2009/4



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 2009/4
KÄOPÄKK, IGEMELILL JA MAARASV

Kevadist looduses uitajat tervitavad sarapuude või leppade all teiste kevadlillede seas ka roosakad lihavad kõverikud, mis on end varisenud lehtedest välja upitanud – käopäkad. Klorofüllita parasiittaim nugib peamiselt selle aasta puul sarapuul, kuigi ei ütle ära ka teistest lehtpuudest.

Kevad on jälle käes ja „käol päkad püsti”. Gustav Vilbaste väitel näib nimetus “käopäkk” olevat pärit Lõuna-Eestist, kuid on levinud üle Eesti pärast esmailmumist kirjasõnas Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus 1869. aastal [13].

“Päkkade” päritolu selgitusena lisagem, et nii on kutsutud ka lihavaid seeni. Eestis kasvavate puravikulaadsete hulgas kannab tänini seda nime perekond päkk – Gyroporus (sinipäkk, kastanpäkk, vt. ka EL 2008, nr. 11).

Vilbastelt leiame rahvapäraste nimedena ka lehmarohud, härjaigemed, maarasvad, vääntkaal. Lehmarohtude nimetus on tulnud taime kasutamisest lehmade sünnitusabis, teised nimed viitavad taime välimusele ja kasvuviisile. Igemetega on seotud ka perekonna ingliskeelne nimetus toothwort – hambarohi. Käopäka perekonna ainus liik meie looduses kannab teaduslikku nimetust harilik käopäkk (Lathraea squamaria).

Karl Linné andis perekonnale latiniseeritud nime kreekakeelse sõna lathraios (´suletud´) järgi, viidates taime maa-alusele varjatud eluviisile. Ladinakeelne liigiepiteet squamaria (´soomustega´) iseloomustab taime muundunud lehti, millest suur osa on terve elu maa sees peidus [7].

Ka soome keeles on käopäkk suomukka, ent tuleb silmas pidada, et Eestis tähendab “soomukas” (Orobanche) hoopis teist klorofüllita parasiitset taimeperekonda. Siiski kuuluvad mõlemad soomukaliste sugukonda (Orobanchaceae) [9]. Nõnda olemegi jõudnud käopäka huvitava sisuni: ta on üks väheseid Eestis kasvavaid tõelisi parasiittaimi.


Taimparasiidid ei ole rohelised, ei taha ise teha ega suuda üksi elada. Kordame alustuseks veidi parasiittaimedega seotud õpikutõdesid. Üks taimeriigi üldtunnuseid on fotoautotroofsus – võime luua veest, süsihappegaasist ja mineraalsooladest päikeseenergia toel ja klorofülli abil orgaanilist ainet.

Ka selle üldistuse puhul tuleb ette erandeid: leidub taimi, kes on selle võime minetanud, ning kasutavad teiste loodut – seega heterotroofid. Muutunud toitumisviisi puhul on ülearune ka pigment klorofüll, mille tootmiseks ressursse ei raisata. Ei ole vaja ka lehti, need on kadunud või meenutavad soomuseid. Rohelise värvuse puudumine reetis parasiittaimed huvilistele juba ammu ja seetõttu on neid uuritud aastasadu, kuid osa põnevatest seostest on avanenud alles nüüdisaegsete meetodite rakendamisel [4, 9]

Siiski mitte kõik klorofüllita õistaimed ei ole parasiidid. Heterotroofsete õistaimede seas on ka mükoheterotroofid, kes teistel taimedel otseselt ei parasiteeri ning toituvad mükoriisaseente vahendusel peamiselt surnud orgaanilisest ainest – metsakõdust. Need on saprofüüdid ehk kõdutaimed, Eesti flooras näiteks klorofüllita käpalised ja seenlill.

Parasitism ehk nugilus on eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism, parasiit ehk nugiline, toitub teise organismi ehk peremehe arvel. Parasiittaimedele, kes muidu ei suudaks toitainete pärast konkurentsis läbi lüüa, annab selline eluviis võimaluse edukalt toime tulla.

Parasiittaimi on õistaimede seas kokku üle 4500 liigi 20 sugukonnast, mis kõik kuuluvad (päris)kaheiduleheliste klassi [9]. Need jagunevad holo- ehk täisparasiitideks ja hemi- ehk poolparasiitideks. Poolparasiitidel on klorofüll ja fotosünteesivõime säilinud ning osa neist saab häda pärast ka ilma parasiteerimiseta hakkama (fakultatiivsed parasiidid). Kuid võimaluse korral kinnituvad nad otse peremeestaimele nagu parasiidile kohane ja omastavad peremeestaime kudedest vett, mineraal- või orgaanilist ainet. Poolparasiite me siinses kirjutises lähemalt ei käsitle.

Täisparasiidid seevastu on klorofüllita taimed, kellel täielikult puudub fotosünteesivõime: nad on obligaatsed parasiidid, kes ei ole võimelised iseseisvaks eluks ilma peremeestaimeta. Eestis on vaid kümme liiki täisparasiite kolmest perekonnast: perekonda võrm kuulub (Cuscuta) viis liiki, soomukate (Orobanche) hulka neli liiki ja käopäkki on (Lathraea) üks liik.


Parasiit on kohanenud peremehe järgi, kuid parasiittaimedel on ka ühiseid üldisi tunnuseid. Vaatleme neid, mis iseloomustavad ka harilikku käopäkka. Mõistagi puudub klorofüll ja lehed on muundunud soomusjaks, ühtlasi on parasiidi juhtkoed haustori ehk iminapa kaudu ühenduses peremehe juhtkudedega, seega “röövitakse” kaup pigem teelt kui laost ehk säilituskudedest.

Haustorid on näsajad moodustised nende juurte tippudel, mis puutuvad kokku peremeestaime juurtega. Haustori keskmises osas on juhtsooned, mille kaudu toimetatakse peremeestaimedest omastatud toitained parasiidi enda juhtkudedesse.

Harilik käopäkk on erinevalt teistest Eestis leiduvatest ühe- ja kaheaastastest täisparasiitidest püsik. Tal on pika eluea jooksul aega moodustada suur mügar esmasel kinnituskohal põõsa juurele ning peale selle tekitada igal aastal järjest uusi haustoritega juureharusid. Et nugitavat pinda suurendada, kasvavad need peremehe teiste juurte suunas ja kinnituvad neile iminappadega – niisiis on käopäkk maa all päris hirmus haarmetega koletis [4].

Enamjaolt elabki käopäkk peitununa mullas, moodustades hulganisti pikkade kartuliidude-sarnaseid, aga palju tihedamini soomustega kaetud maa-aluseid varsi. Maa-aluste võsude soomused kujutavad muundunud lehti. Uurijad on käopäkki mullast välja kaevanud, värskelt on need kaalunud neli kuni viis kilo [4].

Parasiidi elu oleneb peremehe olemasolust, mistõttu noor taim peab võimalikult kiiresti leidma kontakti peremehega. Parasiidid reageerivad peremehelt saabuvate keemiliste signaalide peale. Juureparasiitidel, nagu harilik käopäkk, soodustavad seemne idanemist peremehe juureeritised, seetõttu seeme ei idane enne, kui on sattunud sobiliku liigi juurte lähedusse. Keemilised signaalid suunavad ka edaspidi idandi kasvu suunda ja haustorite moodustumist, kuni need on edukalt tunginud peremehe kudedesse [4].

Evolutsiooni vältel on välja kujunenud kindlate peremeesliikide eelistused. Sageli võib sobivaid peremeesliike olla rohkem kui üks, kuid teatud liigid on seejuures eelistatud, teised vaid hädaabinõu. Harilik käopakk on klonaalne taim, kes parasiteerib kogu oma levila piires peamiselt sarapuudel, leppadel, pärnadel ja vahtratel, ent on teateid, et peremeestaimedena on käopäkale kõlvanud ka tavalised liigid perekondadest tamm, kask, jalakas, haab; lõunapoolsetel aladel ka harilik pöök ja harilik valgepöök [4, 6, 7].

Kõik peremehed, kelle kulul hariliku käopäka elamine on tõendatud, on puittaimed ja enamik pöögilaadsete seltsist. Viimased kuuluvad koos oalaadsete ja paljude teistega nn. lämmastikku siduvate taimede hulka, millele on omane õhulämmastiku sidumine sümbiontsete bakterite kaasabil. Teatavasti on parasiittaimede kasv kiirem liblikõielistel parasiteerides. Teada on lepa perekonna võime siduda õhulämmastikku sümbioosis kiirikbakteritega, seega on ka lepajuurtele kinnitunud käopäkal lämmastikku lahedamalt käes.


Kuidas parasiidid peremeestaimele mõjuvad. Ülalpeetava toitmine on peremehele üldiselt kurnav, tema kasv aeglustub ja kokkuvõttes on biomass väiksem. Parasiittaimedel on tegelikult üsna mitmepalgeline mõju peremehe elutegevuse eri külgedele: muutub biomassi jaotus (juurte suhteline mass suureneb), samuti muutub peremehe taimehormoonide produktsioon, õhulõhede avatus ja veekasutuse tõhusus.

Võsuparasiitide puhul on hästi teada otsene negatiivne mõju suurte mitmeaastaste puittaimede juurdekasvule. Hariliku käopäka mõju sarapike ja lepikute produktsioonile ei ole hinnatud.


Käopäka perekond ja tema levila. Käopäkk kuulub soomukaliste sugukonda, varasemates süsteemides on perekond arvatud ka mailaseliste sugukonda. Soomukaliste sugukonna kõik liigid peale perekonna Lindenbergia on täis- või poolparasiidid [9].

Käopäka perekond hõlmab seitse liiki, mis on levinud Euraasias. Euroopas on teada kolm liiki. Peale hariliku käopäka, mis on kõige suurema levilaga, leidub vaid Kreekas ja Bulgaarias liik Lathraea rhodopea. Laiemalt − Hispaanias, Prantsusmaal, Belgias, Itaalias, Suurbritannias − on levinud Lathraea clandestina [3]. Selle levila kattub suuresti hariliku käopäka omaga. Hariliku käopäkaga teda ometi segamini ei aja, sest ta paistab peaaegu varretu, suhteliselt suured kõvera lillaka krooniga õied tunduvad kimbuti väljuvat otse maapinnast, kuigi tegelikult on neilgi mõnesentimeetrised rootsud.

Eestis eelistab harilik käopäkk lubjarikkaid kasvukohti. Hajusalt on ta siiski levinud üle kogu maa, kasvades sarapikes, lepikutes ja segametsades. Ilmselgelt on käopäka levikukaart lünklik ja seda tuleks täiendada loodushuviliste kaasabil. Täiendusi oleks kõige parem teha keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse ja Eesti looduseuurijate seltsi koostöös loodud loodusvaatluste andmebaasi: http://loodusvaatlused.eelis.ee.

Kevadel on see liik hästi äratuntav, kuid suvel või veel vähem pähklikorjamise aegu ei ole tema olemasolu maa all millestki aimatav [10]. Eestist põhja pool on käopakk haruldane, Soomes kuulub ta punase nimekirja ohustatud liikide hulka [6].


Õied ja viljad. Käopäkal polegi vaja muuks kui võõrtolmlemiseks ja seemnete valmimiseks maapinnale tulla. Mõnikord ei ilmu käopäkk aastaid nähtavale ja isegi õitseb maa all kinniste kleistogaamsete õitega. Ka maapealse õisiku alumises osas võib teinekord selliseid õisi leiduda.

Enamasti ilmuvad õisi kandvad varred, mida on 1–27 ühe klooni kohta [11], aprilli lõpus või mais maapinnale, et oma nektarit täis õied tolmeldajatele avada. Alguses on õisik tihe ja õiepungad kandesoomuste varjus. Hiljem venib vars pikemaks, lihavad roosakad õied asuvad ühekülgses kõverdunud kobaras, mis võib koos õisiku raoga lõplikuks pikkuseks saavutada 10–30 cm [6, 7].

Õied on ümbritsetud neljatipmelise kellukja tupega. Kahehuuleline kroon on lõpuks 1,5 cm pikk, ülahuul on kiiverjas, alahuul kolmehõlmaline. Nektar tekib õie põhjas sigimiku alusel. Kõige lihtsam on nektarit kätte saada tugevatel putukatel, nagu kimalased ja erakmesilased.

Õites areneb kõigepealt emakas [1]. Selleks ajaks, kui valmivad tolmukad, on emakasuue kasvanud pikalt õiest välja ja nii on soodustatud võõrtolmlemine. Hiljem kasvavad ka tolmukad pikemaks ja vananev tolmeldamata emakasuue keerdub tolmukate poole – siis on võimalik on nii tuul- kui ka isetolmlemine.

Nii või teisiti valmivad jaanipäeva paiku seemned, mis pääsevad kuparde avanedes vabadusse ja peavad leidma tee peremeestaimede juurteni. Seemned on hallikad kuni pruunikad, ümarad, nende läbimõõt on kuni 1 mm ja keskmine mass 0,113 mg; populatsiooni seemneproduktsiooniks on saadud 675 seemet/m2 [12].

Seemnest kasvanud käopäkk hakkab õitsema alles kümneaastaselt. Käopäkk sisaldab glükosiide (aukubiin, melampürosiid) [2], mistõttu kariloomad teda üldiselt ei puuduta, kuigi Rootsist pärinevatel vanematel andmetel söövad teda harva siiski kitsed ja lambad [7].

Lühikesel maa peal viibitud ajal tal otseseid vaenlasi ei ole. Ka tema lihavad juurikad ei paku taimtoidulistele loomadele erilist huvi. Ainuke nõrk koht käopäka elustrateegias on seemnete sattumine peremeestaime juurte lähedusse. Seda korvavad suur seemnesaak ning mulda segavad suuremad ja väiksemad loomad.



1. BiolFlor http://www.ufz.de/biolflor/index.jsp

2. Grabias, Barbara et al. 1993. Iridoid glycosides from Lathraea squamaria. Phytochemistry 32(6): 1489–1491.

3. Flora Europaea. http://rbg-web2.rbge.org.uk/FE/fe.html

4. Heinricher, Emil 1931. Monographie der Gattung Lathraea. Gustav Fischer Verlag, Jena.

5. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. North of the Tropic of Cancer II. Koeltz Scientific Books, Germany.

6. Jalas, Jaakko 1980. Suuri kasvikirja III. Otava, Keuruu.

7. Kask, Maret 1969. Perekond käopäkk. – Eichwald, Karl jt. (koost.). Eesti NSV floora. Valgus, Tallinn: 698–699.

8. Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Atlas of the Estonian flora. EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.

9. Nickrent, Dan. The Parasitic Plant Connection. http://www.parasiticplants.siu.edu/

10. Often, Anders et al. 2005. Species difficult to record in mid-summer. – Blyttia 63(1): 12–23.

11. Owens, Nick. A study of toothwort, Lathraea squamaria, in Old Sulehay. http://www.sulehaynaturereserve.org.uk/reports/2003 a study of toothwort2.htm

12. Šerá, Božena 2005. Diaspores – potential or real power of wild plants? Life cycle. –Ekológia (Bratislava) 24 (Suppl. 1): 7–27.

13. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Eesti TA Emakeele Seltsi toimetised nr. 20. Tallinn.



Ülle Reier, Arne Sellin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012