Mul on elukohaga vedanud. Piisab vaid koduuksest välja astuda ja olengi metsas. Vahet pole, mis suunas astuda, ikka leiab kedagi või midagi põnevat. Naljaga pooleks – üks harvemini kohatavaid liike siin kandis on inimene.
Kõige rohkem meeldib mulle pildistada looduse mustreid, putukaid ja taimede detaile. Ja lihtsalt teistsuguseid pilte. Kevadine lemmik on jää. Pluss- ja miinuskraadide vaheldudes võib jääst leida lõputult huvitavaid mustreid ja unustada ennast neid tundideks uurima. Igal kevadel võidavad lõpuks plusskraadid, jää kaob ja looduses hakkab silma ääretult mitmekesiseid rohelise varjundeid. See on aasta kõige mõnusam aeg. Mullast hakkab igasuguseid tegelasi lagedale ilmuma.
Sellel, möödunud aasta aprillis tehtud pildil on naat, tavaline koduaedade tüütu umbrohi. Aga kõik algab suhtumisest, tavatses minu põhikooliaegne klassijuhataja öelda. Ja tal oli õigus. See taimeke oli tärganud kuusikus ja pani mind imestama. On ju ime, kuidas nii õrn, peaaegu läbipaistev tegelane surub ennast läbi maapinna, ilma et sealjuures katki läheks.
Pilt on tehtud Järvamaal, abiks oli Canon 30D ja minu fotoretkede lemmikkaaslane Sigma 150 mm F 2,8 Macro.
Fotopisiku olen saanud oma perelt. Nakkust levitasid Zenit E ja väike, aga tubli Olympus C765UZ. Pärast Tantsiva Hundi kodustamist 2005. aastal sain esimese OMA fotoaparaadi Olympus C770UZ. Praeguseks on see aparaat pildistamisest juba nii ära kulunud, et püsib vaevalt veel töökorras. Aga sellega sai teha nii mõndagi. Nüüd jagan teiste pereliikmetega aparaati Canon 30D ja peale minu lemmiku on objektiivide valikus veel Canon 70–200 mm F 4,0 L IS USM, Canon 50 mm F 1,8 II ja Sigma 10–20 mm F 4–5,6. Mõnikord pildistan ka Pentax MZ–7 abil slaidile.
|