2009/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/1
Klmakartmatu lunatulnukas

Kui kik teised kiililiigid Eestis lendavad soojal suveajal ja talvituvad vastsetena veekogudes, siis pronkskrsikuid neme lendamas hoopis hilissgisel ja varakevadel. Talve veedavad nad sna otseses mttes lumehanges.

Krsiklasi vib pidada liidrikutpi kiilideks. Need liigid on suhteliselt vikesed ja haprad ning kik omavahel sna sarnased, erinedes vliselt ksnes kehamustri ja vrvitooni poolest. Krsiklasi on teistest sama mtu kiilidest kige lihtsam eristada tiivatpi (tiiva tipuosas oleva tumeda ala) suuruse jrgi. Krsiklastel on see kahe kuni kolme sulu pikkune, lejnutel ainult he sulu pikkune (# 1).

Perekonnas Sympecma on eri uurijad eristanud 35 liiki. Kaks tuntumat neist on pronkskrsik (Sympecma paedisca Barauer, 1877) ning pruunkrsik (S. fusca van der Linden, 1820) nimetuste jrel on antud esmakirjeldaja nimi ja esmakirjelduse aasta (# 2). Esimene neist on Eestis praegu sna tavaline, teise kohta on teada vaid ks leiukoht Saaremaal [7]. Luna pool Euroopas on aga vastupidi: pruunkrsik on levinud kikjal, siinse loo peategelane pronkskrsik ksnes vhestes kohtades [1].


Pronkskrsik on tpilise liidriku mtu: tema keha on 3639 mm pikk. Teistest krsiklastest eristab teda pronksjas vrvus, emased on isastest veidi tuhmimad. Prast vastsekestast koorumist on valmiku tume muster mnda aega veel rohekas nagu teistelgi krsikutel. Vananedes asendub roheline pigment pruuniga, kuid mitte kigil isenditel ja mitte tielikult [5]. Rindmiku ja tagakeha alaosa on htlaselt kreemikas. Piki tagakeha selga kulgeb tumedate laikude rida.

Vaadates puhkeasendis pronkskrsikut lhedalt, neme, et ta hoiab kiki tiibu tagakeha hel kljel (# 3, 8). Ilmselt aitab selline tiibade asend varakevadiste klmade ilmadega pda pikeseenergiat.

Kui eesti keeles viitab pronkskrsiku nimetus tema vrvusele, siis teised keeled vihjavad tema pritolule ja eluviisile. Mitmes keeles kutsutakse teda siberi talvekiiliks (ingl. Siberian winter damsel, sks. Sibirische Winterlibelle, rts. Sibirsk vinterflickslnda). Soomes tuntakse teda nimetuse all idnkirsikorento: ida-keltsakiil. Nii et igati idapoolne tulnukas.


Levik. Eestis pole selle liigi levikut kuigi phjalikult uuritud. Esimese pronkskrsiku leidis 1961. aastal Puhtus Mart Viikmaa. Pikaks ajaks ji see leid ainsaks. Paarkmmend aastat hiljem hakati pronkskrsikut taas kohtama mitmel pool Eestis. Viimasel ajal on see liik muutunud meil sna tavaliseks (# 4).

Ka Phjamaadesse on pronkskrsik sisse kolinud alles sna hiljuti: Rootsist Gotlandi (Ojamaa) saarelt leiti liik 2000. aastal ja Soomest 2004. aastal. Palearktises ldiselt on pronkskrsik laialt levinud: teda kohtab kigis nn. endise idabloki riikides. Mida ida poole, seda tavalisemaks liik muutub. Levila phialad on Siberis kuni Kaug-Idani vlja. Pronkskrsikut on nhtud ka Iraagis, Afganistanis, Kashmiris, Mongoolias ja Jaapanis. Seevastu Lne-Euroopas on ta haruldane, mrgatud vaid mnes vga piiratud elupaigas Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis, Austrias ja Saksamaal (# 5).


Elupaik. Ei ole teada, millistes veekogudes pronkskrsikud Eestis elavad. Seni on meil neid munemas nhtud veekogudes, kus veepinnal on palju surnud taimede jnuseid. Hollandis elutsevad need kiilid taimerohketes magistraalkraavides, kus kasvab pilliroog, hundinuiad ja pristarn, ning teistes madalaveelistes ja rikkaliku taimestikuga, poolkinnikasvanud soostuvates veekogudes.

Suur osa valmikuid lendab snnipaigast sna kaugele. Hollandis on srase leviku kauguseks mdetud kuni 80 kilomeetrit. Uuringute jrgi tundub, et nii kaugelt ei tulda enam koorumispaika tagasi, vaid pigem ritatakse leida uusi elupaiku [2, 3].

Hea levikuvime tttu suudavad pronkskrsikud Eestis les leida ilmselt kik vhegi sobivad veekogud ning seega on levik siin piiratud ksnes sobiva elupaiga olemasoluga. Ka senised juhuslikud leiuandmed kinnitavad seda (# 4). Valmikud on meil sgisel tavalised niteks rabades ja rabastuvate, tsikuga veekogude lhedal. Tuleks aga veel uurida, kas pronkskrsik sealsamas laugastes ka sigib vi rndavad valmikud sinna mujalt. Rndeid kanarbikuga aladele on mujal maailmas mrgatud kll.


Eluviis. Et pronkskrsik talvitub valmikuna, hakkavad nood kooruma pris hilja, alles juuli lpus. Kige ohtramalt ilmub neid augustis ning ksikud vljuvad veest veel isegi oktoobri alguses. Prast koorumist liiguvad kiilid ringi ning toituvad. Klmade saabudes nad tarduvad ja jvad lume alla. Lumevaesel talvel vib neid leida rohukrte klge klammerdununa, kus nad teinekord on paksu hrmatisega kaetud (# 6). Meelis-talvituspaigad asuvad sinihelmika- ja kanarbikupuhmastes, aga ka madalatel kaskedel ja muudel taimedel. Talvitutakse kuni 60 cm krgusel maapinnast.

Kui suur osa kiile talvitudes hukkub, oleneb aastast. Hollandis on theldatud, et ellujmus kigub 100 ja 58 protsendi vahel [4]. Kevadel, meie oludes kohe prast veekogude vabanemist jst, algab pulmalend. Kiilid kogunevad sobivate veekogude lheduses tuulevarjulistesse kohtadesse, kus pike keskmisest rohkem ktab, kopuleeruvad ning asuvad seejrel kohe munema. Munemise ajal psib paar koos (# 7, 8). Emane kiil paigutab portsu mune vees ujuvatele taimejnustele vi juba veest vlja upituvatesse noortesse tarnavartesse ning seejrel lendab paar veidi edasi uut munemiskohta otsima.

Et varakevadisel pulmaajal on pikesesoe pronkskrsikutele rmiselt thtis, eelistavad nad avatud kaldaalaga veekogusid. Isegi kui veekogu on vee poolest sobiv, ei sigita seal, kui kaldalhedased krged puud varjavad varakevadise pikese. Mai lpuks on munad munetud ning vanemad surevad. Vees aga algab vastsete kiire areng, et paari kuu prast uut eluringi alustada.

Looduslikke vaenlasi on pronkskrsikul ilmselt palju. Talvituvaid kiile on nhtud smas nrilisi, suvel on valmikuid langenud niteks hiidmbliku ohvriks.


Ohustatus ja kaitse. Tundub, et nii nagu paljud putukaliigid, sigib ja levib ka pronkskrsik justkui lainetena. Aeg-ajalt on liigi arvukus vike, kuid ajuti muutub ta vga tavaliseks. Niteks Hollandis oli pronkskrsik vga tavaline kuni 1970. aastateni ning siis peaaegu kadus. Alates 1997. aastast on ta aga muutunud mnes paigas jlle arvukaks [2].

Umbes samal ajal hakkas liigi arvukus suurenema ka Eestis. Et vastsete elupaigaks sobivad nii meso- kui ka eutroofsed (kesk- ja rohketoitelised) veekogud, mida Eestis leidub klluses, siis praegu see liik meil ilmselt mingeid kaitsemeetmeid ei vaja. Ka Phjamaades lheb pronkskrsikul hsti: alates 2004. aastast on liik Soomes levinud mda lunarannikut idast kuni peaaegu lnepiirini vlja. Ent soodsad olud ei pruugi kesta, seetttu tasuks asurkonna seisundit seirata.


1. Askew, Richard Robinson, 2004. The Dragonflies of Europe. Revised edition. Harley Books, London: 6566.

2. Ketelaar, Robert et al. 2007. Analysis of the distribution of Sympecma paedisca in the Netherlands. Brachytron 11 (1): 520.

3. Ketelaar, Robert et al. 2007. Habitat choice of Sympecma paedisca in the Netherlands. Brachytron 11 (1): 2133.

4. Manger, Ren; Tingemanse, Niels, 2007. Survival and biotope selection of Sympecma paedisca in winter habitat in the Netherlands. Brachytron 11 (1): 5262.

5. Manger, Ren; 2007. Exterior characteristics of Sympecma paedisca in the Netherlands. Brachytron 11 (1): 6374.

6. Martin, Mati jt. 2008. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 3. Kiililised Odonata. Eesti Loodusfoto, Tartu.

7. Piirainen, Tero 2000. Retki Saarenmaan nummille. Diamina 9: 4043.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet