29. jaanuar 1909 – 9. august 2008

Härra toimetaja, Rukkilill!/ Ilmusite kui komeet mu atmosfääri,/ ise läbides maailma ääri./ See teie postkast 27/kui kitse persses leige leitse. Selle tekstiga algas 1990. aastal mu tutvus Eesti ühe vanima botaanikuga: tsitaat on osa tema värsivormis vastusest mu kirjale. Tahtsin harrastusbotaanikute teataja Rukkilille toimetajana, et ta kirjutaks väljaande jaoks oma eluloo. Elasin üliõpilasena Tartus Narva 27 ühiselamus ja Aasamaa esimene postisaadetis läks kaduma. Aus sõnn saanuks seirata sõnnikuse sõraga, talle käraga. Mõtlesin kirja lugedes lõbusalt üllatunult, et nüüd olen ikka hullu otsa sattunud – midagi sellist polnud ma näinud.

Esimene üllatus möödunud ja kirjale vastatud, kujunes meil aastatepikkune sõbralik kirjavahetus nii botaanilistel kui ka üldisematel teemadel. Ta elulugu sai avaldatud Rukkilille kolmandas numbris 1992. Hiljem kohtusime korduvalt nii Tallinnas Heinrichi pool kui ta sünnikohas Lipstu külas Raplamaal. Tema teadmised botaanikast ja kunstist olid silmapaistvad ning eesti keel hämmastavalt rikas. Heinrich oli tõeliselt galantne vanema eesti aegne härrasmees. Ent olulisemaid asju, mida temalt võis õppida, oli kartmatus olla omapärane isiksus.

Heinrich Aasamaa (1935. aastani Hendrikson) kujunemist botaanikuks ja kunstnikuks mõjutas kindlasti oluliselt tema looduslikult kaunis kodukoht Rapla valla Lipstu külas. 1933. astus ta Tartu ülikooli, mille ta lõpetas 1940 ning samast aastast sai temast botaanika instituudi assistent. Vanemõpetajana töötas ta TÜ-s 1956. aastani, seejärel mullauurijana Tallinnas ja Sakus .

Heinrich on avaldanud trükist hulga lühiteateid taimede leidudest, pikema kirjutise Rapla kihelkonna taimestikust, Lipstu nõmmest, sirplutserni ning samblike süstemaatikast. Lõpetamata jäi kandidaaditöö samblikest. Tema herbaarium on nüüd üle antud Eesti loodusmuuseumile. See sisaldab ligi 35 000 herbaarlehte – üks Eesti suurimaid eraherbaariume läbi aegade. Oluline harrastus oli Heinrichil maalimine – tema arvukaid teoseid on näitustel eksponeeritud 1920. aastatest tänini.

Ja vaevalt leiab nüüdisaegsetel ajakirjadel kaasautoreid, kes oma kaastöö saadaksid südamlike värsivormis sõnadega: Tervist teile, härra toimetaja aulik! Kui te pole all hauas, vaid pidu-, töö- või joomalauas, siis mina, näete, vaid laulik, kirja teilt loodan proosale (21. III 1990) – ühele Zwischenpause tootele.