Kui mind oleks kinnisilmi viidud Istria poolsaarele ning siis selle laugemas lõunaosas näidatud ümbritsevat läbi bussiakna, arvanuksin vist hulk aega, et viibin ikka Lääne-Eestis. Usutavasti kusagil Saaremaal. Huvitav, kui kaua võtnuks pettekujutelmast arusaamine aega? Kui reetlikud itaaliapärased külad kõrvale jätta, siis võib-olla alles paarikümneverstase sõidu järel. Saaremaal ei ole sääraseid paepealseid maastikke teps nõnda palju. See oli juba natuke liiga kodumaine – Saaremaa kuubis.

Lääne-Eesti kauged peegeldused. Tegelikkuses kulus kolm ööpäeva, et liinibusse sobitades risti läbi Euroopa jõuda. Üle Poola ühetaoliste tasandike, mis ometi veetlevad omamoodi, kuna tähendavad ikka ja jälle kevadele vastu kulgemist. Tuttavad Sudeedid meenutavad Lõuna-Eestit, sest aeg-ajalt rahunevad mäestikunõlvad väga koduseiks. Kuusikute sekka vilksatavad pöögikud kõnelevad ainsana selgelt millestki muust.

Alpide teravike ning tunnelite järel algavad justkui noaga lõigatult Veneetsia tasandikud. Nii üheülbalised, et peagi tunduvad ka talumajad mõne piinia, seedri ja karuspalmi seltsis üsna tavalistena.

Ent jõudnud viimaks Veneetsiat mandriga ühendavale sillale, elavdas vaatepilt ühtäkki meeli: lõpuks ometi Aadria meri! Ootamatult meenutas see suuresti meie oma Väinamerd. Hallpilvine aprilli algupoole ennelõuna maalis silme ette haapsalulikult madalatelt randadelt kerkivad hooned ning väinamerelikud lösutavad linnulaiud. Kuid meie Väinamere laiud ei upu nõnda ülepea luuderohtu.

Pärast seda imestasin põhjamaalt tulnuna vaid korra. See oli siis, kui maantee Monfalcone ning Trieste vahel rannikumägede vahele pööras, näidates mulle kaljuseinte ning Aadria mere vahele jäävat ehtsat vahemerelist igihaljast taimestikku.

Edasi tuli sisemaa: Sloveenia hariliku männi tukad ning üpris lauged heinamaad. Horvaatia pool kohtas sagedamini jälle lehtmetsi ning ühtlasi mägesid. Mäed kandsid aga hoopis teist laadi meeleolusid. Kui Sudeedid ning Alpid oma uhkete kõrgete metsadega mõjuvad veidi raskepäraseina, siis Dinaarid tahaksid justkui öelda: oleme lõunamaised, igatahes!

See lõunamaisus kätkes endas üllatuslikult tugevaid lääne-eestilikke noote. Umbes nii võiks välja näha mäestikukerke läbi teinud Lääne-Eesti enne kuuse sissetungi. Kõikjal madalavõitu lehtmetsad, sekka paljanduvad ilustuseks paeseinad. Just aprillis väljendub nende mägede olemus vahest kõige kaunimalt: kevadine noor rohelus segus karvaste tammede raagja pruuniga, taustaks ajuti pilvisse uppuv Vojaki mäe 1400 meetri kõrgune tipp. Too kerkib otse merest Istria poolsaare idarannikul.

Jätnud mäed seljataha, muutusid loodusolud poolsaare lõunaranniku poole suundudes aina kodusemaks. Mägedest said kingud ja künkad, lõpuks hoopis lausik maa. Tõsi küll, kõrgus merepinnast on paarsada meetrit kõrgem kui Eestis. Saatjaks kollasekirjalised võililleväljad, teravanurgalistest paetükkidest laotud kiviaiad, kadastikud, hiirekõrvul võpsikud, siin-seal kurguni luuderohtu mähkunud tammed. Küllap peamiselt karvased tammed, kes on lähisvahemerelistes metsades enim levinud. Vahtides läbi liinibussi akende vasemale ning paremale, ette ja taha, tundsin end peagu koju jõudnult. Milline suurepärane Lääne-Eesti paepealsete lõunapoolne vaste!

Ainult muld oli sootuks teistsugune: pealtnäha turbane, pruunpunane ja kobe, siiski tegelikult lubjarikas ja savikas.

Rannikule jõudes muutus kõik korrapealt. Eriti terav kontrast avanes näiteks Krki saarel. Tollegi põhjaosa katab heitlehine võsastik ehk sibljak (nii kutsutakse võsa Balkani maades). Meie sarapuu aset täidab seal humalpöök, suurematest puudest leidub ennekõike jällegi karvaseid tammi. Heleroheline alpikannikirjaline võsa sai saare lõunarannikule jõudes aga peagu süllapealt otsa. Ümber Valbiska praamisadama täitis merre laskuvaid paenõlvu korraga igihaljas lopsakus, eeskätt iilekstammed.

Krkil on kõrvutused Lääne-Eestiga eriti tugevad. Kõik see võsa on tegelikult vaid üks kinnikasvamise järk, nagu meilgi. Ilma inimeseta vohaksid seal toredad tammemetsad. Kui vaid saaksid. Millegipärast saetakse kõrgemate tammede latvu võpsikuveertes teatud kõrgusel maha. Umbes nii, nagu on kombeks olnud Ojamaa puisniitudel.

Telkimispaika otsides sain makjaga esmatuttavaks siiski juba Pula lähedal Istria rannikul. Kevadel on kontrast suisa rabav. Just nüüdsama tuttavlik kevadine hiirekõrvul lehtimine, kui järsku mere äärde laskunult ümbritseb pikalt maasse lõikuvat Pula lahte tume nahklehine raam.

Kuulus makja valmistas esialgu väikse pettumusegi. See üsna ühtlane tume lehemass tekitas täiesti ootamatu seose meie pajuvõsaga. Kõigepealt eristusid hoopis heitlehised liigid, nagu prantsuse vaher ning metsistunud viigipuud, õievalevuses toompihlakad ja kollastes õites ubapõõsad. Olin tulnud veidi liiga vara. Sest lagedamal, jällegi meie kinnikasvavate loodude moodi lappidel, paisutasid pungi tuhk- ja läiklehised kiviroosikud ehk tsistused. Kiviroosikud on Aadria randade kibuvitsad, just niisama pilkupüüdvate õitega.

Alles hommikuse vihmahoo eest varju leidnult sain pikemalt sisse elada. Igihaljast tilkuvast võserikust koorus välja tõeline eksootiline küllus. Jah, sedasi suvaliselt puntras nad siis elutsevadki. Ikka iilekstammed ja loorberid, maasikapuud, õlipuud ning neile lähedased fillüüread, puiseerikad, spartsiumiraod, mastikspistaatsiad ning vahemere lodjapuud. Sekka mitmesuguseid liaane. Tuttava kuslapuu, elulõnga ning luuderohu kõrval iselaadsed aspar ning kare smiilaks (Smilax aspera). Viimane jäi Aadria-äärsetest liaanidest iseäranis meelde. Tema varred ja isegi plastjate läikivate lehtede rood on ogalised, luues toredaid pakse rippuvaid kardinaid kus iganes. Ka muidu nii tuttavlikuna mõjuvates mõrkjalõhnalistes süüria ehk aleppo männi saludes. Cresi saare rannal olid esimesed punased mürgised smiilaksimarjad juba valminud, pakkudes end kaasa korjamiseks. Ehkki seda Kanaaridelt üle Vahemere randade Keenia, Sri Lanka ning Nepalini levinud liaani on kindlasti kaunis lootusetu väljas kasvatada isegi läänemerelisel Hiiumaal.

Järvepärliga Cresi saar, kujutluspiltide lemmikpaik, algul pigem ehmatas. Üks asi on kuivad kaardid ja arvud, näiteks tõsiasi, et seal põhjaotsas leidub kuni 650-meetriseid mäetippe. Silme ette kangastusid lauged nõlvad, kaetuna lähisvahemereliste Tramontana metsadega. Tegelikkuses kerkis saare kivine selgroog ette kuidagi ligipääsmatu ja tõrksa hiidmüürina.

Praam lähenes Krkilt Cresi Meragi sadamale. Merag – teda teadsin mõne valeva kivimaja ning kutsuvalt lopsakate loorberimetsade järgi. Kohale jõudes köitis aga tähelepanu ennekõike mitmesaja meetrine ähvardav kaljujärsak, mis tõusis vastu loojangut majade ning puukroonide kohale, ülemine rinnak lahkuvatesse vihmapilvedesse mähkunud. Dalmaatsia on tõepoolest lõunamaine Norra! Lauskmaalasele algul liigagi suurejooneline.

Inimestest üpris hõredaks jäänud Cresi saare keskus Cresi linn on 2300 asukaga veneetsialik kivimajade kogum, ümber katkendlikult rohelised oliivinõlvad. Lambad neil nõlvul määgivad ühtviisi hoogsalt nii hommikuti, mil mööda kajakakisalist fjordi sagivad kalapaadid, kui ka õhtuti, mil päike taamal Istria mägede taha loojub ning lõunaööbik peagi laulma hakkab. Neil hetkil tundsin, et olen tõepoolest reisi sihtpunkti jõudnud. Küllap oli säärane lammaste ning kalapaatide idüll meie saartele kord niisama tooniandev. Enam paraku mitte.

Cresi linna ümbrust ilmestavad eeskätt lambad ja kivi-kivised oliivinõlvad. Looduslik taimkate on tõrjutud 350 m kõrge saare selgroo taha, ehkki sealgi pole peale mõne dalmaatsia musta männi salu suuremat metsa. Ju on noodki istutatud.

Aga ometi Cresi ümbrus lummab. Need nõlvad on antud juba aastatuhandeid kõige austusväärsemaks peetud puule – õlipuule. Inimene on neile kasvupaiku luues üüratut vaeva näinud. Cresi oliivisalud kuuluvad küllap kogu Vahemere randade iseloomulikemate hulka. Läbi aegade on mäenõlvad kujundatud terrassideks. Aste-astmelt kerkivad nurgelistest paetükkidest laotud servamüürid, looklevad kiviaiad. Ent kive on ikkagi lõputult üle. Need vedelevad siis lihtsalt vägevate kõrbeliste lasude ning kuhjadena muidu nii korrastatud maastikus.

Raske on seletada, miks õlipuu üldse nõnda meelihaaravalt mõjub. Pealtnäha on nad üsna väheldased äbarikud, keda Cresi väljadel naljalt üle nelja meetri kõrgeks kasvada ei lasta. Pealekauba tehakse tagasilõikamist üpris hooletult: mahasaetud oksaharud on tüvelt langedes kaasa rebinud suuri kooreribasid. Isegi üsna noorukestel (võib-olla nii saja-aastastel) on tüved juba poolkuivad ning need on valgust läbi paistvaid auke täis. Ühel õlipuul oli pool tüve maast ladvani kooreta, ometi haljendas ta samamoodi kui teised.

Üks parimaid viise õlipuid tundma õppida on neid fotodele püüda. Kusjuures mitte arutut klõpsimist võimaldava digikaameraga, vaid vana hea aparaadiga, mille filmile saab jäädvustada piiratud arvu kaadreid. Nõnda tuleb otsida kõige maalilisemaid võtteid. Tabad ühe ning suundud järgmise otsingule. Sekka kutsub end jäädvustama mõni tore viigipuu, ent nood on siiski vaid vaheldus.

Oliiviväljadel valitsevad mõistagi õlipuud. Oma koha on leidnud ka kivilasud soomus-raunjalgadega ja lambad mahlakasmuruseid rohulappe pügamas. See on lihtne ja karm, kuid samas südantsoojendav kooslus. Pildistades Cresi õlipuid, kes pole üldsegi Vahemere randade kõige vanemad ega maalilisemad, sai igaühest neist mulle lõpuks omaette isiksus.

Kiviaial päevikut kirjutades unustasin end alatasa olesklema. Alt fjordi poolt ajuti puhuv iil sasis oliivivõrasid. Tuul sealsetes saludes on sootuks erinev meie lehtpuutukkadest. Sahin kätkeb endas midagi kohinalikku, sekka õhkõrna vargset klõbinat, mida teevad üksteise vastu puutuvad igihaljad läikrohelised lehed. Jah, oliivisalud lummavad, nad jäävad meelde, nad kaetavad. Kõigist Aadria-äärsetest puudest puges just tagasihoidlik õlipuu lõplikult mu hinge. Miks ta ometi meie randadel vastu ei pea? Kui see ilmastik natuke soojeneb, ehk siis?

Kui kliima endistviisi soojeneb, saab tulevikus Hiiumaal ehk tõepoolest õlipuid kasvatada, kas või vegetatiivse põõsana. Ent Vrana järve me järele ei tee. See veekogu on Cresi pärl, tõeline ime tulisoolasest merest ümbritsetud karstisaarel. Asub ta poole versta sügavuses tektoonilises lõhangus ning on tekkinud millalgi viimase mandrijäätumise lõppfaasis. Üle 400 m kõrgete nõlvade vahel sinab 5,5 km pikk ja 1,5 km lai veepeegel. Eri allikad annavad järve sügavuse kohta väga lahknevaid andmeid. Võttes aluseks kõige tagasihoidlikuma, saab ometi üsna muljetavaldava arvu: 74,5 m. Kuna järve (suuresti kõikuv) pind ulatub vaid 13 meetrit merepinnast kõrgemale, siis lasub põhi seega veidi üle 60 meetri merepinnast allpool! Kusjuures järv on läbinisti magedaveeline, ehkki peale ajutiste nirede temasse midagi ei voola, veel vähem välja. Tagatipuks on järv oligotroofne ehk toitainevaene, millesarnaseid leiab Eestis vaid mõne üksiku. Tänu Vrana järvele on Cresi ja Lussino saarel joogivett lahedalt käes. Paljude teiste Dalmaatsia saartega võrreldes on see suur luksus.

Lõputud loopealsed, tükati vaid nii kaldu. Cresi saare selgrool, paar-kolmsada meetrit merepinnast, on maastik üpris lausik ja tasane. Kui rässakad loomännikud dalmaatsia mustade mändidega kõnelevad veel mingil määral lõunamaast, siis edaspidi saatjaks saavad lambakadastikud tooks jällegi nagu Läänemere paestele saartele tagasi. Muidugi, nii lõputuid kadastikke ei jagu isegi Saaremaale. Võib-olla vahest ainult Öland oma Suure alvariga suudab mingil määral võistelda.

Mööda libisevaid kadastikke jälgides taipasin alles mõne aja pärast, et midagi ei klapi. Üksikud igihaljad tammed olid muidugi iilekstammed, kevadiselt veel raagjad arvatavasti karvased tammed. Kuid veidrad olid just kadakad, keda ma algul meie harilikeks pidasin. Nad tundusid ühtäkki pisut liiga lopsakaina, liiga hõbetavaina.

Osori kohal eraldab Cresi ja Lussino saart vaid 10 meetrit lai, juba roomlaste ajal kaevatud kanal, mis jagas varasema Aadria mere suurima saare kaheks. Cresi pool kasvab lopsakas istutatud mets süüria mändide ning küpressidega, mille alusmetsas leidus parasjagu kreemvalgetes õitekuhilates õissaari (Fraxinus ornus), iilekstammi, mastikspistaatsiaid, kollendavaid ubapõõsaid, kuslapuuvääte ning smiilaksikardinaid. Lussino pool tumendas dalmaatsia musta männi salu.

Tooniandvaiks jäid aga siiski lõputud-lõputud lambalood, seda 588 meetri kõrguse Osori mäe harjani välja. Vägisi kipub keel neid tükati paljastuva paeklibuga kadastikke loopealseteks nimetama. Oma iseloomult ja üldilmelt on nad üpris sarnased meie omadega, mõjudes armsalt tuttavlikena. Kui nad kohati vaid nii hirmsasti kaldus poleks.

Muidugi mõista on liigid neil “viltustel alvaritel” sootuks teised. Meie hariliku kadaka sarnane, ent lopsakam põõsas kannab hoopis punapruune marikäbisid, nimetuseks punane kadakas (Juniperus oxycedrus). Tükati lausa valitsev on aga küpreslikult soomusjate-ruljate võrsetega, samuti punapruunide marikäbidega teine kadakaliik. Tagantjärele kodumail asja uurinud, võib arvata, et tegu on foiniikia kadakaga (Juniperus phoenicea). Igati meeldiv põõsas, nagu teisedki siinsed taimed. Kadakatele lisaks hõbetavad lavendlituustakad ja kiviroosikud, õitsevad liivateed ning vihmatibasesse ennelõunasse erksalt säravad roosapunased alpikannimustrid. Samuti punaste õisikutega igihaljad mastikspistaatsia (Pistacia lentiscus) põõsad. Mastikspistaatsia on üks levinuimaid põõsaid-puukesi niihästi kadastikes kui ka lehtpuu makjas.

Muljetest küllastununa jäi sedakorda palju kavandatust nägemata, muu hulgas iilekstammemetsad Cresi lausikus lõunaotsas ja oma loodusliku palge erakordselt hästi säilitanud Silba saarel. Parim reis olevat ikka pooleli jäänud reis: siis on kindlalt põhjust tagasi minna. Kas või selle pärast, et leida üles ükski looduslik tseltisesalu.

Jalakate sugulane söödavate ðokolaadilõhnaliste viljadega harilik tseltis – kuigi kasutaksin parema meelega ladinakeelse Celtis australis’e järgi lõunatseltise nime – olevat Istria poolsaare sisemaal üsna levinud puu. Esialgu sai aga tutvust sõlmitud linnade haljasaladel-puiesteedel. Tegemist on seal mail ühe enim hinnatud ilupuuga. Millegipärast kujunes heitlehisest tseltisest õlipuu kõrval teine suurem lemmik. Eriti sööbis mällu üksik rässakas puu Osori linnamüüride lähedal: silehall, veidi längus pöögilik tüvi, meretuultest vormitud võra kevadiselt õhkõrn ja heleroheline.

Ainsaks looduslikuks kohtumispaigaks jäi vaid üks smiilaksikardinatesse mähkunud rannamännik. Seal vohas lindude poetatud seemneist tärganud tseltisenääpse üksjagu, seltsiks pisikesi loorbereid, iilekstammi, aspareid ja teisi. Nüüd kasvab seal mitu tseltiselast vähem. Nemad võtsid ette pika reisi Euroopa teise otsa ning rändasid Hiiumaale. Kas nad ka talve üle elavad, seda näitab kevad.