Peegelkaamerale objektiivi valida on ühelt poolt lihtne ja teiselt poolt peadmurdev ülesanne. Objektiivide liigitus ja nende tähistused ajavad esialgu pigem segadusse, kui toovad selgust. Ent kui oma pildistamishuvid on endale selgeks tehtud, ei olegi õige valik nii raske.

Ikka ja jälle küsivad erilaadsete pildistamishuvidega inimesed, millist objektiivi valida. Mis oleks kõige parem ja odavam, aga samas hea kvaliteediga objektiiv? Algajate jaoks on valik niivõrd lai, et ollakse üsna nõutud. Edasijõudnud piltnike jaoks taandub küsimus pigem sellele, milline objektiiv on kvaliteetseim.

Esmapilgul veidi keerulisena tunduv teema on aga lihtsam, kui arvatakse: tegelikult ei olegi objektiive nii raske valida. Arvestades, et tänavusele “Eesti aasta loodusfoto” võistlusele laekus töid üle 1500 autori käest, on siinse kirjutise teema väga paljudele hästi tuttav. Siiski, fotograafiasse ning looduse pildistamisse kiindub iga aastaga üha rohkem inimesi. Peamiselt nendele mõeldes käsitlengi objektiivi valiku teemat.

Objektiivi valik oleneb suuresti isikust, põhiliselt sellest, mida keegi pildistada armastab. Kui olete algaja fotograaf, siis tõenäoliselt kasutate peegelkaameraga pildistades esmalt nn. tehasekomplekti objektiivi, millel on lühikene suumivahemik (tavaliselt 18–55 mm) ning keskpärane valgusjõud (F/3,5–5,6). Mõne aja pärast aimate aga, et objektiivide valik on tohutult suur: alustades nn. kalasilma- (fisheye) objektiividest ning lõpetades pikkade teleobjektiividega. Nüüd tekibki hulganisti küsimusi.

Esimene soovitus algajale loodusfotograafile: õppida tundma objektiivide liigitust ning nende otstarvet. Selle teadmiseni on kõige parem jõuda ise aktiivselt pildistades. Nimelt oma esimese komplektiga päästikule vajutades peaks ikka tekkima tunne, et kord ei saa te objektile nii lähedale, kui soovite, teinekord ei võimalda objektiiv kaadrisse kõike soovitut ära mahutada ja mõnikord avastate sootuks, et fotol oleva objekti proportsioonid on muutunud. Sellised juhtumid panevad tahes-tahtmata vastuseid otsima.

Objektiivid võib tinglikult jaotada viide kategooriasse: lainurk-, standard-, tele-, makro- ning spetsiaalobjektiivid. Mida professionaalsem on fotograaf, seda rohkem optikaid on tema fotokotis. Tõsisel harrastajal on üldjuhul nii lainurk-, standard- kui ka teleobjektiiv, mõnedel ka makroobjektiiv. Algajad saavad tavaliselt hakkama ühe universaalse objektiiviga. Mõistagi toodetakse fotovarustust suures hinna- ja kvaliteedivahemikus. Kui amatööri objektiiv võib maksta 5000–6000 krooni, siis tõsiste fotograafide objektiivide hinnad küündivad kümnete tuhandete kroonideni.

Lainurkobjektiivide alla käivad tinglikult objektiivid,optikad, mille fookuskaugus on alla 28 mm. Need võivad olla nii fikseeritud fookusega (näiteks Nikkor 20 mm F2,8, Canon 14 mm F2,8) kui ka suumobjektiivid (Tokina 12–24 mm F/4, Sigma 10–20 mm F/4–5,6). Nagu nimetus ütleb, hõlmavad seda laadi objektiivid väga laia pildistusala, viimase Sigma optika puhul on näiteks tegemist kuni 102° vaatenurgaga.

Loodusfotograafile, eriti maastikke pildistavale fotograafile on lainurkobjektiiv asendamatu. Kui olete korra saanud pildistada hea lainurkobjektiiviga ning teie huvi on jäädvustada loodust tervikuna, siis olete tõenäoliselt näpu „fotokuradile” andnud. Sellega pildistatud Haanja talvised maastikud või hilissügised rabavaated on tõeliselt lummavad. Eriti juhtudel, kui on olnud võimalus kasutada näiteks polariseerivat filtrit, mis võimendab sinise taeva ja pilvede kontrastsust.

Lainurkobjektiivide puhul tuleb arvestada, et kaadri äärealade objektid moonduvad suuremaks, kui nad tavaliselt on. Eriti paistab see silma asju lähedalt pildistades. Üldiselt kehtib rusikareegel: mida laiem on pildistamisnurk, seda suuremad moonutused tekivad kaadri nurkades. Kaadri keskel asetsevate objektidega ei muutu midagi, nende proportsioonid on enam-vähem paigas.

Lainurkobjektiivide valik on küllaltki suur ning nende kvaliteet on viimaste aastatega väga heaks muutunud. Canoni, Nikoni, Pentaxi ja Zuiko originaalobjektiivide kõrval julgen soojalt soovitada Sigma, Tokina ja Tamroni seadmeid, kohati on poole vähem maksva optika kvaliteet niisama hea või isegi parem. Tootemarkidest võiks harrastajatele soovitada kvaliteetseteks lainurkobjektiivideks järgmisi mudeleid: Canon EF 17–40mm F/4 L USM, Nikkor AF-S DX 14–24 mm F/4 G, Tokina AT-X 11–16 mm F/2,8 PRO DX, Sigma AF 10–20 mm F/4–5,6 EX HSM.

Standardobjektiiv ei ole kõige mugavam sõna, kuid selle nimetuse alla käivaid optikaid kasutatakse pildistamiseks kõige enam. Lihtsamalt öeldes on tegemist väga universaalsete objektiividega, mille fookuskaugus või suumivahemik jääb 28–100 mm vahele.

Üldjuhul on esimest peegelkaamerat ostes võimalus sinna juurde soetada ka nn. komplektiobjektiiv. Tavaliselt on see väga odav, lühikese suumivahemiku ning vähese valgusjõuga objektiiv, mis siiski võimaldab teha kvaliteetseid võtteid. Ent kui teie fotohuvi peaks süvenema, saate kiiresti aru, et piltide kvaliteet hakkab teie kriitilisele meelele jalgu jääma. Seetõttu soovitan esimese objektiivi valikul konsulteerida tuttavate ja sõpradega, lugeda soovitusi internetiavarustest või lasta endale kvaliteedivahe selgeks teha fotokaupluses.

Standardobjektiiv on enamikule fotograafidele tähtis töövahend, niisamuti ka loodust jäädvustavale piltnikule. Kui nende kvaliteedist rääkida, siis selles vahemikus valmistatavad objektiivid on kõige korralikumad üldse. Standardobjektiivide head pildijoonist on tehnoloogiliselt märksa kergem tagada kui lainurkobjektiivide või pikkade telesuumide puhul. Sellesse nimistusse kuulub teiste seas ka 50 mm fookuskaugusega objektiiv, mida kutsutakse normaalobjektiiviks. Nimetus tuleb sellest, et antud fookuskaugusega pildistades saame kõige elutruuma pildi. Teisisõnu: 50-millimeetrine fookus vastab küllaltki täpselt sellele, mida inimene silmadega näeb. Seega, kui soovite looduses midagi väga täpselt ja konkreetset dokumenteerida, siis 50 mm sobib selleks ülihästi.

Nagu öeldud, leiab standardvahemikku katvate objektiivide hulgast rohkelt kvaliteetseid mudeleid. Fikseeritud fookuskaugusega objektiive ei hakkagi nimetama – üldjuhul on need parimad, mida fotograaf võib tahta. Kuid selleks, et katta tervet suumivahemikku, peaks neid fotokotis olema mitu. Kui selle peale mõtlete, siis alustage 50 mm optikast, see objektiiv on nendest kõige suurema kasutusalaga.

Suumobjektiividest hulgast tooksin esile tõelised pärlid Nikoni ja Canoni kaameratele – mudelid Nikkor AF-S 24–70 mm F/2,8 G ning Canon EF 24–70 mm F/2., L USM. Harrastusfotograafidele (arvestades väikese sensoriga kaameraid) soovitaksin Nikkori ülipikka AF-S 18–200 mm F/3,5–5,6 VR objektiivi, Canonilt EF 17–85 mm F/3,5–5,6 IS USM, Sigma sarjast AF 18–125 mm F/3,5–5,6 OS HSM ning AF 18–50 mm F/2,8 EX HSM mudelit, Pentaxilt DA 17–70 mm F/4 AL IF SDM, Olympusele sobivat Zuiko 14–24 mm F/2,8–3,5 objektiivi ja Tamroni sarjast AF 17–50 mm F/2,8 XR Di ning AF 28–75mm F/2,8 XR Di objektiive. Kui tahate, et peegelkaamera ees oleks ainult üks objektiiv, siis leidub peaaegu kõikide tootjate nimistus 18–200 mm stabilisaatoriga seadmeid, Sigma ja Tamron toodab ka 18–250 mm suumivahemikuga objektiive. Kvaliteet ei olegi neil üldsegi kehv, parematele kompaktkaamerate suumobjektiividele annavad nad igal juhul silmad ette!

Teleobjektiiv on eelkõige linnu- ja loomapildistajast fotograafi pärusmaa, aga ka neile looduspiltnikele, kes jäädvustavad detaile, millele ei ole võimalik lähedale minna. Teleobjektiivideks nimetan optikaid fookusvahemikuga 150 mm-st 1200 mm-ni (Canoni sarjas on olemas 1200 mm F/5,6). Neid objektiive on samuti nii fikseeritud fookusega (näiteks 300 mm F/2,8, 500 mm F/4,0) kui ka suumitavaid (70–200 mm F/4, 100–300 mm F/4, 120–300 mm F/2,8).

Pikkade objektiividega tekib algajatel fotograafidel kõige rohkem tehnilisi probleeme. Tihtipeale ei taju kasutajad objektiivi pikkuse ning käevärina seost, mistõttu ei saada aru, miks pildid kipuvad olema ebateravad ja hägused. Oluline on mõista, et mida pikem on objektiiv, seda kergemini on võimalik saada ebaterav kujutis. Kindlasti on enamik lugejaid vaadanud läbi vähemalt 12-kordse suurendusega binokli ning tajunud, et objekti on väga raske teravalt vaadelda. Nimelt seetõttu, et iga väikene värin võimendub suurt suumi kasutates mitu korda! Põhimõtteliselt kehtib sama ka pikkade objektiivide kohta, kuid selle vastu leidub õnneks rohtu. Kui teie pildid kipuvad tulema hägused, siis tõenäoliselt pildistate liiga aeglase säriajaga. Et seda viga parandada, suurendage oma digitaalse peegelkaamera tundlikkust (ISO). Näiteks kui asendada ISO100 väärtusega ISO200, saate poole kiirema säriaja, mis tõenäoliselt annab teile juba terava kujutisega pildi. Kui foto ikkagi häguseks jääb, siis tuleks tundlikkust veelgi suurendada või kasutada statiivi (kolmjalga objektiivi ja kaamera toetuseks). Juhul kui teie objektiivil on olemas stabilisaator, siis tuleks see enne kirjeldatud võtte puhul kindlasti sisse lülitada. Lisaks soovitaksin pikkade optikate puhul kasutada ka peeglilukustuse reþiimi või distantspuldiga päästmise võimalust.

Kui kahe eelkäsitletud objektiivide rühma (lainurk- ja standardobjektiivid) valikus ei olnud stabilisaator vajalik, siis teleobjektiivide puhul on see oluline. Eriti juhul, kui olete varahommikutel ja -õhtutel metsades luusija ning pildistate loomi ja linde. Üldjuhul on siis äärmiselt kehvad valgusolud, mis nõuavad objektiividelt väga head valgusjõudu, stabilisaatorit ning vajaduse korral ka statiivi olemasolu.

Teleobjektiivide valik on üsna lai. Soovitaksin varustust soetades pöörata tähelepanu sellele, et teie objektiivide suumivahemikud saaksid kaetud. Teisisõnu: kui teil juba on 24–70 mm vahemikuga objektiiv, siis võiksite pikema fookuskaugusega objektiivi valida alates 70 mm-st (näiteks 70–200 mm, 70–300 mm või 80–400 mm).

Sama põhimõtet soovitan järgida ka lainurkobjektiivi ostmisel. 24–70-millimeetrise juurde sobib näiteks väga hästi 12–24 mm vahemikuga lainurkobjektiiv. Niimoodi katate kõik vahemikud kenasti ära ning ei juhtu nõnda, et üks objektiiv on liiga laia ning teine liiga kitsa vaatenurgaga.

Harrastajatele oleks igati sobilikud Tamroni ja Sigma 70–300 mm objektiivid, mille hinnaklass on 3000–4000 krooni. Tõsisematele huvilistele soovitaksin stabilisaatoritega versioone (Canon EF 70–300 mm IS USM; Canon EF 100–400 mm IS USM, Nikkor 70–300 mm G VR; Nikon 80–400 mm VR ED, Sigma 120–400 mm EX OS HSM, Sigma 150–500 mm EX OS HSM) ning paadunud loomapiltnikele fikseeritud avaga objektiive (Canon EF 300 mm F/2,8 L IS USM, Nikkor AF-S 500 mm F/4 G VR).

Kui ostetud teleobjektiiv kipub lühikeseks jääma, on väga lihtne suurendada fookuskaugust telekonverteri abil. Kõikidel tootjatel on üldjuhul olemas nii 1,4 x kui 2,0 x telekonverter, mis pikendab fookuskaugust täpselt nimetatud kordaja võrra. Negatiivse poole pealt vähendab lisatarvik optika valgusjõudu. Näiteks 70–200 mm F/2,8 objektiivile 2,0 x konverteri lisades saame objektiivi andmetega 140–400 mm F/5,6.

Arvestades objektiivide hindasid, tasub telekonverteri peale tõsiselt mõelda, enne kui hakata varustust vahetama. Märkusena lisan, et 1,4 x konverter vähendab teleobjektiivi joonistusvõimet ja värvide puhtust märksa vähem kui 2,0 x telekonverter. Seega tasuks alati enne ostu mõelda, kas oluline on foto kvaliteet või optika suurendusvõime.

Makroobjektiivid ütlevad oma nimetusega, milleks nad on mõeldud: selleks, et avastada pisidetaile. Seda, mida me iga päev enda ümber ei märka. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et esimesed nädalad makroobjektiiviga käisin metsas pea maas, põlved mullased, ja üritasin silmadega otsida kõike põnevat sellest imelisest maailmast.

Makroobjektiive on kõikide tootjate valikus eri pikkustega. Näiteks on Sigma valikus 50 mm, 70 mm, 105 mm, 150 mm ja 180 mm fookuskaugusega makroobjektiivid.

Milleks niivõrd suur valik, kui nad kõik võimaldavad pildistada objekte nende elusuuruses? Kujutage ette, et pildistate suvise põllu peal õie peale laskunud liblikat 180 mm objektiiviga ning järgmise võtte 50 mm-ga. Esimesel puhul (180 mm) keskendute te täielikult ainult liblikale ja ühele lilleõiele, teise objektiiviga (50 mm) jäädvustate nii liblika kui ka selle taga laotuva põllu.

Arvestada tuleb ka sellega, et mida pikem makroobjektiiv, seda kaugemalt saate enda valitud objekti pildistada. Üritada pildistada kivisisalikku 50 mm makroobjektiiviga on üsna lootusetu, ent 150-millimeetrisega saate seda kenasti teha, sest see võimaldab samaväärse võtte teha kolm korda pikemalt distantsilt.

Makroobjektiivid on kõikidel tootjatel fikseeritud fookuskaugusega, seega väga hea kvaliteediga. Arvestades, et need on tavaliselt ka väga hea valgusjõuga (enamik F2,8), saab nendega teha ka kõiki teisi pilte väga kvaliteetselt. 50 mm makroobjektiiv on ühtlasi suurepärane normaalobjektiiv täiskaadriga peegelkaamera ees ning väga hea portreeobjektiiv väikese sensoriga (näiteks Canon 450D, 40D, 50D, Nikon D80, D60, D300, Pentax K200, K20D) peegelkaamerate puhul. Julgen kiitvaid sõnu öelda eranditult kõikide tuntud tootjate kohta, teiste hulgast tooksin eraldi esile stabilisaatoriga Nikkor 105 mm F/2,8 VR.

Makroobjektiivi saab ka „odavama“ moodusega. Nimelt on olemas vaherõngad (keeratakse objektiivi ja kaamera vahele), mis võimaldavad märkimisväärselt vähendada objektiivi teravustamise kaugust. Vaherõngaste komplekt maksab paar tuhat krooni ning annab küllaltki kvaliteetse makrovõtte.

Spetsiaalobjektiivide alla liigituvad nn. erilised objektiivid. Nendeks on lainurkobjektiividest veelgi suuremat pildistamisala haaravad fisheye-optikad ning tilt-shift- (perspektiivimoonutusi võimaldavad) objektiivid. Loodusfotograafidel ei ole nimetatud objektiividega suurt tegemist, kuid põnevaid võtteid saab nendega teha küll. Fisheye-optikaid iseloomustab üldjuhul nende ülilai 180° võttenurk, mis võimaldab haarata kaadrisse rohkem, kui esmapilgul ette kujutada oskate. Tegemist on ehk kõige rohkem fotograafi fantaasiat vajava objektiiviga. Ettevaatust fisheye optikaga pildistades: tavaliselt kipuvad fotograafi varbad ka kaadrisse jääma. Nimetatud optikaid leiab nii Canoni, Nikkori kui ka Sigma valikust.

Perspektiivimoonutusega optikad (näiteks Canon TS-E 24 mm F/3,5 L II) võimaldavad tänu sõltumatule nihutus- ja kallutussüsteemile kontrollida perspektiivi- ja teravussügavust eraldi. Tavaliselt kasutatakse neid objektiive arhitektuuri pildistamiseks, kuid neid nn. tilt-shift-optikasüsteeme saab edukalt kasutada ka looduse jäädvustamisel. Näiteks on sellega võimalik teha foto, kus metsa all tärkavad ülased on kõik teravad (teravus jookseb mööda maa tasapinda) ning puud on meetri kõrguselt alates kõik udused ehk fookusest väljas.

Objektiivide valgusjõud (tähistatud objektiividel tähega F) näitab objektiivi võimekust. Nimelt, mida suurem on objektiivi valgusjõud, seda heledam on läbi objektiivi kaamera sensorile jõudev kujutis. Teisisõnu: mida suurem on objektiivi läbimõõt, seda rohkem valgust pääseb läbi objektiivi kaamerasse. Seetõttu ongi professionaalide optikad suurte mõõtmetega.

Suur valgusjõud (F/2,8) annab optikale juurde kiiruses, annab üldjuhul väga hea ja loomuliku värviülekande ning võimaldab pildistada väga väikese teravussügavusega. Maailma kõige suurema valgusjõuga objektiiv on hetkel Leica Noctilux 50 mm F/0,95. Amatöörfotograafidele mõeldud optikasüsteemi valgusjõud varieeruvad vahemikus F/2,8–5,6 ning on täiesti piisavad normaalvalgusega pildistamiseks.

Objektiivi lisavarustuse alla kuuluvad eelkõige varjuk ja kaitsefilter. Varjuk on vajalik selleks, et pildistamise ajal ei piiluks päike objektiivi (tekivad värvimoonutused ja pilt hägustub) ning kergelt vihmase ilmaga ei ilmuks optika esimesele läätsele veepritsmeid. Kaitsefilter ehk UV-filter on vajalik esimese läätse kaitseks ning suurema ultraviolettkiirguse vähendamiseks.

Stabilisaator on kõige vajalikum teleobjektiivide puhul. Tööpõhimõte on stabilisaatoritel lihtne: objektiivis paiknevad väikesed güroskoopilised sensorid mõõdavad kaamera liikumist (horisontaal- ja vertikaalsuunas ning mõnel juhul ka ümber oma telje) ning korrigeerivad selle järgi spetsiaalse läätse asendit, nii et kaamera sensorile jõudev kujutis on võimalikult stabiilne. Leidub ka kaamerasiseseid sensoreid, kuid objektiivisisest stabilisaatorite abil saadud fotosid peetakse tänasel hetkel kvaliteetsemaks.

Mootoriga objektiiv teravustab kiiremini kui mootorita optika. Seega: kui kasutate enamasti autofookusega teravustamist, siis on soovitatav vaadata nende optikate poole, millel on mootor. Ainult mootoris ei peitu objektiivi teravustamise kiirus. Üldjuhul kehtib reegel: mida suurema valgusjõuga objektiiv, seda kiiremini see teravustab. Järelikult sama suumivahemiku puhul on F/4 valgusjõuga objektiiv veidi aeglasema teravustamiskiirusega kui F/2,8 objektiiv.

Mida tähendavad objektiivide peal olevad lühendid:

Canon

EF (electrofocus ) – sobivad kasutamiseks kõikide Canoni EOS sarja kaameratega.

EF-S – sobivad tarvitada vaid väikese sensoriga (1,6 x) digitaalsete peegelkaameratega.

IS (image stabiliser) – optiline stabilisaator.

L (luxury) – Canoni objektiivide tippklass. L-seeria tunneb ära objektiivi ümbritseva punase rõnga järgi.

USM (ultra sonic motor) – kiire ning vaikne teravustamismootor.

DO (diffractive optics) – tänu spetsiaalsetele läätsedele on need optilised süsteemid samasuguste näitajatega objektiividest lühemad ning kergemad, kaotamata sealjuures kvaliteedis. DO-objektiivi tunneb ära seda ümbritseva rohelise rõnga järgi.

Nikkor

AF (autofocus) – automaatne teravustamine.

AF-S (autofocus silent) – kiire ning eriti vaikse mootoriga automaatne teravustamine.

IF (internal focus) – sisemine teravustamine. Teravustamisel objektiivi pikkus ei muutu.

ED (extra-low dispersion) – värvimoonutusi vähendavate spetsiaalsete läätsedega objektiiv.

VR (vibration reduction) – optiline stabilisaator.

DX – mõeldud kasutamiseks Nikoni DX sensoriga kaameratega.

G – objektiivil pole eraldi ava muutmise ketast, ava saab määrata vaid elektrooniliselt kaamera menüüst.

Pentax

DA – spetsiaalselt digikaameratele tehtud objektiivid, millel pole eraldi ava muutmise ketast, ava saab määrata vaid elektrooniliselt kaamera menüüst.

FA – automaatteravustamisega objektiivid, mis sobivad digikaameraga.

AL (aspherical lens) – kasutab spetsiaalseid läätsi, mis suurendavad lainurgaga pildistades nurkade teravust ning hoiavad jooned sirgena.

ED (extra-low dispersion) – kasutab värvimoonutusi vähendavaid eriläätsi.

IF (internal focusing) – sisemine teravustamine. Objektiivi pikkus seejuures ei muutu.

SDM (supersonic drive motor) – kiire ning vaikne tervustamismootor.

SMC (super multi-coating) – lääts on kaetud erikihiga, mis vähendab tagasipeegelduva valguse hulka umbes 1% võrra.

Sigma

ASP (aspherical lens) – selle märgistusega objektiiv kasutab eriläätsesid, mis suurendavad lainurkobjektiiviga pildistades nurkade teravust ning hoiavad jooned sirgena.

EX (excellent) – nõnda on märgistatud Sigma parima kvaliteediga objektiivid.

DC – ainult digikaameratele mõeldud objektiivid, tehtud spetsiaalselt täiskaadrist väiksema sensori jaoks.

OS (optical stabilizer) – optiline stabilisaator.

APO (apochromatic) – kasutab värvimoonutusi vähendavaid eriläätsi.

DG (digital) – digikaamerate eripärasid silmas pidades tehtud värvi- ning optilisi moonutusi vähendavad objektiivid, mis sobivad ka analoogkaameratele.

HSM (hyper silent motor) – kiire ning hääletu teravustamismootor.

IF (inner focus) – sisemine teravustamine. Objektiivi pikkus seejuures ei muutu.

RF (rear focus) – fokusseerimisel liigutatakse objektiivi tagumisi läätsesid, mis tagab kiirema teravustamise ning väiksema minimaalse teravustamiskauguse.

Tamron

IF (inner focus) – sisemine teravustamine. Seejuures objektiivi pikkus ei muutu.

DI (digitally integrated design) – digitaalsetele peegelkaameratele mõeldud objektiivid.

XR (extra refractive index glass) – läätsede valmistamisel kasutatakse spetsiaalset klaasi, mis võimaldab hoida läätsed õhemana ning valmistada võimalikult kompaktseid objektiive.

LD (low dispersion) – tähistab objektiivis kasutatavaid värvimoonutusi vähendavaid eriläätsi.

SP (super performance) – profiseeria objektiiv.