Kui kõik teised kiililiigid Eestis lendavad soojal suveajal ja talvituvad vastsetena veekogudes, siis pronkskõrsikuid näeme lendamas hoopis hilissügisel ja varakevadel. Talve veedavad nad sõna otseses mõttes lumehanges.

Kõrsiklasi võib pidada liidrikutüüpi kiilideks. Need liigid on suhteliselt väikesed ja haprad ning kõik omavahel üsna sarnased, erinedes väliselt üksnes kehamustri ja värvitooni poolest. Kõrsiklasi on teistest sama mõõtu kiilidest kõige lihtsam eristada tiivatäpi (tiiva tipuosas oleva tumeda ala) suuruse järgi. Kõrsiklastel on see kahe kuni kolme sulu pikkune, ülejäänutel ainult ühe sulu pikkune (# 1).

Perekonnas Sympecma on eri uurijad eristanud 3–5 liiki. Kaks tuntumat neist on pronkskõrsik (Sympecma paedisca Barauer, 1877) ning pruunkõrsik (S. fusca van der Linden, 1820) – nimetuste järel on antud esmakirjeldaja nimi ja esmakirjelduse aasta (# 2). Esimene neist on Eestis praegu üsna tavaline, teise kohta on teada vaid üks leiukoht Saaremaal [7]. Lõuna pool Euroopas on aga vastupidi: pruunkõrsik on levinud kõikjal, siinse loo peategelane pronkskõrsik üksnes vähestes kohtades [1].

Pronkskõrsik on tüüpilise liidriku mõõtu: tema keha on 36–39 mm pikk. Teistest kõrsiklastest eristab teda pronksjas värvus, emased on isastest veidi tuhmimad. Pärast vastsekestast koorumist on valmiku tume muster mõnda aega veel rohekas nagu teistelgi kõrsikutel. Vananedes asendub roheline pigment pruuniga, kuid mitte kõigil isenditel ja mitte täielikult [5]. Rindmiku ja tagakeha alaosa on ühtlaselt kreemikas. Piki tagakeha selga kulgeb tumedate laikude rida.

Vaadates puhkeasendis pronkskõrsikut lähedalt, näeme, et ta hoiab kõiki tiibu tagakeha ühel küljel (# 3, 8). Ilmselt aitab selline tiibade asend varakevadiste külmade ilmadega püüda päikeseenergiat.

Kui eesti keeles viitab pronkskõrsiku nimetus tema värvusele, siis teised keeled vihjavad tema päritolule ja eluviisile. Mitmes keeles kutsutakse teda “siberi talvekiiliks” (ingl. Siberian winter damsel, sks. Sibirische Winterlibelle, rts. Sibirsk vinterflickslända). Soomes tuntakse teda nimetuse all idänkirsikorento: “ida-keltsakiil“. Nii et igati idapoolne tulnukas.

Levik. Eestis pole selle liigi levikut kuigi põhjalikult uuritud. Esimese pronkskõrsiku leidis 1961. aastal Puhtus Mart Viikmaa. Pikaks ajaks jäi see leid ainsaks. Paarkümmend aastat hiljem hakati pronkskõrsikut taas kohtama mitmel pool Eestis. Viimasel ajal on see liik muutunud meil üsna tavaliseks (# 4).

Ka Põhjamaadesse on pronkskõrsik sisse kolinud alles üsna hiljuti: Rootsist Gotlandi (Ojamaa) saarelt leiti liik 2000. aastal ja Soomest 2004. aastal. Palearktises üldiselt on pronkskõrsik laialt levinud: teda kohtab kõigis nn. endise idabloki riikides. Mida ida poole, seda tavalisemaks liik muutub. Levila põhialad on Siberis kuni Kaug-Idani välja. Pronkskõrsikut on nähtud ka Iraagis, Afganistanis, Kashmiris, Mongoolias ja Jaapanis. Seevastu Lääne-Euroopas on ta haruldane, märgatud vaid mõnes väga piiratud elupaigas Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis, Austrias ja Saksamaal (# 5).

Elupaik. Ei ole teada, millistes veekogudes pronkskõrsikud Eestis elavad. Seni on meil neid munemas nähtud veekogudes, kus veepinnal on palju surnud taimede jäänuseid. Hollandis elutsevad need kiilid taimerohketes magistraalkraavides, kus kasvab pilliroog, hundinuiad ja pööristarn, ning teistes madalaveelistes ja rikkaliku taimestikuga, poolkinnikasvanud soostuvates veekogudes.

Suur osa valmikuid lendab sünnipaigast üsna kaugele. Hollandis on säärase leviku kauguseks mõõdetud kuni 80 kilomeetrit. Uuringute järgi tundub, et nii kaugelt ei tulda enam koorumispaika tagasi, vaid pigem üritatakse leida uusi elupaiku [2, 3].

Hea levikuvõime tõttu suudavad pronkskõrsikud Eestis üles leida ilmselt kõik vähegi sobivad veekogud ning seega on levik siin piiratud üksnes sobiva elupaiga olemasoluga. Ka senised juhuslikud leiuandmed kinnitavad seda (# 4). Valmikud on meil sügisel tavalised näiteks rabades ja rabastuvate, õõtsikuga veekogude lähedal. Tuleks aga veel uurida, kas pronkskõrsik sealsamas laugastes ka sigib või rändavad valmikud sinna mujalt. Rändeid kanarbikuga aladele on mujal maailmas märgatud küll.

Eluviis. Et pronkskõrsik talvitub valmikuna, hakkavad nood kooruma üpris hilja, alles juuli lõpus. Kõige ohtramalt ilmub neid augustis ning üksikud väljuvad veest veel isegi oktoobri alguses. Pärast koorumist liiguvad kiilid ringi ning toituvad. Külmade saabudes nad tarduvad ja jäävad lume alla. Lumevaesel talvel võib neid leida rohukõrte külge klammerdununa, kus nad teinekord on paksu härmatisega kaetud (# 6). Meelis-talvituspaigad asuvad sinihelmika- ja kanarbikupuhmastes, aga ka madalatel kaskedel ja muudel taimedel. Talvitutakse kuni 60 cm kõrgusel maapinnast.

Kui suur osa kiile talvitudes hukkub, oleneb aastast. Hollandis on täheldatud, et ellujäämus kõigub 100 ja 58 protsendi vahel [4]. Kevadel, meie oludes kohe pärast veekogude vabanemist jääst, algab pulmalend. Kiilid kogunevad sobivate veekogude läheduses tuulevarjulistesse kohtadesse, kus päike keskmisest rohkem kütab, kopuleeruvad ning asuvad seejärel kohe munema. Munemise ajal püsib paar koos (# 7, 8). Emane kiil paigutab portsu mune vees ujuvatele taimejäänustele või juba veest välja upituvatesse noortesse tarnavartesse ning seejärel lendab paar veidi edasi uut munemiskohta otsima.

Et varakevadisel pulmaajal on päikesesoe pronkskõrsikutele äärmiselt tähtis, eelistavad nad avatud kaldaalaga veekogusid. Isegi kui veekogu on vee poolest sobiv, ei sigita seal, kui kaldalähedased kõrged puud varjavad varakevadise päikese. Mai lõpuks on munad munetud ning vanemad surevad. Vees aga algab vastsete kiire areng, et paari kuu pärast uut eluringi alustada.

Looduslikke vaenlasi on pronkskõrsikul ilmselt palju. Talvituvaid kiile on nähtud söömas närilisi, suvel on valmikuid langenud näiteks hiidämbliku ohvriks.

Ohustatus ja kaitse. Tundub, et nii nagu paljud putukaliigid, sigib ja levib ka pronkskõrsik justkui lainetena. Aeg-ajalt on liigi arvukus väike, kuid ajuti muutub ta väga tavaliseks. Näiteks Hollandis oli pronkskõrsik väga tavaline kuni 1970. aastateni ning siis peaaegu kadus. Alates 1997. aastast on ta aga muutunud mõnes paigas jälle arvukaks [2].

Umbes samal ajal hakkas liigi arvukus suurenema ka Eestis. Et vastsete elupaigaks sobivad nii meso- kui ka eutroofsed (kesk- ja rohketoitelised) veekogud, mida Eestis leidub külluses, siis praegu see liik meil ilmselt mingeid kaitsemeetmeid ei vaja. Ka Põhjamaades läheb pronkskõrsikul hästi: alates 2004. aastast on liik Soomes levinud mööda lõunarannikut idast kuni peaaegu läänepiirini välja. Ent soodsad olud ei pruugi kesta, seetõttu tasuks asurkonna seisundit seirata.

1. Askew, Richard Robinson, 2004. The Dragonflies of Europe. Revised edition. Harley Books, London: 65–66.

2. Ketelaar, Robert et al. 2007. Analysis of the distribution of Sympecma paedisca in the Netherlands. – Brachytron 11 (1): 5–20.

3. Ketelaar, Robert et al. 2007. Habitat choice of Sympecma paedisca in the Netherlands. – Brachytron 11 (1): 21–33.

4. Manger, René; Tingemanse, Niels, 2007. Survival and biotope selection of Sympecma paedisca in winter habitat in the Netherlands. – Brachytron 11 (1): 52–62.

5. Manger, René; 2007. Exterior characteristics of Sympecma paedisca in the Netherlands. – Brachytron 11 (1): 63–74.

6. Martin, Mati jt. 2008. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 3. Kiililised – Odonata. Eesti Loodusfoto, Tartu.

7. Piirainen, Tero 2000. Retki Saarenmaan nummille. – Diamina 9: 40–43.