2009/4



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/4
T, ANNE JA PHENDUMUS. Professor Karl Eichwald 120

Selle aasta Eesti Looduse veebruarinumbris avaldatud Mati Laane artikkel professor Karl Eichwaldist vaatleb ainult suguvsa genealoogiat. Mda on mindud professori teenetest teaduses, isiklikest omadustest, soovidest ja igatsustest. Selgitusi vajab ka vide August Vaga ja Karl Eichwaldi eluaegsest konkurentsist.

Mati Laane vide August Vaga (19441956 oli ta T taimesstemaatika ja geobotaanika kateedri juhataja) ja Karl Eichwaldi eluaegsest konkurentsist ideoloogilistel phjustel on ilmne vljameldis. Ma tundsin lhedalt mlemat professorit. Tsi, ilmselt ei olnud Vaga ja Eichwald erilised sdamesbrad. Kuid jlgides, kuidas nad sgava vastastikuse respektiga suhtlesid ja teineteise arvamusi arvestasid, pean ma neid siiralt kollegiaalseteks tkaaslasteks. Laane kahtlustuse lkkab mber seegi fakt, et kui Vaga sai 1944. aastal kateedri juhatajaks, hakkas ta kohe taotlema Eichwaldile vanema teadusliku ttaja kutset, mille Eichwald ka sai.

Taimesstemaatika ja geobotaanika kateeder oli olnud usaldav ja hismeelne kollektiiv juba 1950. aastate algusest peale. Kateedri hislunad ja -peod, hised vlitd, kaitsmisnukogude koosolekud, diplomitde juhendamine jne. liitsid meid tugevasti. Seda hoolimata sngetest hirmuaegadest: kditamised, arreteerimised, auvrsete professorite alandamine, nimetades neid kodanlikeks natsionalistideks ksiti kaasnes sellega vallandamine.

Kateedri rmsameelset kollektiivi tasakaalustasid noored aspirandid ja hiljuti bioloogiakandidaadiks saanud ning eriliselt vrikad ppejud. Teiste hulgas paistis silma eakas, vaikiv, pikk ja kogukas konservaatori (kogude hoidja) ametit pidav Karl Eichwald (08.02.188919.04.1976).

Eichwaldi kabinet oli algul likooli botaanika instituudi laborantide suure ruumi akna all, seljaga teiste poole. Ngin, et ta kuulas noorte botaanikuhakatiste vahetevahel sna krarikkaid vaidlusi ja naljatlusi, aga ta reageeris nendele ainult turskete lgade rappumisega. Ta naeris hletult. Vaid professor August Vaga sisenemine (ktlemine; Kuidas elate? Hsti. Ja teie? Samuti hsti.) sundis teda oma kohalt tusma.

Muretsesime, et nii auvrne vanahrra peab taluma meie lrmakat seltskonda. Kui talle leiti uus eraldatud tkoht madalas kogude ruumis, mille ukse peal ilutses aegu ninud silt Herbarium Plantae Estonicae, kuulsin ta nukravitu pominat: Suures ruumis oli parem ja lbusam, sai vhemalt teada, mis meie elus pnevat ja naljakat on. Teadus on ju vahetevahel nii tasaselt hetooniline.


Kui mind 1956. aastal taimesstemaatika ja geobotaanika kateedri juhatajaks valiti, muutusin hullupra sakaks. Otsustasin kogu botaanilisele maailmale teatada, et nd ei tta selline thtis kateeder mitte nokitsevalt tasapisi, vaid pealetungivalt, rahvusvaheliselt! Teadku kik botaanikud, et hiljuti hukkunud Teodor Lippmaa vaim rkab taas, et likoolile kuulsust tuua!

Esimese asjana lasin tuhandelises tiraais valmistada heal eestiaegsel paberil kateedri blanketi eesti, vene ja inglise keeles kateedri nime ning aadressiga. Sellest tuli suur pahandus. likooli nukogu otsusel hvitati blanketi tiraa ja rektorilt sain noomida. Ja mis phjusel? Inglise keele kasutamise prast! J oli kll veidi sulama hakanud, aga sellist lnele pugemist ei talutud. Mulle meenus otsemaid, mis juhtus 1946. aastal ilmunud Liivia Laasimeri monograafiaga Loometsa koloogiast Glavlitis ksti kik illustratsioonide ingliskeelsed allkirjad musta tuiga katta.

Ainuke vanema plve kateedri ttaja, kes mu julgustkki kiitvalt suhtus, oli Karl Eichwald. hel porisel sgishtul kutsus ta mind Toomele jalutama ja tles: see on ennekuulmatu barbaarsus, kui nii suhtutakse auvrse kateedri nimesse! Kui minu teha oleks, vitis ta, protesteeriksin valjult, aga kahjuks minu hl ja sna ei loe.

Sellel jalutuskigul saime jutule muudelgi teemadel. Mul kibeles keelel mitu ksimust: kuidas murakate monograafia edeneb (Eichwaldi vastus eestikeelne variant on valmis), kas doktoritle olete ka mtelnud (Eichwald vaid kergitas kulme selle ksimuse peale, nis, et ta veidi solvuski). Pika vaikimise jrel julgesin paluda, et ta jutustaks oma pingutest. Ma vist ei oleks sellele delikaatsele ksimusele vastust saanudki, kui ei oleks olnud Eichwaldi ksimust minu tegevuse kohta.

Saanud vastuse, et kavatsen oma jrgmise dissertatsiooni phendada lihhenoloogia probleemidele, Eichwald silmanhtavalt elavnes ja jutustas hest episoodist, kui hiljuti (1922) Venemaalt saabunud Teodor Lippmaa algatas arutluse: kes ja millise probleemiga hakkab vabas Eestis loodusteadusi arendama.

Kne alla tuli kigepealt botaanika ja selle sugulasteadused krgemate taimede sstemaatika ja floristika, taimegeograafia, ftosotsioloogia, mkoloogia, algoloogia, lihhenoloogia, taimemorfoloogia ja -anatoomia, taimefsioloogia. Ja mis te arvate (ngin Eichwaldi suul kavalat muljet), mis minu osaks sai? Samblikud! Teie lemmikud! Olen nendele sageli mtelnud, aga taimede tmbejud oli siiski tugevam.

Meie vestlus muutus vabamaks ja sundimatumaks. Siis kuulsingi loo sellest, kuidas ks lihtne, vaene Rngu mailt Mikani talust prit talupoeg hakkas tundma jrjest kasvavat huvi looduses toimuva, selle saladuste vastu. Kmneaastane Karl hakkas kigepealt koguma liblikaid, neid mrama ja korralikku kollektsiooni koondama. Eichwald meenutas, et sel ajal ta ei teadnudki, et teadust, millega ta tegeleb, nimetatakse lepidopteroloogiaks. Siis tuli hoopis teisesuunaline mjutus ja huvi.


Rngu polnud lemdunud sajandi lpus hoopiski mitte mingi mahajetud kolgas. Siinsed rksamad haridust saanud mehed kogunesid aeg-ajalt Rngu apteekri Kaarti juurde maailma asju arutama, nendest arupidamistest kirjutati isegi Tartu ajalehtedes. Siin kuulas vanemate meeste tarka juttu ka Karl. Eriti meeldisid talle luuletaja Ernst Enno, koolmeistri Otto Grosschmidti ja oma onust nimekaimu Karl Eichwaldi pajatused looduse imedest. Maamtjast onu mjul hakkas ta taimi koguma ja uurima. Siit sai alguse ta aeglane, aga sihikindel tus mda teaduse kikuvat redelit uude maailma taimeriigi ja selle saladuste juurde.

Prast Rngu kihelkonnakooli edukat lpetamist otsustati Eichwaldite peres, et teadmishimulisele poisile tuleb vimaldada edasi ppida Tartus Hugo Treffneri gmnaasiumis. Vga vhestele, kindlasti oma ainukesele sdamesbrale Albert ksipile, vist ka botaanik Silvia Taltsile, siinkirjutajale ainult ri-veeri, on ta jutustanud, kui rasked olid need aastad 19021904, mil poolnljas gmnasist elas ksinda kledas ritoas, jtkates siiski pingutest vabal ajal taimematku Tartu lhimbruses.

Peagi tuli isa kiri: poeg, raha enam saata ei saa, sida koju, vlad hvardavad Mikanit, see vib haamri alla minna. Tule koju, td ootavad tegemist. Murelik Karl lks isakoju tagasi. Lks seitsmeteistkmneks aastaks, kuigi hinge ji igatsus teaduse ja teadmiste jrele. Mida te need aastad tegite? ksisin. Ma mletan kahte asja, tuli vastus, lputut trgamist ja harvu taimekogumise matku Vrtsjrve kallastel.


Iseseisvunud Eestis tekkisid uued lootused ja vimalused tulla teadusesse. 1922. aastal asus Eichwald, kuigi tal polnud keskharidust, vabakuulajana ppima Tartu likoolis prof. Fedor Bucholtzi juures botaanilisi aineid. Bucholtzi soovitusel sai ta tunnitasulise koha T botaanika instituudis kogude hooldajana. Aga mitte kauaks. Jlle tuli Tartu maha jtta ning tagasi adra ja kke taha asuda.

Kui T botaanika instituudi juhatajaks ja botaanikaaia direktoriks sai 1930. aastal Teodor Lippmaa, alustas ta kohe oma asutuses suuri mberkorraldusi, et ajakohastada ppe- ja uurimistd, htlasi koondati instituuti andekaid uurijaid. Pidades limalt thtsaks korralikke herbaariume ja nende pidevat tiendamist, kutsus ta konservaatori (kogude hooldaja) kohale Karl Eichwaldi.

Nad olid tutvunud 1923. aastal, kui Lippmaa oli T matemaatika-loodusteaduskonna lipilane ja Eichwald samas teaduskonnas vabakuulaja. Lippmaale ei jnud mrkamata Eichwaldi laialdased botaanikahuvid ja -teadmised. Nii sai siis juba 41-aastane Karl Eichwald lpuks ometi alalise tkoha oma armastatud erialal botaanikas. Aga tal ei olnud ju ei lpetatud kesk- ega krgharidust! nneks pidas professor Lippmaa kige thtsamaks midagi muud kui formaalsed lputunnistused ja diplomid andekust, tkust ja phendumust.

Lippmaa andis oma konservaatorile jrjest suuremaid ja keerulisemaid lesandeid. Lippmaa, juba 1930. aastate esimesel poolel rahvusvahelise tuntuse omandanud botaanik, biokeemik ja koloog suhtus konservaator Eichwaldisse kui vrdsesse tpartnerisse. Sealjuures vimaldas Lippmaa Eichwaldil vrdlemisi vabalt valida, millise probleemiga teaduses tegelda. Koos Lippmaaga hakkas Eichwald koostama Eesti floora liikide levikukaarte (Eesti taimede vahetuskogu IIV 19331939, viimase kahe vljaande koostaja on Eichwald ksi). Peale selle huvitus Eichwald he taimeliigi subarktilise relikti, soo- ehk mesimuraka levikust, sisserndeteedest ja koloogiast. Eesti Looduses 1933. aastal avaldatud lhiartiklist kujunes kahekmne viie aasta prast suur monograafia phjamaade murakate perekonna flogeneesist.


Karl Eichwald on ligi 150 teadusliku ja populaarteadusliku publikatsiooni autor. Need saab jaotada viide suurde rhma.

1) Floristika, taimesstemaatika, Eesti floora koosseis. Ta on palju kirjutanud haruldaste, reliktsete, levikupiiril olevate, endeemsete liikide leiu- ja kasvukohtadest Eestis. Peale soomuraka, tema eluaegse lemmiku on ta kirjutanud kattelehitu linalehikust, alssosjast, roidputkest, sinisest kopsurohust, mgi-piimputkest jpm.

2) Floorad ja taimemrajad. Eichwald on paljukitelise Eesti NSV floora phiautoreid, tema kirjutatud on monograafilised levaated paljasseemnetaimedest, roosielistest, likheinalistest jt. taimerhmadest. Peale selle on ta koos Maret Kase, August Vaga jt. botaanikutega ldkasutatavate taimemrajate autor.

3) Taimegeograafia. Lbiv geografism on ks Eichwaldi uurimistde phitunnuseid. Iga liigi puhul ksib ta: kust ta siia sai, milliseid rnnakuid pidi see liik lbi tegema, enne kui saabuda niteks Viidume allikasoole.

4) Botaaniline looduskaitse. Juba kahekmnendate aastate esimesel poolel hakkas Karl Eichwald tegelema looduskaitse probleemidega. Esimene sellealane pisimrkus avaldati ajakirja Loodus teises kites (1923) pealkirja all Suurem looduse mlestusmrk. Jutt on Palupera vallas kasvavast monumentaalsest tammest, mille kohta on rahvasuu jutustanud, et peremees saanud 25 kepihoopi selle eest, et ta tammel paar oksa ra liganud. Nii kaitsesid parunihrrad meie loodust.

Hiljem ilmus Eichwaldi sulest hulk botaanilise looduskaitse tid kuni kige tsisemalt vetava tdemuseni: kodumaa loodusmlestusmrke tuleb kaitsta samuti vi isegi hoolsamalt kui kultuuri- vi ajaloomlestisi; vana paekivist lossi hvimine praegu vi lhemate sajandite vltel, kui ei juhtu midagi ldhvitavat, on peaaegu meldamatu; Viidume allikasood tema kmnete taimeharuldustega kogu Phja-Euroopas unikaalse botaanilise vabahumuuseumi vib aga hvitada paar mtlematult rajatud kuivenduskraavi.

5) Biograafilised mrkused ehk nootulad. Hoolimata Eichwaldi iseloomu teatud suletusest, justnagu vhesest huvist mbritseva vastu elas ta tegelikult sgavalt kaasa teaduses toimuvale. Selle mrgiks on muu hulgas tema kirjutatud biograafilised lhiartiklid, mis philiselt ilmusid Eesti Looduses. Neis nootulates on hsti ja lhidalt tabatud ksitletud teadlasisiksuste (Kupffer, Berg, Bucholtz, Bunge, Germann, Glehn, Ledebour, Russow jt.) iseloom ning teened teaduses.

Karl Eichwaldi suurtks kujunes monograafia Murakate alamperekond Cylactis Rafin. Uurimus he boreaalse taimerhma flogeneesist (1959), avaldatud TR toimetiste 81. numbris (285 lk.). Sissejuhatuses ta mrgib, et selle t esialgne variant sai valmis juba 1949 ja seda tiendati 1957. aastani. Siinses lhikeses artiklis on vimatu vaadelda tema monograafia kiki originaalseid, teadusele uusi ksitlusi. Olulisim on ehk uus murakate perekonna flogeneetiliste ridade anals (uue rea Saxatiles kirjeldusega). Nende ridade kirjutajale kui koloogile oli meeldiv tdeda, et Eichwald svenes ka taimede eluvormide koloogilisse problemaatikasse, esitades uue evolutsioonilise ksitluse murakate eluvormide tekkeloost.


Kikidele botaanikutele oli selge, et murakate monograafia on he suure uurija doktorit, tegelikult sellest tunduvalt legi. Kui seda ksimust arutati, siis Eichwald vaikis ja lks ra. Siis sai taimesstemaatika ja geobotaanika kateedri juhatajal ja liikmetel mt tis. Visiit rektor Fedor Klementi juurde andis lootusi kui t vene keelde tlgitaks, vib kaitsmine bioloogiakandidaadi kraadi saamiseks kne alla tulla. Tlgiti, imekiirelt.

28. jaanuaril 1959 oligi t kaitsmine, mille tulemusel otsustati Karl Eichwaldile anda bioloogiakandidaadi asemel bioloogiadoktori teaduslik kraad. Tuli veel lbida VAKi ehk Moskva krgema atesteerimiskomisjoni sel. Seal imestati, et nii vana mees, nii paljude tde autor ja mees maalt, hegi diplomita! Aga tema tuntus botaanikute hulgas mjus. Doktorikraad kinnitati.

Nd algas seitsmekmneaastasel Eichwaldil uus elu: ppet, loengute, vlipraktikaga, laboritdega. Mrkasin, millise naudinguga tegi ta oma td, kui oli oma elus lppude lpuks leidnud ige koha ja tegevuse. Meie, tema nooremad kolleegid, imetlesime teda. See imetlus jtkub mlestustes suurest botaanikust ja tagasihoidlikust tmehest Eesti andekast botaanikust professor Karl Eichwaldist.



Hans Trass
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet