa taga ajavad, on see füüsiliselt paremini nähtav, teisal laiendab seda virtuaalne suhtlus.

Botaanikas või zooloogias saavad ülikoolis suure edumaa need, kes on õpilasena kooliväliselt varakult hakanud loodust tundma õppima. Kas geoloogias on see samamoodi?

Tõenäoliselt võiks see olla suurem, kuid huvi tekib tuttavaga seostamise kaudu ning kooli põhikursus ei paku piisavalt pinnast, mis lubaks geoloogilisi asju tuttavana võtta. Samas on väga toredaid algatusi, näiteks igasuvine noorgeoloogide kokkutulek, mida on aastaid korraldatud Eesti geoloogiakeskuse ja viimasel ajal ka ülikoolide inimeste eestvõttel. Geoloogiaringe tegutseb ka loodusmajades ja sellest aastast ühtlasi TÜ loodusmuuseumi juures, aga nendes ei osale kuigi palju huvilisi.

Üks tunnetusvahenditest, mida annab geoloogia kõrval vist ainult kosmoloogia, on nn. sügav aeg – tohutu suurtes ajaskaalades mõtlemine. Kui räägin tavainimestele ajast 500 miljonit tagasi, mil elasid mu käsijalgsed, küsitakse enamasti, kas see oli enne või pärast jääaega, mõeldes viimast jääaega Eestis mitte üle 15 000 aasta tagasi.

Teiseks, geoloogia ja eriti paleontoloogia sisaldavad endas kogu elu ajaloo võlu. Kuid selle võlu tabamiseks on vaja aru saada evolutsioonist, mille õpetamine on paigutatud gümnaasiumikursuse lõppu ning tundide vähesuse tõttu vahel sootuks ära jäetud.

Kolmandaks algab geoloogia võlu sealt, kus on omandatud keemia ja füüsika põhitõed, mis teevad võimalikuks geoloogiliste protsesside mõistmise.

Koolis õpetatakse lahuste keemiat, naatriumkloriidi valemit ning keemiaõpiku pildil on isegi selle kristallvõre. Siiski pidime ühel olümpiaadivõistkonna treeningkogunemisel hilisemale rahvusvahelise olümpiaadi medalisaajale eraldi selgitama, et naatriumkloriid keemiaõpikus on sama, mis pinnases leiduv mineraal geograafiaõpikus. Andekas noormees, kes suutis õppeaineid omavahel seostada, haaras selle lennult, kuid ei olnud varem selle peale tulnud, sest iga aine jaoks oli oma “mõttesahtel”.

Koolitarkuses jääbki ehk puudu nendest kolmest asjast, mis geoloogia huvitavaks teevad. Samas on siin palju ära teha ka geoloogidel endil. Selle poolest tuleb tunnustada kolleege, kes on geoloogia populariseerimise nii tudengite kui ka noorte hulgas oma südameasjaks võtnud.

Kuna vanemad kolleegid on saanud meedias piisavalt tunnustust, mainin siin eelkõige värskeid doktoreid ja doktorante Tartust ja Tallinnast, kes on kutsunud ellu juba neli aastat kestnud geoloogia sügiskoolide sarja: Leeli Amon, Veiko Karu, Liisa Lang, Liina Laumets, Maile Polikarpus, Ulla Preeden, Kadri Rull ja Kadri Sohar.

Kuidas sa meie kooliharidust loodusteadlase pilgu läbi hindad?

Arvan, et 1996. aastal valminud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava oli loodusteaduste õpetamise poolest hästi õnnestunud, kuna hiljutised võrdlusuuringute TIMSS ja PISA tulemused näitavad, et Eesti kaheksanda klassi õpilased said peaaegu igas valdkonnas maailmas esikümnesse. 1996. aasta kava ei ole tänini oluliselt muudetud, kuid alates 2002. aastast on kärbitud loodusainete tundide arvu. Tundide vähesus hävitab suure osa tööst, mida on teinud õpikute ja õppekavade koostajad.

Eesti bioloogiaõpetajate ühing, mis ühendab enam kui sadat Eesti õpetajat, on haridus- ja teadusministeeriumi osakondadele kirjutanud viisakaid kirju, et seitsmenda klassi õppetöös on hädavajalik kaks bioloogiatundi ühe asemel. Ehk siis seitsmendas kuni üheksandas klassis kokku kuus nädalatundi; igal aastal kaks. Üks tund loodusteadusi seitsmendas klassis, mil esimest korda õpetatakse looduse süsteemi, mida soovitakse õpetada osaliselt looduses, on osutunud ebapiisavaks.

Maateaduse õpetajad vajavad kahte tundi nädalas kaheksandas klassis, kus samuti on praegu vaid üks tund. Muus osas on loodusainete õpetajad põhikooli õppekavaga peaaegu rahul. Samuti on olemas suurepärased õpikud, mis on mõeldud kahekordse tunnimahu jaoks. Ühe tunni äravõtmine on löönud uppi õpikukirjutajate ja õpetajate head kavatsused.

Rõhutan, et õpetajad ei soovi juurde raha, vaid tööd – ühte lisatundi, milleta neil puuduvad töötingimused oma missiooni täitmiseks. Pean väga lugu praegusest haridus- ja teadusministeeriumi juhtkonnast ning loodan, et õpetajateliitude kirjades väljendatud seisukohti arvestatakse.

Keskkonnaministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöö loodusainete õpetamise vallas tundub kõrvalt vaadates puudulik. Või on see mulje petlik?

Ministeeriumitel kui asutustel ja suurel osal nende koosseisust ei ole mingeid suhtlusprobleeme. Enamik töötajaid on suurepärased inimesed, kes on loodushariduse teema võtnud südameasjaks. Probleeme on tekitanud läbirändajad, kes võimu juurde pääsedes on segi ajanud ühiskonna huvid ja isiklikud huvid. Aeg-ajalt kipuvad nad unustama, et ministere tähendab kogukonna teenimist. Ajaloo eest see varju ei jää.

Tallinna loodusmaja on ammu suletud ja vahepealsed katsed seda elustada pole õnnestunud. Kas loodusmaju on üldse vaja? Mida teha, et need päris ära ei kaoks?

Kui keegi juba vastuvõetud dokumentidele vastu ei hakka töötama, on lootust, et loodusmaju hoitakse ja taastatakse. Tartu ja Pärnu loodusmaja tähistasid eelmisel sügisel oma 55. aastapäeva. Lisaks on alates 2002. aastast riiklikus keskkonnategevuskavas kajastunud vajadus rajada loodusmaja Narva linna, mis soodsatel asjaoludel võib võimalikuks osutuda.

Tallinna keskkonnahariduse arengukava töörühm, mida ühel etapil juhtisin, soovitas Tallinnal järgida Tartu mudelit, luues sihtasutuse Tallinna keskkonnahariduse keskus. Kõigil sisulistel aruteludel sai see heakskiidu, kuid kooskõlastusringil takerdus see ühe raamatupidaja taha, kes oli sihtasutusele nii jõuliselt vastu, et ähvardas seisata kogu kava. Seetõttu saadeti volikokku eelnõu versioon, kus sihtasutuse rajamist ei soovitatud. Siiski peaks mingis vormis keskkonnahariduskeskuse nimeline struktuur Tallinnas tegutsema: asuma linnavalitsuse keskkonnaosakonna juures, võttes tööle mõned lisatöötajad.

Lõplikult otsustamata on Euroopa tõukefondide raha kasutamine, mis on mõeldud loodushariduse infrastruktuuri arendamiseks. Keskkonnahariduse arengukava töörühma arvates tuleks investeeringute kavaga toetada loodusmaju eeskätt jutuks olnud neljas suures linnas, samuti looduskeskusi kõigis maakondades. See, et igas maakonnas tuleb toetada vähemalt üht keskust, on ka üks rahastamise abikõlblikkuse kriteeriumeid. Kui nii läheb, saavad Tartu ja Pärnu ellu viia oma ökomajade ideed, Tallinn ja Narva saavad renoveerida hooned loodushariduskeskuste rajamiseks ning maakondades toetatakse keskusi, kes osalevad koolide ja looduskeskuste koostöövõrgustikes õppekava toetavate programmidega.

Kui kord on loodusmaja hävitatud, nagu see juhtus Tallinnas, koos oma raamatukogu ja kollektsioonidega ning töötajad on läinud mujale, kas siis hiljem on üldse piisavalt jõudu, et uut loodusmaja rajada? Kas on näiteks õpetajaid, kes tahaksid noortega töötada? Võib-olla ikka ei pea paika suhtumine, et kui raha olemas, küllap siis saab ka muusika.

Mis kollektsioonidesse puutub, siis osa neist on vist isegi õnnestunud ajutiselt päästa, kuigi see vajab kontrollimist. Nimelt võis mõni aeg tagasi Eesti noorsootöö keskuses näha 1970. aastail Mart Laari koostatud herbaariumi ja muid vaatamisväärsusi.

Austus loodusetundjate vastu ja nende töökohtade järjepidevus on mitut puhku päevakorral olnud, nii looduskaitsesüsteemi reformides kui ka loodushariduses. Inimesed, kes on looduse tundmisse investeerinud oma elust 15–20 aastat või enam, et heale tasemele jõuda, on Eesti suurimaid väärtusi. Siiski loodan, et kui kunagi avatav Tallinna loodusmaja kuulutaks välja konkursi, saaks ta praegu üsna tugeva loodusetundjate meeskonna kokku. Kokkuvõttes on inimeste hoidmine ja neist lugupidamine kindlasti olulisem kerkivatest majadest.

Kas sa ise oled käinud õpilasena samuti loodusmajas? Kust kohast sa üldse looduse juurde tulid?

Loodusmajades ma kooli ajal ei käinud, kuid mällu sööbivaid seoseid loodusega oli palju. Tänu geoloogist isale muutus traditsiooniks veeta suvepuhkus Ähijärvel, nii et üle neljakümne aasta eest jooksime ringi seal, kus praegu asub Karula rahvuspargi keskus. Seal õppisin ujuma ja kalastama ning kohtusin lehmade, kalkuni ja kiiliga.

Ehkki praegu on kivist linn mu ümber suure osa ajast, tuleb loodus mõttemaastikele kaasa. Praktilises loodusega suhtlemises ei ole ma nii tubli kui Võrumaal talus üles kasvanud isa, kes poogib praegugi vabadel hetkedel õunapuid ning kasvatab marju ja köögivilju.

Ka siis, kui väga püüame, võib iga põlvkonnaga midagi loodusesuhtest kaotsi minna. Seda selgemalt tajun selle suhte haprust, mis muudab meid haavatavaks.

Mainisid enne looduskaitse pidevat ümberkujundamist. Veerev kivi ei sammaldu. Kuidas ikkagi hinnata seda pidevat, aastast aastasse toimuvat muutmist?

Kindlasti ei ole ma muutuste vastane, kui need on mõistlikud ja arukalt põhjendatud. Pigem on põhjust analüüsida seaduseelnõu seletuskirjas ja riigikogu protokollides kajastuvat mõtlemise, argumenteerimise ja suhtlemise kultuuri, millega see muutus on tehtud. Piinlik on lugupidamatuse pärast terve mõistuse vastu. Ratsionaalne tõdemus on aga see, et nii nõrga mõtlemiskultuuriga riik on väga haavatav. Ta pole turvaline.

Asjasse mittepuutuvad inimesed on vaadanud keskkonnaorganisatsioonide koja jt. avaldusi ning kergesti võib tekkida küsimus, miks peaks üks ametkond arvestama looduskaitsjate ja -uurijate soovidega, kui nad kujundavad ümber vaid oma ametkonna ülesehitust. Mis see teiste asi on?

Selle kohta ütles kõige paremini Ivari Padar oma 1. jaanuari intervjuus, kus küsitleja võrdles peaministrit kapteniga, teda tüürimehega ja küsis, mis on tüürimehe peamised probleemid. Padar vastas, et tüürimees peab kahe kivi vahelt laeva läbi juhtima, osa kive on vee all ja see teeb juhtimise raskeks. Ta peab arvestama nii looduse märke kui ka “poliitilisi reaalsusi”, ehk sellega, et pootsman võib täis olla. Kui pootsman juhtub purjus olema väga tundlike keskkonnaprobleemide üle otsustavas ametkonnas, siis puudutab see meie kõigi ja meie laste turvalisust.

Looduskaitse tundub olevat pikaajalisem ja pehmem valdkond, mille otsest mõju me kohe ei märka. Vead seda puudutavates strateegilistes suundades ning teatud huvirühmade tegevus maksavad meile kätte alles viie kuni kümne aasta pärast. Kuid sama ametkond, sama kultuuri ja mõtlemismalliga, peab energiamajanduse arengukava järgi koostama 2010. aasta lõpuks tuumaenergeetikat hõlmavad õigusaktid. Selle eelnõu kvaliteedist olenevad tuhanded inimelud.

Suurte õnnetuste puhul on tüüpiline, et nende puhul tehakse mitu järjestikust viga, mis suudavad üheskoos halvata hästi läbimõeldud turvameetmed.

Mida arvad loodus- ja teadusajakirjanduse hetkeseisust? Mida võiks teha teisiti?

Siin meenub üks Rein Kuresoo ettekanne Kirjanike Majas, kus ta küsis, kelle oma on Eesti loodus nii väikese kui ka suure algustähega. See oli aastal 1999, mil ärimehed olid Eesti Looduse kaubamärgi mingi meretaguse maksuparadiisi kaudu omastanud. Siis läks vaja Rita Annuse juristivõimeid, et see umbes 60 000 krooni eest keskkonnaministeeriumile tagasi osta, ning Heiki Kranich tuli välja ideega sulatada Eesti Loodus, Horisont, Loodus ja Eesti Mets kokku lihtsalt loetavaks ajakirjaks nagu National Geographic. Õnneks kuulati pärast loodushoidjate ning akadeemikute sekkumist terve mõistuse häält ning õnnestus päästa ajakirjade mitmekesisus.

Eesti Looduse puhul lepiti 1999. aastal kokku, et ajakiri säilitab viitamise, kuni viisteist viidet artikli kohta. Sama tahaks soovitada kõigile loodusajakirjadele, vähemasti Horisondile. See on oluline viitamiskultuuri järjepidevuse jaoks. Paljud lugejad on gümnaasiumiõpilased ja tudengid, kes on hakanud viitamise kultuurist võõrduma. Olen õpetanud teise aasta üliõpilastele ainet, kus nad peavad ise otsima andmebaasidest teaduskirjandust ning selle põhjal koostama korrektsete viidetega referaadi. Piltlikult öeldes õpetatakse loodusteaduste tudengit teisel kursusel loodusteaduslikke tekste lugema ja kirjutama, aga sellele võiksid aidata alust luua kõik loodusajakirjad. Ma ei näe põhjust, miks Horisont peaks selles vallas olema kehvem kui Eesti Loodus või Venemaal ilmuv Priroda.

Meie aastaraamatu “Lehed ja tähed” järgmine köide tuleb teadusajaloost. Kui oluliseks sa pead teaduslugu?

Teaduslugu on vajalik ja põnev seepärast, et tänapäeva teadust oleks muidu raske mõista. Tegelikult õpetatakse ju ka põhikoolis ja gümnaasiumis peamiselt 19. sajandi ja varasemat teadust, tõsi küll, veidi lihtsustatult. Tänavu annavad põhjust teadusajaloost kõnelda mitu tähtsündmust: Charles Darwini 200. sünniaastapäev 12. veebruaril, tema “Liikide tekkimise” esmailmumise 150. aastapäev novembris ning 200 aasta möödumine Lamarcki evolutsiooni-ideede avaldamisest teoses “Philosophie zoologique”.

Nagu Daniel Dennett on öelnud, on “Darwini ohtlik idee” loodusliku valiku algoritm, mis pakkus välja iseregulatsioonimehhanismi eluslooduse arenguks. Darwini teoloogiaõpingud Cambridge’is tuginesid suuresti William Paley teosele “Natural Theology”, kus on kirjeldatud hulka loodusteaduslikke seaduspärasid, mille toimimise mehhanismi nähti looja olemasolus. Darwin pühendus sellele, et leida isereguleeruv mehhanism, mis võimaldaks looja komponendi välistada. Kui leidub selline mehhanism, ei ole enam vaja loojat ei käivitaja ega arengusse sekkujana. Valiku algoritm ei ole bioloogiale ainuomane, vaid kehtib ka paljude muude valdkondade kohta. Nagu Darwin ise kirjutas, laenas ta selle idee Malthuse rahvastusteooriast.

Uusimad arengud paleontoloogias ja molekulaarse evolutsiooni uurimises toovad aga päevakorda 180 aasta tagused Karl Ernst von Baeri avastused. Nimelt on tänapäeval väga huvipakkuv see, kuidas on omavahel suguluses suured elusorganismide rühmad, hõimkonnad, kelle kehaehitusplaanid tekkisid Kambriumi ajastul ja vahetult enne seda, umbes 550 miljoni aasta eest. Neid sugulussuhteid hakkasid otsima 1990. aastatel nii paleontoloogid kui ka molekulaarse fülogeneesi uurijad; varem puudus selle probleemi püstitamiseks piisav andmestik. Mõtteviis, mida kasutas Baer, on seal oluline. Võrdlevast embrüoloogiast tuletas Baer arusaama, et iga organism muutub fülogeneesis tema ontogeneetilise trajektoori muutumise kaudu. Nüüdseks on teada ka mõned geneetilised mehhanismid, mis organismide arengut eri etappides mõjutavad, kuid tervikpildist ollakse veel kaugel.

Tänapäeval nähakse organismide evolutsiooni selles, kuidas üks või teine arenguprogramm muutub. Nüüd on sellega kombineeritud ökoloogiline arengubioloogia ja see suunitlus kannab eco-evo-devo või ökoloogilis-evolutsioonilise arengubioloogia nime. See võiks olla 21. sajandi organismide evolutsioonile keskenduvate hüpoteeside keskne telg. Siin on keskne roll Baeri ideedel. Aga loomulikult ei piirdu evolutsiooni käsitlus nende teemadega.

Darwini 200. sünniaastapäeva ja peateose 150. aastapäeva puhul võiks ju arvata, et evolutsiooniõpetus on põhijoontes tunnustatud. Kuid pidevalt tekib uusi usulahke, kes tõlgendavad evolutsiooni endale sobivalt. Näiteks kreatsionism, kusjuures darvinistide tagakiusamine näiteks USAs meenutab pigem sajanditaguseid aegu. Evolutsiooniõpetuse asendamine koolides kreatsionismiga tekib tervelt mõtlevas inimeses hulga küsimusi.

USAs oli 2004. aastal kohtuasi (Kitzmiller versus Dover school district), kus kohtunik J. E. Jones III lahendas ühes Pennsylvania osariigi kooli lapsevanemate kaebust. Nimelt oli Doveri koolipiirkonna koolidirektorite nõukogu häältega kuus kolme vastu langetanud otsuse, mis kohustas piirkonna koole järgnevaks: “Õpilastele tutvustatakse lünkasid ja probleeme Darwini teoorias ning teisi teooriaid, mille hulka kuulub intelligentse disaini teooria, kuid mis ei piirdu sellega. Märkus: Elu tekkimist ei õpetata.”

Väärib austust, et kohtunik, kes on ise usklik, kuulas eri tunnistajaid, sealhulgas teadlasi ning järgis terve mõistuse loogikat, andes õiguse õpilaste vanematele. Oma kokkuvõttes tõdes kohtunik: “Direktorite nõukogu kohtles halvasti Doveri piirkonna kodanikke. On irooniline, et mitmed nõukogu liikmed, kes nii uhkelt kuulutasid avalikult oma usulisi veendumusi, valetasid korduvalt, et varjata oma jälgi ja intelligentse disaini poliitika tegelikke põhjusi.”

Kreatsionismi vorme on igasuguseid. USA-s asutas Henry Morris 1960. aastatel asutuse nimega Institute of Creation Research, mis propageeris kreatsionismi “traditsioonilisi” vorme. Nn. noore Maa kreatsionistid usuvad, et Maa ei ole üle kuue tuhande või vahel ka kümne tuhande aasta vana; vana Maa kreatsionistid on selles mõttes paindlikumad. Intelligentse disaini temaatika sündis 1990. aastail ning selle loojate hulka kuulusid ka mõned indiviidid, kes olid varem teaduses tunnustatud.

Eestit puudutavad huvitavad seigad olid Soome kreatsionisti Pekka Reinikaineni külaskäigud. Reinikainen oli raamatus “Unohdettu Genesis” tekitanud omapärase kombinatsiooni Morrise ja enda mõtetest. Raamatus pooldas ta seisukohta, et Maa ei ole vanem kui kümme tuhat aastat. 1999. aastal põhjustas riigi meedias kajastatud skandaali Reinikaineni esinemine Tallinna ülikooli ruumes ning selle mõjul tehtud Eesti kristlike arstide seltsi avaldus, kus seati põlu alla Darwini evolutsiooniteooria, mida peeti sõdade, suitsiidide ja paljude muude hädade põhjuseks.

Intelligentse disaini (ID) suund on uus kreatsionismi vorm, mida on USA mitmes osariigis püütud kooliprogrammi suruda. ID mõiste ja vastavad arutlused pärinevad tegelikult William Paley’lt – Darwini õpetus evolutsioonist kui isereguleeruvast protsessist lükkas selle ümber juba 19. sajandil. Midagi tunnetuslikult uut tänapäeva ID Paley’ vaadetele ei lisa. Suitsukatteks on võetud mõned uued terminid nagu irreducible complexity ehk “taandamatu keerukus”, mis väidetavalt looduses valitseb ega ole seletatav ilma intelligentse loojata.

Türgis on viimastel aastatel jõudsasti kreatsionistlikke raamatuid tootnud ja levitanud Adnan Oktar, kirjanikunimega Harun Yahya. Tema kriitpaberil 800-leheküljelise “Loomise atlase” tuhandetest maailma saadetud eksemplaridest on mõned ka Tartusse jõudnud. Raamatu põhiline argument looja kasuks on see, et fotodel on kõrvuti fossiilne ja tänapäevane organism ning kirjutatakse, et need on sarnased, seega evolutsiooni ei ole.

Eestis on samad tegelased, kes 1999. aastal toetasid kreatsionismi toomist Eestisse, viimastel kuudel esitanud siseministeeriumi kaudu algatuse muuta religiooniõpetus koolides kohustuslikuks. Teaduste akadeemia 10. detsembri üldkogul võeti vastu resolutsioon, milles soovitatakse maailma religioone õpetada ajaloo kursuse raames, tunnustades üldise silmaringi arendamise vajadust. Aga kindlasti mitte kohustusliku eraldi ainena, mille vastuolule põhiseadusega viitasid ka akadeemikud.

Looduse kogemine on parim õpetaja. Loodus on nauditav, kuid iga vea eest saab karistuse. Paberloodus ei ole päris loodus ning kui kaasatud ei ole looduse tundjaid, joonistub paberile enesepete. Kui tegutseme huupi, püüdes katastroofide põhjustajaid juriidiliselt õigustada, oleme haavatavad.