Hiljuti ilmunud “Euroopa kalade” tõlge oleks võinud olla eestikeelse bioloogiakirjanduse tähtteos, kuid tõi pettumuse.

Määrajas on kenasti klassina määratletud kõhrkalad (Chondrichthyes) (3, 38: siin ja edaspidi sulgudes näidatud lehekülje number raamatus), ent millegipärast ei ole luukalu (3, 70) nimetatud klassiks ega antud ladinakeelset vastet Osteichthyes.

Ülemseltsi nime lõppliide eesti keeles peab olema -laadsed, kuid raamatus on mõned ülemseltsid tähistatud teistmoodi: elopsilised (3, 70), luupõielised (3, 100) ja nõelsuulised (3, 122). Ülemseltsid hailaadsed ja railaadsed, keda mujal on õigesti nimetatud, on ühes lauses ometi saanud vale nimekuju hailised ja railised (5). Teatavasti märgib lõppliide -lised eesti keeles seltse ja alamseltse. Samas on sissejuhatuses kaks korda mainitud rühma kalalaadsed (5), kuid kuskilt ei selgu, mis süstemaatilise üksusega on tegu.

Rahul ei saa olla olukorraga, kus eesti keeles on samal süstemaatilisel üksusel mitu võrdväärset nime (pärisluused/pärisluukalad/teleostid: 3, 5; luupõielised/karpkalalaadsed: 3, 100). Taksonoomia ei ole ilukirjandus, sünonüümide hulk tuleks siin kahandada nii väikseks kui võimalik. Määrajas oleks olnud hea võimalus selles suunas liikuda, pakkudes ühe nime välja põhilisena ja teised vaid esmamainimisel sulgudes sünonüümidena.

Pärisluukalade liikide umbkaudse arvu kohta on raamatu eri osades toodud eri hinnangud: 25 000 (5) ja 20 000 (70). Tõele lähemal on neist esimene.

Liike Taeniura grabata ja Himantura uamak on nimetatud astelraideks (64). See on vale, sest need liigid ei kuulu astelrai (Dasyatis) perekonda, vaid üksnes astelrailaste (Dasyatidae) sugukonda.

Eestikeelsed nimed peaksid järgima muutusi kalade süsteemis. Raamatus on korduvalt ühine eestikeelne perekonnanimi antud eri perekondade liikidele. Näiteks ogahaideks on nimetatud nii perekonna Squalus (50), Centrophorus (52) kui ka Dalatias (52) liike.

Sääraste vigade tagamaa võib sageli seisneda selles, et kalade süsteemi on uuendatud ning kunagi samasse perekonda kuulunud liigid on nüüdseks arvatud eri perekondadesse. Näiteks perekonnast Lampetra on eraldatud perekond Eudontomyzon, kuid määrajast leiame eestikeelsed nimed jõesilm (Lampetra fluviatilis) ning ungari jõesilm (Eudontomyzon danfordi). Panen ette perekonna Eudontomyzon eestikeelseks nimeks hammassilm.

Perekondadest Mugil ja Trigla on kummastki viimasel ajal eristatud koguni mitu uut perekonda. See on ilmselt põhjus, miks määrajas lausa kolme perekonna liigid kannavad ühist eestikeelset perekonnanime kefaal (206) ning viie perekonna liigid ühist perekonnanime merikukk (160–162).

Kujukas näide on Eesti merevete mudillaste nimed. Kunagi kuulusid nad kõik perekonda Gobius ja võisid seega õigusega kanda eesti keeles perekonnanime mudil. Alates 1960. aastatest on tunnustatud soome-, poola-, saksa- ja ingliskeelsed trükised eristanud neid eri perekondadesse. Perekonda Gobius on pidama jäänud vaid must mudil (G. niger). Gobius’e perekonnast eraldatud perekond Pomatoschistus sai eesti nimeks mudilake (meie vetes elutsevad väike mudilake P. minutus ja pisimudilake P. microps). Teine eraldatud perekond, Gobiusculus (= Coryphopterus), sai nime kirjumudil (meie vetes vaid üks liik, kirjumudil G. flavescens) [5]. Üllataval kombel on aga vaadeldavas tõlkes kõik need liigid taas saanud perekonnanime mudil. Nii leiame siit väikse mudilakese asemel väikse mudila (240), pisimudilakese asemel pisimudila (240) ning kirjumudila asemel kirju mudila (243).

Eestikeelsed perekonnanimed peaksid siiski peegeldama süstemaatika tänapäevaseisu, uutesse perekondadesse eraldatud liikidele tuleks leida uued perekonnanimed ka eesti keeles.

Korralikud liiginimed. Nagu eeltoodugi näitab, ei järgi tõlge kuigi hoolikalt üldtunnustatud põhimõtet: eestikeelsed liiginimed peaksid olema korrapäraselt kaheosalised nagu ladina keeles. Liiginimi peaks koosnema perekonnanimest ja liigiepiteedist – nende järjekord on ladina ja eesti keeles küll vastupidine.

Erandina võiks eesti keeles kasutada perekonnanime ühtlasi liiginimena (ilma liigiepiteedita) siis, kui perekond koosnebki vaid ühest liigist. Näiteks mõõkkala, kes tegelikult on koguni sugukonna ainus liik.

Ent üle kümneliigilise laternkala (Myctophum) perekonna üht liiki (M. punctatum) ei tohiks nimetada pelgalt laternkalaks (124). Samalaadseid juhtumeid on tõlkes paraku üle kahekümne.

Tõsi, mingi piiratud ala liikide määrajates ei ole mõnikord perekonnanimele liigiepiteeti lisatud, kui käsitletavas piirkonnas perekonna muid liike ei leidu [nt. 2]. Kuid näiteks liiki Mustelus mustelus ei tohiks nimetada ainuüksi kärphaiks (46), kui kaks muud kärphai perekonna liiki elavad temaga lausa samal alal. Kindlasti tulnuks liigiepiteet harilik lisada kogre (Carassias carassius) puhul, kellega samal alal elutseb sama perekonna liik hõbekoger (C. auratus).

Ühetüvelised liiginimed on sobilikud veel kahel erandjuhul. Esiteks, juurdunud rahvapäraste nimede puhul. Näiteks teibide (Leuciscus) perekonda kuuluvad ka turb (L. cephalus) ja säinas (L. idus). Teiseks, rahvusvaheliselt üldtuntud kalanimede puhul. Näiteks tuurade (Acipencer) perekonda kuuluvad sterlet (A. ruthenus), sevrjuuga (A. stellatus) ja ðipp (A. nudiventris).

Eestikeelsete kaheosaliste liiginimede kirjaviisis on üks nõrk koht: liigiepiteet on lubatud perekonnanimega üheks sõnaks kokku kirjutada, kasutamata sidekriipsu, kui mõlemad on ühetüvelised. Nõnda moodustatud liiginimi (näiteks hammassärg, Rutilus frisii) on aga sõnakujult samasugune kui kahetüveline perekonnanimi (näiteks roosärg, Scardinius). Kummaga neist tegu on, seda sõnakuju ei näita. Kui liigiepiteet või perekonnanimi on kahetüveline, siis nende liiginimes kokkukirjutamise korral tarvitatakse sidekriipsu, nt. kulduim-tuun ja hiid-sarvikrai.

Ometi on väikese puudujäägiga korrapära ikkagi parem kui täielik korrapäratus, nagu seda kohtame näiteks inglise ja vene keeles. Sama perekonna liikidel võivad inglise keeles olla hoopis erinevad nimed, perekonda Seriola kuuluvad näiteks liigid greater amber fish, greater amberjack, northern kingfish, banded mackerel, banded rudderfish, samsonfish, cape yelowtail, black-banded trevally. Sõna dragonet kasutatakse inglise keeles vähemalt 11 perekonna liiginimes, butterfish leidub koguni seitsmesse üsna erinevasse sugukonda kuuluvate liikide nimes.

Kahjuks on paljud liiginimed jäänud eesti keelde tõlkimata. Määraja võinuks olla eestikeelsete liiginimede tähtteos. On ju ilmunud hulk teoseid (vt. all), millele tuginedes pole kuigi raske uusi kalanimesid luua.

Siinkohal mõned uute liiginimede loomise põhimõtted. Liigiepiteet võiks sarnaneda liigiepiteetidega muudes keeltes, esmajoones ladina keeles, ja tuleneda liigi välimusest või levikust. Parimat abi saab käsiraamatutest, kus on toodud kalade nimed mitmes keeles [1, 10, 11, 12, 13], kuid abiks võivad olla ka ühekeelsed määrajad või nimestikud [3, 4, 6, 8, 9]. Valikut kergendavad liikide värvipildid [1, 3, 4, 6], kirjeldused [1, 3, 4, 6, 9] ja levikuandmed [1, 3, 6, 9, 12].

Näiteks soovitan nimed perekond rai (Raja) neile liikidele, mis on jäänud tõlkimata: Raja naevus: kägurai; R. miraletus: peegelrai; R. montagui: täpiline rai; R. radula: tömpkoon-rai; R. circularis: ümarrai; R. fullonica: ðagräänrai; R. fyllae: lehtrai; R. asteirias: vahemere rai; R. brachyura: valgetäpp-rai; R. microocellata: peentäpp-rai; R. undulata: laineline rai; R. nidorosiensis: mustkõht-rai; R. oxyrinchus: teravkoon-rai; R. hyperborea: arktiline rai; R. lintea: valgekoon-rai.

Mõned liiginimed tuleks ümber muuta. Liik Synchiropus phaeton on määrajas nimetatud mandariinkalaks (248). See ei kõlba, sest “Loomade elu” [7, lk. 385] on sama nime juba andnud liigile S. splendidus, nüüdse nimega Pterosynchiropus splendidus. Soovitan perekonna Synchiropus nimeks mandariinlüürakala ja perekonna Pterosynchiropus nimeks paabulüürakala.

Nimi limapihklane (Myxine glutinosa; 36) on ülepingutatud, sest “pihkane” tähendab juba ise kleepuvat, vaigust. Soovitan liiginimeks harilik e. euroopa pihklane.

Liigi Salvelinus fontinalis nimele vastab eesti keeles pigem küll oja-mägihõrnas, mitte mägi-ojahõrnas (92), seda enam, et perekonnakaaslane S. alpinus on nimetatud mägihõrnaks.

Eestikeelsetes kalanimedes on senini tehtud vahet vöötidel (kulgevad risti keha) ja triipudel (kulgevad piki keha). Sellest lähtudes soovitan nimedeks vööttuuna asemel triiptuun (Katsuwonus pelamis; 252, 253) ning suure kuldvöötahvena asemel kuldtriipahven (Boops boops; 198).

Liik Torpedo torpedo on seljal paiknevate silmlaikude järgi nimetatud suursilm-elektriraiks (56) – mõisteliselt täpsem oleks silmlaik-elektrirai.

Määrajas on liiginimeta jäänud Labrus mixtus (208). Raamatus “Loomade elu” kannab sama liik nime L. ossifagus – sinakas huulkala [7, tahvel 28: 10], mis iseloomustab isase eesosa värvust. Kala on tuntud ka nime all L. bimaculatus. Soovitan liiginimeks laiguline huulkala: emastel ja noortel isastel on seljauime tagaosa all ja sabavarre ülaserval kolm ähmast laiku.

Veel sobimatuid nimesid. Sargocentron hastatus ei tohiks kanda nime sõdurkala (148), sest sama nime kannab “Loomade elus” juba perekond Myripristis [7, lk 297].

Liiki Hippocampus ramulosus ei sobi nimetada musta mere merihobukeseks (152), sest liigi levila hõlmab peale Musta mere ka Vahemerd ja Lääne-Euroopa rannikualasid. Liiki Sphyrna lewini ei ole kohane nimetada indopatsi vasarhaiks (50), kuna liik on levinud ka Atlandi ookeani troopilistes vetes. Liigile Priacanthus cruentatus ei kõlba nimi havai suursilmahven (177), sest ta on levinud nii Vaikse, India kui ka Atlandi ookeani soojades vetes.

Ei sobi lisada venepäraseid nimesid sünonüümidena liikidele, kes on levinud märksa laiemalt kui vene keele aladel ja kelle venepärane nimi pole maailmas üldtunnustatud (polaartursk ehk saika: 126; kilttursk ehk pikða: 126; sinikala ehk lufaar: 177).

Et ilmunud tõlkeraamatu puudused korvata, peaks Entsüklopeediakirjastus leidma võimaluse avaldada Euroopa kalade eestikeelsed nimed (vähemalt koos ladinakeelsetega). Olen nõus nimestiku ette valmistama, loomulikult tuleks see siis kooskõlastada asjatundjate ringis.

Vead mõistetes. Tõlkes on segi aetud mõisted lõpusepilu (ingl. gill slit) ja lõpuseava (ingl. gill opening). Lõpusepilud on omased hailaadsetele (5–7 paari) ja railaadsetele (5 paari). Pärisluukaladel katab lõpuseid (lõpusekoobast) üks paar lõpusekaasi, mille taga- või allosas paikneb üks paar lõpuseavasid. Seega pole määrajas leiduvad fraasid “lõpuseavasid (tavaliselt 5) ei kata lõpusekaas” (5), “lõpusekaanega kattunud lõpuseavad” (5), “tavaliselt 5 lõpuseava” (27) korrektsed.

Samuti pole korrektsed väljendid “kõhrkalad viljastavad” (13) ja “isane viljastab emast seesmiselt” (38). Viljastamine on sugurakkude ühinemine. Mõlemal tsiteeritud juhul on aga tegelikult juttu seemnerakkude viimisest emaskala kehasse.

Geoliigilisi ajastuid silur ja devon ei sobi märkida suure algustähega (5). Loomulikult tuleb seda teha krahvkonna Devon nime puhul [4].

Kaladel ei ole alakeha (6), see mõiste tähistab inimese kehapiirkonda. Eurühaliinsus ei tähenda mitte suurt soolsustaluvust (19), vaid võimet elutseda väga erisuguse soolsusega vetes. Soovitan eestikeelseks vasteks avarasoolsust.

Kohatu keelekasutus. Mõistet demersaalne on senini kasutatud veekogu põhjale langeva või põhjataimestikule kleepuva kalakudu kohta. Ent tõlkes (18, 19, 20, 40) on demersaalseteks kuulutatud ka põhjalähedase eluviisiga kalaliigid. Sõnaseletustes on seda mõistet korrektselt seletatud: sulgudes on antud mõista, et sõna kasutatakse marja kohta (278).

Tõlkes on kasutatud mõisteid kudealad (14, 82), kudekoht (12), kudepaigad (88, 90) ja kudemispaik (14), ent üldtuntud mõiste koelmu leidub ainult kaks korda. Mõiste hõljum leiame üksnes sõnaseletustes.

Paljude võõrsõnade (filamendid: 139; kommunikatsioon: 11; lokomotoorika: 6; visuaalne positsioneerumine: 21; pineaalelund: 14; reproduktiivkäitumine: 12, 14; reproduktsioon: 8; sonor: 12; steik: 7) asemel oleks võinud kasutada kodusemaid vasteid. Samas, mõni eestindus on ebaõnnestunud: arvan, et veekeha (21, 22) ei sobi asendama suupärast ja juurdunud mõistet pelagiaal (279).

Leidub muidki keelelisi vääratusi: vähene levik (94; õige oleks: väike levila 279), kasvutempo kahaneb (115; parem oleks: kasv aeglustub), mõnikord pööravad kalad vastuvoolu (õige oleks: pöörduvad; 21), angerjatel on piklik kehaehitus (25). Kalad ei taju mitte värve (11), vaid värvusi. Kui juttu pole just kalapüügist või -kasvatusest, siis ei ole korrektne rääkida kalade elushoidmisest (17; kes on hoidja?), vaid ellujäämisest.

Lõpuks veel üks väike märkus: eestikeelses väljaandes oleks võinud koha leida ka peipsi tint (Osmerus eperlanus morfa spirinchus).

1. Klimaj, Andrzej; Rutkowicz, Stanisùaw 1970. Atlas ryb póùnocnego Atlantyku. Wydawnictwo Morskie, Gdansk.

2. Mikelsaar, Neeme 1984. Eesti NSV kalad. Valgus, Tallinn.

3. Muus, Bent J¸rgen 1992. Våre saltvannsfisker. NKS-Forlaget.

4. Müller, Horst 1983. Fische Europas. Neumann Verlag, Leipzig.

5. Ojaveer, Evald et al. (eds.) 2003. Fishes of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn,

6. Pethon, Per 1994. Aschehougs store fiskebok. Norsk Faglitter¿rt Forfattesfond,

7. Rass, T. (toim.) 1979. Loomade elu, 4. Kalad. Valgus, Tallinn.

8. Suomen Biologian Seura Vanamo 1969. Kalannimiluettelo. Luonon Tutkija, 1.

9. Wheeler, Alwyne 1978. Key to the Fishes of Northern Europe. Frederick Warne Ltd., London.

10. Wörterbuch Nutzfische. Fachbuchverlag, Leipzig, 1973.

11. Котляр, А. Н. 1984. Словарь названий морских рыб на шести языках = Dictionary of names of marine fishes on the six languages. Москва.

12. Линдберг, Г. У. 1980. Словарь названий морских промысловых рыб мировой фауны. Наука, Ленинград.

13. Соколов, В. Е. 1989. Словарь названий животных: Рыбы. Москва.


Nimi vs nimetus

Varasemas kirjanduses kasutusel olnud termini liiginimi asemel hakati alates 1950. aastatest loomade kohta kasutama venepärast liiginimetust. Vene keeles puudub vaste mõistele nimi (saksa Name, inglise name, rootsi namn, norra navn, prantsuse nom), имя ega фамилия selleks ei kõlba. Viimastel aastatel (Entsüklopeediakirjastus ja Koolibri alates 2001, Varrak alates 2006) on meil taas võetud kasutusele termin liiginimi, kuid selles ja järgnenud väljaannetes on Entsüklopeediakirjastus põhjusi toomata kasutanud venepärast terminit.

Trükivigu “Euroopa kalades”

Vale Õige Lk.

ammocoetus ammocoetes 36

Shovenosed shark Shovelnosed shark 52

Devi ray Devil ray 68

Cyclothone baueri C. braueri 122

tsükloton, baueri tsükloton, braueri 288

Ilmselt on vigane ka vimma ingliskeelse nimena esitatud zanthe: ma ei ole seda kohanud üheski ingliskeelses käsiraamatus. Tõenäoliselt on selle vea algallikas 1973. a. Ida-Saksamaal välja antud “Wörterbuch Nutzfishe” [10], milles saksa keelest üle võetud zährte on moonutatud zanthe’ks. Selle raamatu ingliskeelsete kalanimede osa on koostatud Nõukogude Liidus. Arvatavasti kandus see vigane vorm Moskvas 1989. a. avaldatud viiekeelsesse kalanimede sõnastikku [13] ja sealt edasi “Euroopa kalade” originaali (1997). Tegelikult leiduvad ingliskeelses kirjanduses nimekujud zarte ja vimba.