Maisamaa laps, kes sa põllul rukkipilliroo sisse ära upud ja jaanipäewal lõhnawa heina sees tiritammi istutad, kas oled ka soopinnal heljunud, tema õhku sisse hinganud, tema isewärki ilu silmitsenud, kas oled ka õitswat murakat näinud?
[---]
Weel mõni samm, ja sa jääd nõuta seisma, edasi ei pease. Nagu wöö, läheb üle soo järwekeste, tiigikeste ja loigukeste rida mustawa weega. Nad magawad kollasest sammetist woodikestes, mõned on pehme tekigi üle pea tõmmanud. Wanad inimesed kõnelewad: siin kohanud muistsel ajal julged järwede wood, kuid sammal tulnud külaliseks ja uinutanud lained oma pehmesse sülesse unele. Nüüd walitseb sammal lagendiku üle ja järwest on ainult wäikesed mädamülkad järele jäänud. Mülgaste sees on saarekesed, mille peale õrn kollakas kõikuw nahksild wiib. Kuid häda igaühele, kes silda mööda saarele tahab saada. Ka temale tuleb wõitmata igatsus pehme samblawoodi järele ja weesäng, kuhu ta läbi sambla wajub, ei anna teda enam tagasi…
(Mihkel Kampmann, „Kooli Lugemiseraamat”. Teine jagu. Tallinn, 1913)

Nõnda ahvatleb sajanditagune kooliraamat väikest inimest raba ilu imetlema, ent samas manitseb ettevaatusele. Manitsus on üpris ea- ja asjakohane: kui lähed rappa, siis pead teadma, kuhu tohib astuda ja kuhu mitte.

See juhtus ligi pool sajandit tagasi Nigula rabas. Olin välitöödel, seltsiks linalakk tudenginäitsik. Ühel hommikul, kui asutasime end peaksitele (rabasaartele) minema, ilmusid kes-teab-kust kaks vene soldatit, kes tahtsid kangesti meiega sõprust sobitada. Et nende soov meiega rappa kaasa tulla meid, pehmelt öeldes, ei vaimustanud, siis pidasime plaani, kuidas tüütust saatjaskonnast vabaneda.
Laudteed toona rabas veel polnud, aga me teadsime, kust minna, et vältida älvestikku ja pääseda hõlpsasti läbi laugaste vahelt. Seekord võtsime suuna älvestiku serva: uskusime, et me soovimatu kaaskond jääb älveid ületades hätta.

Valisime õige kiire tempo: liikusime pooljoostes, älvepinnal hoolega jalatuge valides, ega vaadanud tagasi. Peatusime alles siis, kui seljatagant hakkas kostma roppu vandumist: üks sõdurpoiss oli peaaegu puusadeni sees, teine käpuli … Hüüdsime neile eemalt õpetussõnu: lase kõhuli ja rooma! Ära rabele, po-tihhonku …
Uputada me neid ju ei kavatsenud, küll aga enda sabast lahti raputada. Raba oli meie poolt.

Mälestusrist laukaserval. Juhtumeid, kus inimene on tõepoolest rappa uppunud, ei teata Eestimaal just palju. Ka sellelaadseid pärimuslugusid on äärmiselt vähe, kusjuures sageli on siis tegemist pooleldi müstikaga:
Kerna või Alliku rabasse vajusid kaks last. Lastud pada alla lapsi püüdma. Tõmmatud pada välja, metslooma pea oli sees.
RKM II 154, 57 >Kirna v., Saatre k. – Maria Männik (1961)
Tõepärasena tunduva loo rabas juhtunu kohta on Nõo kihelkonnas üles kirjutanud Matthias Johann Eisen (1931):
No eks vana Jaak olnud korra soos uppumas. Tulnud korra sügisel üle soo tuntud teed otsekohe koju. Ei üksi, vaid ühes teise mehega. Olnud pime öö, ei nähtud midagi. Teine mees jäänud teel natuke Jaagust maha. Jaak läinud üksi teerada mööda edasi. Pimedas kaldunud aga teerajalt vähe kõrvale. Äkisti tundnud Jaak: keegi haaranud tal nagu jalast kinni ja tõmmanud. Samal silmapilgul märganud Jaak: ta jalgupidi sügaval vees. Hädas saanud kätega ümber kobades maharaiutud puust kinni sasida. Ise kangesti appi hüüdma. Seltsimees jõudnud varsti järele, toonud ta veest välja. Nüüd märgatud, et Jaak oli lauka äärest sisse sattunud. Õigelt rajalt natuke kõrvale juhtunud ja nii laukasse langenud. Jaak arvas ise, et vaim ta jalast kinni sasinud ja laukasse tõmmanud. Võis aga puugi olla, mille peale ta pimedas kinnitas
(Eesti rahva elu-olu II, 2004: 171).
Rahva seas on ajast aega visalt püsinud arusaam, et raba on ohtlik, läbipääsmatu, ehk isegi kuri. Kui sajanditaguses kooliraamatus hoiatati lapsi leebel toonil, siis rahvasuu on sageli otsekohesem. Gustav Vilbaste sai kunagisel retkel Puhatu sohu marjulistelt kaasa hoiatuse: „Kallid pojad, ärge minge, ei siit ole vist keegi enne käinud, ei siin ole teed ega kedagi. Kurjad vaimud elavad seal” (Loodusevaatleja 1930, 4: 108).
Umbes samamoodi ütles mulle kord Kakerdaja raba veerel seisnud põlise Noku talu perenaine. Aga temal oli selleks vähemasti põhjust.
Noku talu perepoeg koos kaaslasega olid ühel mardiõhtul võtnud ette külaskäigu tüdrukute juurde Mõnuvere külla Kakerdaja teisel kaldal. Akordion seljas mindi otse üle raba, nagu ikka. Ainult et – sügisõhtu oli pime, maad ja nõrka jääd laugastel kattis õhuke lumekiht, võib-olla olid poisid ka pudelist pisut julgust juurde võtnud. Pärale nad ei jõudnud. Järgmisel kevadel seati saatuslikuks saanud lauka kaldale kadakane rist.
Raba ei neela kedagi, kes läheb sinna valgel ajal ja kaine peaga. Kaine ei tähenda siin mitte ainult alkoholivaba olekut, vaid ka muidu kainet mõtlemist. Ja üht-teist peab teadma ka.

Laukad ei ole muidugi põhjatud, nagu rahvapärimustes ja ilukirjanduses kiputakse väitma. Aga põhi võib olla õige mitme meetri sügavusel ning sealgi mitte jalaga tuntav – kaetud püdela, osalt lenduva turbamudaga. Lääne-Siberi esmapilgul meie omadega väga sarnastes, ent õhukese turbalasundiga rabades võivad veesilmad olla ka liivapõhjaga: olen seal läbi kõndinud rabajärvest, mille kaldal valmisid parasjagu murakad. Meie rabades sellist võimalust otsida ei tasu.
Lauka servad on selgelt näha ja enamasti üpris tugevad, sealt juba kogemata vette ei kuku. Ujuma minnes tuleb arvestada, et vanemate laugaste kaldad on järsud – enam-vähem püstloodis. Samas on veepind lauka servaga peaaegu ühekõrgusel, nii et osav ujuja saab end kerge vaevaga kaldamättale vinnata. Pärast laukasuplust on nahk eriliselt mõnus, lausa siidpehme. Ent need, kes end vees kindlalt ei tunne, peaksid sellest mõnust siiski pigem loobuma.

Älvestega on pisut keerukam, ent mitte sedavõrd, et älvestikus liikumise oskusi juba esimesel rabaretkel selgeks ei saaks. Kui meenutada loo alguses toodud katkendit koolilugemikust, siis älved on just need raba veekogud, mis on „pehme tekigi üle pea tõmmanud”.
Sinna, kus hõre roheline turbasammal hulbib lausa vees, nagu ka püdelale mustale mudale, keegi juba kõndima minna ei ürita. Aga tähelepanelik peab olema ka seal, kus älvest katab üsna tihe, kuid ilma rohttaimedeta või üksikute „kõrtega” (tegelikult rabaka või nokkheinataimedega) samblavaip: see ei kanna! Sinna, kus turbasammal on juba tihedalt läbi kasvanud rohttaimedega, millele mõnes kohas lisandub hallika varjundiga roosaõieline küüvits, võib juba kergelt toetuda. Veel kindlamad on älvepinnast pisut kõrgemad roht- ja puhmastaimedega samblapadjad ning tupp-villpea turritavad mättad.
Oluline on meeles pidada sedagi, et älvest ületades ei tohi poolel teel seisma jääda: siis võid hakata vajuma. Pilguga mitu jalaastet ette planeerides ikka kiiresti ja kergel sammul edasi! Kui aga siiski peaks juhtuma midagi sellist, nagu soldatitega Nigula rabas, siis tuleb toimida nõnda, nagu nemad toona meie õpetuse kohaselt tegid: kõhuliasendis jaotub keharaskus suuremale pinnale ja roomates pääseb soovitud suunas liikuma.
Kõike seda uudishimust proovima minna siiski ei maksa, isegi mitte soojal suvepäeval ja kerges riietuses, sest älves mütates tekitate sinna inetu mülka. Võtab aega, enne kui loodus jälje kustutab.

Kas laugastikku võib eksida? Võib. Tundmatut laukalabürinti läbides võib inimene kaotada esialgu võetud suuna, sest laukad ei lase minna otse: tuleb teha lugematuid haake. Ja et laukad paiknevad sageli ringina või osana ringist ümber raba mõttelise keskpunkti, siis satub piki laukaid kõndija „ringliiklusesse”. Siin aitab enamasti üsna lihtne reegel: kui tahad laugastikust välja pääseda, siis võta põhisuund laugastega risti, hoides seejuures silma ees mõnd kaugemat sihtmärki.
Kakerdaja rabas sai vanasti Mõnuvere poolt tulles väga kindla orientiirina usaldada Noku sepikoja juures kasvavaid kõrgeid kaski: need paistsid kaugele üle raba. Nüüd kahjuks enam mitte, sest rabakaldale sirgunud mets on jõudnud vanadele kaskedele kasvus järele.

Virvatulukesed. Soos pimedal ajal vilkuvad tulukesed on ammust aega köitnud nägijate meeli ja kindlasti lisanud soole salapära. „M. Koger on näinud sootulukesi leegitsevat mitmel kohal ja arvab leegi kuni 40–50 sm kõrgusele tõusnud olevat [---] Võlla rabas on sellel kohal soine joon, pehme, vesine” (Loodusvaatleja 1934, 2: 44).
“Sootulukesi Võlla rabal on enne jõulu veel näinud Võlla asunduse Sarapuu talu perepoeg Georg Tamm, ligi 20. a. v., kaine ja asjalik noormees. Ilm oli pilves. Sootulukesi paistnud sinakas-roheka helgiga” (Samas: 45).
Tegelikult soo- ehk virvatulukesed ei vilgu, vaid sütivad ja kustuvad eri paigus. Juba ammu on asja seostatud soogaasidega. Ent kes neid süütab?
Üpris lihtsa ja selge seletuse on nähtusele andnud keemik Aksel Koorits ühes ammuses Eesti Looduse numbris (1968, 1: 52): „Kui maapõues õhu juurdepääsuta laguneb fosforit sisaldav aine, siis moodustuvad fosfori ühendid vesinikuga – PH3 (gaasiline fosforvesinik) ja P2H4 (vedel fosforvesinik). Õhuga kokku puutudes süttivad vedela fosforvesiniku aurud ning süütavad ka gaasilise fosforvesiniku”. Koos fosforvesinikuga tungib maapõuest kord siin, kord seal välja ka tavaline soogaas – metaan, mis samuti võtab tuld isesüttinud fosforvesinikust.
Viimasel ajal pole teateid virvatulede kohta vähemalt ajakirjandusse jõudnud. See ei tähenda, et neid poleks. Pimedal ajal ei käida eriti soodes ning päevavalgel, nagu ka põhjamaiselt hämaral suveööl, pole need nõrgad tulukesed nähtavad.

„Uss” rabamättal. Ei tea küll miks, aga nii pärimuslugudes kui ka tänapäevastes arusaamades seostatakse meil raba sageli mürkmadudega – rästikutega.
Ühes soos oli palju usse ja seepärast hakati seda Ussisooks nimetama. Seal elanud ka krooniga uss – ussikuningas. Soos kasvas palju jõhvikaid, kuid keegi ei julgenud neid sinna korjama minna.
RKM I 5, 511(1) < Võnnu khk. Kooliõpilaste juhendaja E. Lodjak (1958)
Rästikuga võib tõepoolest ka rabas silm silma vastu sattuda, aga see pole kaugeltki tema meelispaik: tal pole rabas ju eriti midagi süüa. Kui marjulistele mõelda, siis peaksid rästikut kartma pigem maasikalised suvesoojal raiesmikul: rästik võib peesitada just sellel kännul või mättal, mille juures sirutate käe tumepunaste lõhnavate metsmaasikate järele.

Sõbralik soovitus. Kui tahate minna rappa, et nautida maalilisi laugastikke, puhata kõrvu ja närve linnamürast ning nuusutada kosutavaid rabalõhnu, siis valige koht, kuhu just teile mõeldes on ehitatud laudtee. Neid leidub paljudes Eestimaa rabades (vt. näiteks RMK kodulehelt) ja enamasti on laudtee planeeritud nõnda, et uudistaja näeb sellel liikudes erisuguseid soomaastikke. Seejuures on raba kahel pool laudteed tavaliselt tallamata – nähtav oma loomulikus olekus.
Kui olete aga tulnud marjule või muu erisooviga, siis omapäi seigeldes austage raba iseolemist – püüdke liikuda endast võimalikult vähe jälgi jättes. Siis säästab raba ka teid.

Sookailudes on loitsud. Mis lõhnadesse puutub, siis pole mitte kõik ühel meelel selles, et rabaõhk kosutab. On neid, kes saavad siit hoopis peavalu. Süüdlane on kaunite valgete õitega sookail – meie kodumaine rododendron, kes levitab tugeva lõhnaga eeterlikke õlisid, seda eriti suvises päikeselõõsas.
Inimene, kes kord rabast peavalu kaasa toonud, ei peaks edaspidi kahlama rabamänniku kailudes, vaid püsima kenasti laudteel – sinna jõuavad sookailude mürgisevõitu aurud juba lahjendatud kujul, hoopis nõrgemate doosidena. Murakale-sinikale minekust peaksid sookailutundlikud hoiduma, sest sinikatele sageli omistatava mürgisuse taga on tegelikult samuti sookail: sinikas ei ole mürgine.
Enamikule inimestest ei mõju aga sookailgi häirivalt. Vastupidi: just tema annab rabale eriliselt hõrgu hinguse. Ta on mingil määral raba sümbol, keda ülistades on poetess tabanud osakese raba põhiolemusest:
Kus ruskavad sookailud
umblätted on käegakatsutavalt lähedal
kuni veel mustavad laukaveed
jätkub puutumatuid tagamaid
põhjatust kuhu süüvida pilk
Kui õitsevad sookailud on aeg
täiel sõõmul hingata suveharja uima
Kui soost tõuseb udu
haldjad ei lahku ja voodavad viljaväljad
ei kuiva elutuks kõrbeks
(Minni Nurme “Sookailudes on loitsud”).


Ann Marvet (1939) on botaanik, Eesti Looduse endine kauaaegne toimetaja.