Kui saatsime seekordse avaloo visandi Eesti looduseuurijate seltsi kriitikatule alla, oli vastukaja nii võimas, et ainuüksi selle põhjal annaks liialdamata koostada põneva Eesti Looduse erinumbri. Et torm tõuseb, oli tegelikult ette aimata. Jüri Pino on ilusti öelnud: ainult mõtteavaldused stiilis “banaan on kollane” ei tekita kelleski mingeid vastuväiteid. Sellegipoolest oli toimetuserahval äärmiselt hea meel kinnitust saada, et nõnda paljud Eesti loodusteadlased meie ajakirja loevad, oma südameasjaks peavad ja oma arvamust välja öelda ei pelga.

Kõige häälekamalt võeti sõna pealtnäha kõige ebaolulisematel teemadel, näiteks mõiste “elur” vajalikkuse kohta. Palju kirgi kütsid seened: kuidas siis ikkagi nii, et neid võiks ühtäkki hakata loomadeks nimetama? Säärane jora naerdakse ju välja ja maksumaksja võib koguni pahaseks saada! Tegelikult on siin mõtlemisainet küllaga: vanad ja väärikad alusmõisted peavad tõesti saama rahu, et meie maailmapilt päris uppi ei vajuks. Antud juhul ei tohi aga unustada, et alates molekulaarse süstemaatika esiletõusust j u b a o n pöördumatult hägustunud nii seene, taime kui ka looma teaduslikud mõisted.

Arutelus selgusid ka kaks meie ajakirja sihtrühma, kelle pärast loodusteadlased kõige enam südant valutavad: bioloogiaõpetajad ja tädi Maali. Mõlema puhul kahtlustati, et nad loevad Eesti Loodust nagu piiblit, võttes kõike siin kirjutatavat puhta kullana. Ei saa salata, niisugune arvamus tekitas vähemalt minus kerge paanika.

Pisut vaiksemalt õiendati loo teaduslikku osa. See sundis ka toimetaja kaevuma süstemaatika saladustesse vähemalt eelkooli tasemel. Mõnigi revolutsiooniline sõnastus sai nüüd vaoshoitumaks kohendatud ja mõndagi olulist veelgi rõhutatud: ühesõnaga, loomulik toimetamise protsess, aitäh nõuandjaile!

Rahvusvahelistes teadusajakirjades palutakse kõik artiklid enne avaldamist üle vaadata paaril-kolmel vastava ala tippteadlasel, n.-ö. retsensendil. Kaugel sellest, et udujutt teadusest niiviisi täiesti eemal püsiks, kuid suurel määral siiski. Eesti Loodus ei ole ranges mõistes eelretsenseeritav ajakiri, enamasti tuleme toime oma toimetajate kriitikameele najal, keerukamate lugude puhul püüame saada abi kodumaistelt asjatundjatelt. Ent neid jätkub meil teatavasti igale alale umbes täpselt null kuni üks. Nii võib ikka ja jälle juhtuda, ja juhtubki, et tööd saab meie toimetuse vanim ja kohusetundlikem liige Trükiveakurat. Mida siis teha? Jätta julgemad ja keerukamad lood lihtsalt avaldamata?

Eesti võib-olla parim süstemaatika tundja Erast Parmasto märkis seekordse avaloo kohta tabavalt: “Raik Mikelsaare hüpoteesid on igati vahvad ja sedasorti arutelusid on vägagi vaja – teadus pole ju kirjelduste hiidhunnik, vaid eelkõige hüpoteesid ja teooriad. Ei maksa neid ainult liiga tõsiselt võtta; ja häda meile kõigile, kui tädi Maali neid Ülesleitud Tõeks hakkab pidama.”

Eesti Loodus ei suuda ega taha pakkuda oma lugejatele Kindlaid Tõdesid. Just vastuoksa, tahaksime lugejat nende eest kaitsta. Püüdes samas mitte libastuda postmodernismi laiale allamäeteele. Skeptilisus, kriitikameel, iseseisev mõtlemine on eestlasele lausa eluliselt vajalik oskus, mida ei tohi unarusse jätta. Eesti Loodus ei tohiks olla sumbunud klassiruum või pühakoda, vaid sellest väljapääsemine, värske kevadõhu kätte. Ka elusloodus ise areneb eelkõige vigade jõul. Selleks, et jõevool saaks põhja puhtaks uhtuda, tuleb kõigepealt muda üles keerutada.