Mullu augustis tegi Eesti malakoloogia ühing Eestis esimest korda kindlaks lusitaania teeteo: Pärnus Riia mnt. 31 krundi aias. Limustele soodsa sooja ja vihmase suve jooksul oli neid olendeid seal leitud ja hävitatud juba sadakond. Ilmselt olid nad aeda levinud kõrvalkrundilt, Riia mnt. 29, kus asus ASi Plantex Juhani puukooli Pärnu istikuäri. Puukooli töötajatega vesteldes selgus, et seesuguseid loomi oli seal kohatud vähemalt kahel-kolmel eelnenud aastal. Teistelt Juhani puukooli naaberkruntidelt tigusid ei leitud, kuid paraku see ei kinnita, et neid seal ka tegelikult ei ole.

Septembrikuu jahedate ilmade saabudes muutusid limused väheliikuvaiks ja valmistusid talvituma. Malakoloogia ühing asus hiljuti ametlikult registreeritud võõrliiki uurima. 9.–10. septembril koguti nimetatud alalt 12 isendit: peamiselt istikuäri vanadelt puitosadelt, kuid ka puupakult seeni söömast, peiulillelt toitumast ning õuemurult.

Kogutud tigudele kohandati korterioludesse terraarium mõõtmetega 28 x 24 x 14 cm, kus loomad elasid toatemperatuuril (17–21°C) kuni 2008. aasta lõpuni.

Toit. Terraariumi põhi kaeti mullaga ja sisustati aiast nopitud tavaliste taimedega: harilik naat, murunurmikas, lemmalts, vesihein, võilill, linnurohi, suur teeleht. Kahe järgneva päeva jooksul teod taimi ei söönud. Seepeale hakati loomi toitma köögiviljadega. Tigude maitse-eelistuse pingerida oli selline: värske kurk, lehtsalat, hiina kapsas, kõrvitsalised, paprika, õun, ploom, viinamari, aedmaasika viljad. (# 4).

Peale taimede toideti võõrnälkjaid tavaliste metsaseentega: liivtatik, kivipuravik, kasepuravik, haavapuravik, porgandriisikas, kuuseriisikas, kaseriisikas, kukeseen, pilvikud jt. Loomad eelistasid mahedamaitselisi seeni, nt. puravikulisi. Esmalt söödi ära torukeste kiht, seejärel ülejäänud viljakeha. Riisikatest maitsesid neile hästi porgand- ja kuuseriisikas, kase- ja karvast riisikat söödi märksa vähem. Talve poole asendati kohalikud seeneliigid kauplusest ostetud ðampinjonidega.

Sigimine. Esimesed kaks paari paarusid ehk kopuleerusid 10. septembril. Kokku märgati kopuleerumist kaheksa isendi puhul (# 5). Esimesed hallikasvalged pärlisarnased umbes 3 mm läbimõõduga munad muneti 14. septembril. Kuigi seda tegi vaid üks isend, leidus kobaras koguni 102 muna. Võõrnälkjad munesid kuni 12. detsembrini, kokku 14 korda. Näiteid munade arvu kohta ühes kobaras: 143, 102, 78, 42, 28. Kokku muneti kolme kuu jooksul üle tuhande muna, mõnd isendit märgati munemas kaks korda (# 3).

Surm ja kannibalism. Uuringute järgi on lusitaania teetigude eluiga 6–8 kuud, üksikud talvitujad võivad elada kevadeni. Terraariumis suri esimene tigu 12. oktoobril, viimane 28. detsembril. Enne elust lahkumist kaotasid loomad paari päeva jooksul kiiresti vett, liikusid vaevaliselt ja värvusid tumepruuniks.

Ehkki teod elasid terraariumis tihedalt koos, ei õnnestunud näha, et oleks söödud elusaid liigikaaslasi. Küll märkasime mõnel isendil kahtlasi pindmisi kahjustusi. Kahel korral võis jälgida, kuidas lasti hea maitsta surnud kaaslasel: tolle peapiirkonda sõid kaks isendit kaheteistkümnest.

Terraariumi tigudel ilmnes ööpäevane rütm: hämaras ja öösel liiguti agaralt ringi ja toituti, päevad aga veedeti taimede all varjus. Üksikud isendid liikusid ja toitusid ka keskpäeval. Kirjeldatud katse puhul ei tohi unustada, et kindlasti häirisid lusitaania teetigude käitumist tehisolud, piiratud toiduvalik, kuiv õhk ning ühtlaselt kõrge õhutemperatuur.