Teinekord on tore võrrelda võrreldamatut. Näiteks küsimus: milline liik eluslooduses on kõige edukam? Tegelikult absurd. Kõiki liike, kes on evolutsioonis püsima jäänud, võib pidada võrdselt edukateks: kõik nad saavad oma keskkonnas hakkama täpselt nii hästi, et ellu jääb keskmiselt üks järglane iga sigiva isendi kohta. Need, kes seda ei suutnud, on välja surnud. Samuti pole seni ükski liik seda künnist olulisel määral ületanud: muidu täidaks ta elusloodusele omase eksponentsiaalse paljunemise tõttu üsna kiirelt kogu maamuna, seejärel ülejäänud universumi avarused.

Ometi on vastamatule küsimusele leitud vastuseid. Üht mu meelest ilusamat mainis kunagi bioloog Heikki Kalle: liik on seda edukam, mida laiem on tema ökonišš (www.ylikool.ee/et/13/heiki_kalle). Tõepoolest, just laia ökonišiga liigid on evolutsioonis ilmselt kõige rohkem saanud vastu päid ja jalgu, piltlikult öeldes, luuaga on neid uksest välja löödud, aga veel vintskemana on nad aknast ikka sisse roninud. See definitsioon lööb pildi klaarimaks: ilmselt võistlevad nüüd esikoha pärast ehk mõned bakterid – ja meie ise, inimene.

Seekordse numbri kaante vahelt leiab nii palju õõvastavat, et tahtmatult tuleb pähe teine mõttemäng: milline liik eluslooduses on kõige õudsem? Eks seegi küsimus ole esmapilgul absurdne. Meile võib mõni elukas tunduda hirmuäratav ja vastik, aga looduse ringmängus on igaühe askeldused omal kohal, üks sööb teist ja on omakorda toiduks kolmandale. Ent siingi leiab täitsa pasliku skaala: õudsemad on need, kes teevad kurja suuremale hulgale teistele liikidele. Selles võistluses sörgivad kõige lõpus, s.t. kõige vähem õudsed liigid on lagundajad, näiteks raipesööjad. Neist vaid veidi ees rühivad autotroofid ja nende sümbiondid, näiteks samblikuseened, kelle õnneks on peale õhu ja päikesepaiste õige vähe vaja. Keskel võtavad suure karjana mõõtu kõikmõeldavad rohusööjad ja röövloomad, ilged parasiidid ja verdtarretavad parasitoidid. Võitja vastu – see liik on meile pagana ebamugavalt tuttav – pole neil mingit lootust.
Võib küsida veel kolmandat moodi, enesekeskselt: milline liik on kõige õudsem just meie, Eesti inimeste jaoks? Ehkki elame „õnnelikus paigas, kus aasta keskmine temperatuur on alla 16 ºC” (lk. 13) ja oleme oma looduse üsna mõnusasti näpu ümber keeranud, leidub siin jäledaid ja ohtlikke elukaid ometi veel omajagu. Ilmselt langevad juba eelvoorus välja säärased esiisades hirmu külvanud koletised nagu öökull, orav või palukärp (lk. 44–47). Hunt ja karu on õudsed veel peamiselt muinasjuttudes (lk. 18–19). Vaevalt pääseb löögile rästik (lk. 29).
Ent on ka ehtsaid surmakutsareid. Siiamaani tunnen valusat puudust lapsepõlvesõbrast, kes põnevuse pärast maitses juurikat, mis tagantjärele osutus mürkputkeks. Neid jäi kevadises metsajões aeru ette päris palju, nägid välja umbes nagu suhkrupeedid. Maitsesin isegi – oli meeldivalt maheda magusa maitsega –, aga vaistlikult sülitasin suutäie välja, imestades ja häbenedes ise oma argust. Teise sõbra päästsid üle noatera aeglane ainevahetus ja kiirabi.
Ülimürgiseid taimi ja seeni leiab teisigi, loomadest teevad tahtmatut tapatööd mesilased-herilased ja puugid, väga tõsine oht on ehhinokokk-paeluss. Ometi on konkurentsitu võidumees ilmselge ka siin võistluses. Kõik seekordsed teemajutud seab mu meelest õigesse valgusse kiirabiarst Mare Liiger: „ .. üks surmajuhtum vaablase pistest, aga sada hukkunut teedel, viiskümmend tööõnnetustel, kuuskümmend vägivallaaktides. Eestimaa loodus on leebe ja hoiab meid. Oskaksime vaid meie hoida loodust.”