Biaùowieýa rahvusparki ja piisoneid teavad Eestis paljud, vähem teatakse, et valdav osa siinset põlismetsa jääb rahvuspargi piirest välja ja on aastasadu vana väärispuidu ahnitsejate ees kaitsetu.

Kui arvad, et ehedat põlismetsa leidub tänapäeval vaid troopilises Aafrikas või Ameerikas, siis eksid. Säärase metsa jäänused on alles otse Euroopa südames. Viimased elus püsivad lapikesed igipõlist parasvöötme lehtmetsa leiame Biaùowieýas, metsaalal Poola ja Valgevene piiril.

Väärtused. Praegu allesolev 1600 km2 on jäänus metsadest, mis kunagi laiusid üle kogu Euroopa tasandike. See on koduks paljudele endeemsetele liikidele, kes mujal on välja surnud, nende seas euroopa piison, suurim maismaaimetaja Euroopas. Siinsed põlismetsad on ainulaadne elus muuseum, väärtuslik aken minevikku. Selle kaudu näeme, kuidas metsakooslused toimisid inimese sekkumata.

Biaùowieýa laas on kuulus rikkaliku linnustiku poolest. Umbes 180 pesitseva liigi seas elutsevad siin kõik Euroopa rähniliigid, kaasa arvatud valgeselg-kirjurähn ja kolmvarvas-rähn. Siin elab 23 liiki röövlinde, muu hulgas 5 liiki kotkaid ja 8 liiki öökulle; samuti 18 liiki põõsalinde (Sylviinae). Parasvöötme kohta on niisugune liigirikkus väga suur. Ainuüksi siinne linnuliikide hulk eeldab, et metsa tuleks hoida üleilmse tähtsusega elupaigana. Üksiti väärivad siin kaitset aga ka terved põlise loomuga linnukooslused, mida iseloomustavad suur liigirohkus ja väike isendite arvukus. Imetajate, putukate (sealhulgas nii mõnigi endeemne jäänukliik), taimede, seente (üle 5000 liigi) liigirikkus on samuti suur. Ilmselt pole üllatav, et liikide seas on ülekaalus need, kes vajavad vana või kõdunevat puitu.

Biaùowieýa mets on väga väärtuslik tööpõld loodushoiuteadusele. Kui tahame Euroopa loodust kaitstes ja taastades lähtuda kindlalt teaduslikult aluselt, vajame n.-ö. referentspaika, mille taustal usaldusväärselt mõõta, milline ja kui tugev on aegade jooksul olnud inimmõju mujal. Ja veel: põlismets oma tohutute vanade puudega – kõrgeimad üle 55 meetri; suurimad tammed üle 40 meetri – on pakkunud inspiratsiooni tervetele inimpõlvedele ja kujutab endast nõnda Euroopa kultuuripärandi väga tähtsat osa. Kui inimene tahab õigustada oma teaduslikku liiginimetust sapiens – mõistlik –, siis peaks sääraste ainulaadsete väärtuste hoidmine tuleviku jaoks olema meie esmasiht.

Laastustöö. 16. sajandist kuni Esimese maailmasõjani hoiti Biaùowieýa metsa kaitse all kui valitsevate aadliperekondade jahiala. Sõja ajal hakati metsa suures mahus raiuma ja rahaks tegema. Pärast Teist maailmasõda jagati mets Poola ja Valgevene vahel, Poolasse jäi 45%. Valgevene osas varem kuigi palju raiet ei tehtud, ent viimase kümnendi jooksul on see tunduvalt hoogustunud. Poola osas, kui välja arvata pisike rangelt kaitstud Biaùowieýa rahvuspark (105 km²), käib raie pidevalt ja peaaegu vaibumatu hooga.

Vaid 90 aastat majandamist on teinud siinsetele metsadele palju kurja. Enamik laasi on maha raiutud ja asendatud üheealiste okaspuuistandikega. Põliskoosluste osakaal kogu metsaalast on vähenenud alla 20%. Hoolimata hiljutistest raiepiirangutest langetatakse siin põlispuid praegugi. Kui seda ei peatata, kaob väljaspool rahvusparki kogu laas umbkaudu lähima kümne aasta jooksul. Euroopa lehtmetsavööndi viimasest põlismetsast jääb vaid ajalugu.

Puudelangetajad väidavad, et nüüd lähtuvad nad uutest, “ökoloogilistest” alustest. Nende eesmärk polevat enam raha, vaid raiuda üksnes niivõrd, kuivõrd on vaja metsa “tervisele” ja “heaolule”. Tegu olevat õilsate, “aktiivse loodushoiu” meetmetega. Mida see tegelikult tähendab?

Igal aastal eemaldatakse metsast 110 000 – 150 000 tihumeetrit palki, sealhulgas osaliselt kaitstud kaitsealadelt. Samas mahus plaanitakse jätkata tulevikus. Et säärast hulka puitu saada, tuleb igal aastal maha võtta 25 000 suurt puud. Suuremõõtmelised palgid on väga nõutud kaup nii välisturul kui ka kodumaal. Raie on koondunud looduslikesse vanametsa puistutesse: istandikud on veel liiga noored, et sealt puitu saaks. Võib öelda, et tegu on ühe keskkonnale kõige kahjulikuma ettevõttega Euroopas. Ei ole kuidagi õigustatud laastada see väärtuslik osa loodust vaid ühe põlvkonna inimeste huvides.

Kampaania. Viimase paarikümne aasta jooksul on teadlased ja looduskaitsjad Poolast ja mujalt ponnistanud kahe eesmärgi nimel. Esiteks, et keelustataks raie kõigis Biaùowieýa looduslikes ja poollooduslikes kooslustes. Teiseks, et rahvusparki laiendataks kogu metsaalale.

Siiani pole me kuigi palju saavutanud. Vaid seda, et 1996. aastal laiendati rahvusparki veidi: kui varem hõlmas see 8%, siis nüüd pisut üle 14% metsaalast. Ehkki peaaegu kõik Poola looduskaitseasutused ja parlamendi vastavad komisjonid kinnitavad ühel häälel, et kogu ala vajab kiiret kaitset, kuigi paljud valitsusvälised ühingud on usinalt manitsenud Poola võime metsa kaitsma ning murelikud inimesed on saatnud sadu tuhandeid protestikirju mitmele järjestikusele Poola valitsusele, on metsamajandusega tegelevad valitsusasutused kõige selle vastu. Raie ja hävitamine jätkub üle 80 protsendil metsaalast.

Et päästa Biaùowieýa laas, tuleks kogu ala kaitse alla võtta kõige rangemal tasemel. Tugevaima kaitse tagab Poola seadus rahvusparkidele. Igasugune inimtegevus peab rahvuspargis taanduma loodushoiu eesmärkide ees. Ükski muu kaitsetase ei sea sedavõrd rangeid tingimusi. Seetõttu on meie siht veenda Poola valitsust võtma kogu allesjäänud metsaala Biaùowieýa rahvuspargi koosseisu.

Taotleme, et Poola valitsus keelustaks kohe raie Biaùowieýa loodusliku ja poolloodusliku vana metsa aladel. Samuti taotleme, et nad selgelt deklareeriksid täielikku tunnustust metsa ainulaadsele väärtusele ja kavatsust kaitsta kogu ala. Mõlemad sammud saaks astuda väga kiiresti, sest need ei nõua otsest rahakulu. Kaugem eesmärk on luua piiriülene rahvuspark, mis kaitseks nii Poola kui ka Valgevene osa metsastikus.

Poola on ametlikult tunnistanud Biaùowieýa laane maailmapärandi hulka kuuluvaks (world heritage site), samuti Natura 2000 alaks. Põlismetsa heaolu ei ole seega vaid Poola siseasi – kogu Euroopa, tegelikult kogu maailma inimestele on antud õigus muret tunda ja tegutseda. Kui põlismets hävib, pole see kaotus vaid Poolale – kaotajad oleme kõik.

Palume abi lugejatelt. Mida saaks teha? Ennekõike võiks lihtsalt teavitada inimesi Biaùowieýa probleemist: viia teave oma kodumaa rahvaesindajate, looduskaitsjate ja ajakirjanikeni ja panna nood tegutsema, et nad pöörduksid Poola võimude poole palvega Biaùowieýat kaitsta.

Hea mõte on helistada kohalikule Poola saadikule või veelgi parem, astuda saatkonnast läbi. See on tegelikult väga lihtne, tuleb üksnes paluda kokkusaamist ja väljendada saadikule oma muret. Pisimgi kaasabi suurendab tõenäosust Biaùowieýa päästa. Võib ka saata kirja otse mõnele Poola poliitikule (soovitatavalt paberil, e-kirjadel pole paraku mõju). Hea oleks, kui oma mis tahes panuse kohta saadetaks mulle teade, näiteks kirja koopia. Kogun teated kokku, võib-olla õnnestub neid kasutada, näiteks ajakirjanduses.

Ühtlasi võiks püüda aidata meil leida võimalusi katta rahvuspargi laiendamise kulusid. Rahvusvaheline toetus Poolale võiks ju olla õigustatud, täitmaks kogu maailmale tähtsat kohustust. Täpseid arvutusi pole veel tehtud, kulude suurusjärk võib olla umbkaudu viis miljonit eurot.

Ja veel: tulge Biaùowieýa metsa vaatama. See on suurepärane võimalus tutvuda selle hämmastava paiga, siinse linnustiku ja muu elustikuga vahetult ja isiklikult. Hoomate, milline nägi välja mets, mis kunagi laius tasandikel kõikjal Euroopas. Üksiti annab loodusturism sissetulekut kohalikule kogukonnale. See omakorda veenab neid, et kaitse ja turism on parem väljavaade kui raie.

Aeg töötab Biaùowieýas meie kahjuks. Metsale ei anta võimalust oodata. Pidevalt hävitatakse põliskooslusi, alatasa võetakse maha tohutuid, 200–300 aasta vanuseid puid. Palun aidake seda peatada!

Täpsema teabe saamiseks vaata kampaania veebilehte: http://bialowieza_forest.republika.pl

või kirjuta autorile:

prof. dr Tomasz Wesoùowski,

Department of Avian Ecology,

Wrocùaw University, Sienkiewicza 21,

50 335 Wrocùaw, Poland,

tel. +487 1 375 40 37

faks +487 1 322 28 17

e-post: tomwes@biol.uni.wroc.pl

Mida tähendavad sageli siit-sealt kõrvu jäänud mõisted ürgmets, põlismets, loodusmets ja vana mets? Toimetus päris seda metsaelustiku tundjatelt Eerik Leibakult ja Asko Lõhmuselt. Küsimus osutus ootamatult raskeks: selgus, et üldtunnustatud definitsioone ei olegi ja eri autorite tarvitus erineb n.-ö. seinast seina. Ühest mullusest ülevaateartiklist (Silva Fennica 42/1: 135–146) jäi kõlama kaks mõtet. Esiteks, kõige õigem oleks sääraste mõistetega sildistamise asemel lihtsalt mainida ära, mis on teada inimmõju kohta kõnealusele metsale. Ja teiseks: tihti pole sildistamisest ometi pääsu, näiteks tehes statistikat paljude metsade kohta või suheldes poliitikutega, kellel pole mahti inimmõju ja looduskaitseväärtuse suhete üksikasjadesse süveneda. Sel juhul on erakordselt tähtis, et teabe edastaja ja vastuvõtja saaksid mõistetest võimalikult samamoodi aru. Võib ju lihtsasti juhtuda, et üks mõistab näiteks loodusmetsa all inimmõjuta tekkinud metsa, teine aga metsa, kus parasjagu raietöid ei tehta või mis näeb muidu kena roheline välja. Et sedalaadi suhtlusprobleeme ja nende halbu tagajärgi leevendada, pakume siinkohal siiski välja väikese mõistesõnastiku. Ärgu võetagu seda lõpliku tõena, pigem algatusena mõisted selgeks arutada.

Ürgmets (virgin forest): kogu ajaloo vältel olulise inimmõjuta mets. Täiesti inimmõjuta metsi ilmselt maailmas ei leidu, sest kõikjal, kus on metsi, leidub ka inimesi. Demagoogid võiksid nüüd öelda, et kui kõik metsad on niikuinii juba inimese käe järgi ümber kujundatud, siis pole metsade kaitse enam looduskaitse, vaid lihtsalt maitse küsimus. Ometi, leidub metsi, kus inimese mõju kooslusele pole märgatav, s.t. kooslus toimib nii, nagu inimjalg ei olekski sinna iialgi astunud. Suurimad säärase ürgmetsa alad on Lõuna-Ameerika ja Aafrika troopilised vihmametsad ning Siberi taiga.

Põlismets (primeval forest, old-growth forest, pristine forest): Kitsas mõistes võiks see sõna tähistada metsa, mida kunagi maha raiutud ei ole, mis on püsinud inimmõjueelsest ajast saadik. Ilmselt just selles tähenduses kasutab põlismetsa mõistet (ingl. algtekstis: primeval forest) ka siinse loo autor.

Enamasti kasutatakse põlismetsa mõistet aga üldisemalt: tähistamaks kauem kui ühe puupõlvkonna vältel olulise inimmõjuta püsinud metsa. Sellise üldistuse tingib tõsiasi, et väga paljude metsade ajaloo kohta lihtsalt pole suurt midagi teada ning ka uuringud ei pruugi varasema kui ühe puupõlvkonna vanuse inimmõju märke näidata. Mis aga sugugi ei tähenda, et seda mõju ei oleks, nt. liigirikkus võib olla mõne puupõlvkonna vanuses metsas tunduvalt väiksem kui samas kohas varem kasvanud ürgmetsas.

Enam kui ühe puupõlvkonna vanune mets on juba üpriski loodusliku ilme ja toimega. Vanad puud kukuvad ümber, ohter kõdupuit pakub eluaset ja toitu rikkalikule elustikule. Tuulemurru, põlengu, üleujutuse, haiguspuhangute jms. puistuvahetushäiringu aladele kasvavad uued metsalaigud. Säärane pidev ebaühtlane uuenemine muudab puude koosseisu liigiliselt ja vanuseliselt äärmiselt mitmekesiseks, mis omakorda loob võimalused suureneda muu elustiku liigirikkusel.

Loodusmetsa mõiste võttis eesti keeles tarvitusele Tartu ülikooli metsandusprofessor Andres Mathiesen 1930. aastatel. Tema järgi tuleks loodusmetsa all mõista põlismetsa sarnast metsa, mille koosluse struktuur ei vasta siiski veel põlismetsa omale või on pisut veel märgata inimtegevuse jälgi, vanu sihte, kraave jms. Enamikus looduskaitse seisukohalt väärtuslikes Eesti metsades on säärased inimmõju märgid näha ja seega liigituvad nad just loodusmetsa mõiste alla

Inglise keeles tundub loodusmetsale kõige täpsemalt vastavat mõiste near-natural forest. Teaduskirjanduses on laialt kasutusel ka mõiste natural forest (looduslik mets), mis on siinkäsitletutest ilmselt kõige ebamäärasema tähendusega, eri autorid mõistavad selle all eri tugevusega inimmõju. Eks sõna natural (looduslik) isegi ole ju äärmiselt mitmeti mõistetav.

Vana metsa (old forest) all võiks mõista metsa, mis on ületanud raieküpsuse ea. Seega on nii ürg- põlis- kui ka loodusmets tihtipeale vana mets. Paljud linnud, taimed, putukad, seened jm. liigid vajavad või eelistavad eluasemena just jämedaid ja vanu puid – nii et vana metsa looduskaitseväärtus võib olla küllaltki suur. Ent ka parkmets, puhkemets või istutatud ja lakkamatult hooldatud liigivaene mastimännik võivad sobituda vana metsa mõiste alla.

--------------------------------------------------------------

Kas Biaùowieýa on ainulaadsem kui näiteks Eesti põlismetsad?

Kommenteerib metsaökoloog Jaanus Remm:

Tõsi, Eestis leidub üksikuid võrdlemisi põliseid metsatükikesi. Enamik neist on alla paari hektari suurused. Paljude liikide puhul ei suuda nii väike ala kuigi pikka aega elujõulist asurkonda hoida, levik ja liikumine nende eluks sobivate alade vahel on aga takistatud või lausa võimatu, sest meie põlismetsakesed on üksteisest liiga eraldatud kas lihtsalt vahemaa või siis muude levikutõketega.

Biaùowieýa põlis- ja loodusmetsaala on tohutult palju suurem. See on veel piisavalt suur, et olla terviklik ökosüsteem, kus on võimalik püsida paljude ohustatud liikide elujõulistel asurkondadel, olgugi et neile väljastpoolt enam kuskilt toetust tulemas ei ole. Tulevikus võiks see isegi toimida põlismetsaliikide leviallikana, kui õnnestub Biaùowieýat hoida ja lasta loodusmetsadel taastuda ka mujal lähimaades.

Kui meie metsad on enamasti hemiboreaalsed, s.t. pigem taigailmelised, ülekaalus on okaspuud, siis Biaùowieýa kuulub parasvöötme lehtmetsade hulka, seal on ülekaalus laialehised puuliigid: tamm, vaher, valge-pöök jms. Niisugused metsad on loomu poolest liigirikkamad kui okasmetsad, muidugi tuleb liigirohkusele kasuks ala lõunapoolne asend.