Metsapatoloogia areneb praegusel kliimamuutuste ajastul ülikiirelt. Eesti Looduse märtsinumbris on avaldatud meie artikkel saarekahjustuste arvatava süüdlase teisseene Chalara fraxinea kohta, mis kliima üldise soojenemise taustal on asunud Euroopa saarikuid hävitama [1]. Artikli lõppvariandi ärasaatmise päeva õhtul aga avanes meile maailma ainsa metsapatoloogia-ajakirja Forest Pathology ametlikult ilmumata numbri veebiversioon, kus leidus põnev artikkel [2] juba C. fraxinea sugulise arengujärgu avastamise kohta Poolas ja Ðveitsis.

Seene suguline arengujärk ehk teleomorf on tõepoolest kottseen, kuid mitte mingi ilmvõõras ja senitundmatu, vaid ammu tuntud, Eestiski tavaliseks peetav tiksikulaadne Hymenoscyphus albidus, kes moodustab oma kahvatu-valkjaskreemikad kuni -pruunikad, 1,5–3 mm läbimõõduga ja 0,4–2 mm pikkuse tsentraalse jalaga viljakehad varisenud saarelehtede rootsudele, harva ka saareistikute vartele metsataimlates.

Erinevalt nii mõnestki teisest Euroopa riigist, mida vaevab saaresurm, leidub H. albidus’t Eesti suuremates herbaariumides Tartus kaheksa herbaareksemplari. Need on korjatud aastatel 2000–2008. Mõõtsime seene olulisimaid mikrotunnuseid: eoskottide ehk askuste (n = 40) mõõtmed olid (55,5) 70,0–105,0 (107,7) x (5,6) 7,0–10,5 μm, kotteostel ehk askospooridel (n = 43) 13,0–19,0 (21,0) x 3,0–5,0 μm, mis vastavad suhteliselt hästi Poolas ja Ðveitsis kolmel herbaareksemplaril mõõdetud tunnustele.

Teleomorfi avastamisega lahenes hulk probleeme, näiteks kas või seene levimisviisiga seotu. Raske oli ette kujutada, kuidas eralduksid C. fraxinea sültjalt kleepuva pinnaga koniidide ehk suguta arengujärgu eosed ja leviksid tuule abil. Askospooridele ehk sugulise arengujärgu eostele on aga kindlalt omane tuullevi [1]. Ühtlasi vähenes vajadus otsida saaresurma puhul jalakasurma eeskujul nakkuse edasikandjaid, näiteks putukaid.

Lisandus aga ka uusi probleeme. Näiteks kerkis küsimus saarikute suremise peapõhjusest – kas seen C. fraxinea või ilmastikukahjustused? Rakenduslikult on see tähtis: kas peame üldse võitlema seene vastu, kusjuures peaaegu ainsa viisina tuleks kõne alla keemiline tõrje fungitsiididega taimeaedades, või taandub ta ilmastikumuutuste vaibudes iseenesest? Kui loota, et ilmastikuvapustused lõpevad ning üksiti seene rünne, poleks vaja teha muud kui oodata. Saaresurmast vaevatud saarte hoolduslõikused, nagu kuivanud võraokste eemaldamine veel elulootusega puudel, tulevad kõne alla vaid parkides ja puiesteedel.

1. Drenkhan, Rein; Hanso, Märt. 2009. Hariliku saare allakäik Eestis ja mujal Euroopas. – Eesti Loodus 60 (3): 14–19.

2. Kowalski, Tadeusz; Holdenrieder, Ottmar. 2009. The teleomorph of Chalara fraxinea, the causal agent of ash dieback. – Forest Pathology (trükis).