Iga päev elame külg-külje kõrval teiste elusolenditega ja enamasti ei pane seda tähelegi. Oleme jaotanud rollid ja seadnud piirid, mida järgime ise ja sunnime järgima teisi. Siiski leidub olendeid, kes ei tunne inimese ees mingit aukartust, kasutades meid ära sageli üsna julmal moel. Juttu tuleb ohtlikest parasiitsetest selgrootutest. Arvatakse, et maailmas kannatab nende käes üle 3,5 miljardi inimese.

Esmalt peab veidi selgitama mõisteid. Organismi, kelle arvel parasiit elab, nimetatakse peremeesorganismiks ehk lühemalt peremeheks. Mitte kõigile parasiitidele ei piisa ühest peremehest ehk pärisperemehest, vaid appi võetakse teine ehk vaheperemees, sageli veel kolmas, lisaperemees, ja isegi neljas, säilitusperemees. Siin jutus piirdume küll vaid kahe esimese taseme suhetega.

Üldine parasiitide strateegia on selline, et pärisperemeest küll kurnatakse, kuid ei hukutata, sest sel juhul hukkuks ju ka peremehel elav ja sealt oma järglasi levitav parasiidi sigimisjärk ise. Vahel võib seda juhtuda, aga siis on parasiidil endal midagi viltu läinud.
Vaheperemehe suhtes on parasiidid üldjuhul karmimad. Temas kasvab vaid lühikest aega parasiidi noorpõlv, kellel pole end seetõttu vaja tagasi hoida. Pärast parasiidi vastsete lahkumist vaheperemees enamasti hukkub. Need üldpõhimõtted aitavad mõista, miks üks või teine parasiit on ohtlik ja millist rolli, peremehe või pärisperemehe oma, etendab tema arengus inimene.
Inimliik on olemas olnud suhteliselt lühikest aega, ometi on selle mõne miljoni aasta jooksul väga paljud loomaliigid leidnud, et inimese keha sobib neile elupaigana. Siin jutus jõuab üles lugeda vaid mõned kujukamad näited.
Kui jätta kõrvale kõige väiksemad – eeltuumsed ja viirused –, siis meenuvad esmalt protistid: amööbid, viburlased ja plasmoodiumid. Nende keha koosneb ühest rakust, mis aga talitleb kui terviklik organism. Nad on nii väikesed, et omal jõul meie sisse tungida ei suuda. Küll aga on nad üles leidnud moodused, kuidas lasta end sinna kanda. Mõnikord aitame ise sellele lahkesti kaasa, teinekord aga sokutab keegi nad meie organismi vargsi, meie enda teadmata.

Meid, kahvanäolisi põhjamaalasi varitsevad soojadel maadel düsenteeria-siseamööbid (Entamoeba histolytica). Kohalikud inimesed on pika kooselu jooksul nendega nii ära harjunud, et amööbide töövilju ei märkagi. Ometi toimetavad amööbid nende sooles üsna usinasti. Nagu kõikidel elusolenditel, on ka amööbidel vaja levida uutesse elupaikadesse, s.t. uutesse inimestesse. Selleks lõpetavad nad ühel heal päeval toitumise, muutuvad kerakujuliseks ning kattuvad paksu kestaga. Tihe kest kaitseb õrna loomakest kahjulike välismõjude, päikese ja kuivamise eest.
Sellises olekus, nn. tsüstina, väljuvad nad peremehe organismist koos väljaheidetega. Et lõunamaades ei ole hügieeniga kõik väga korras, satuvad inimese väljaheited sageli otse maapinnale, tuule ja vee meelevalda. Nii pillutatakse tsüste siia-sinna ning juhtub, et need jäävad pidama näiteks puuviljadele või turumüüjate kätele. Kui nüüd põhjamaalane ei malda puuvilja hoolikalt pesta ning laseb sel niisama hea maitsta, hakkavad tema sooles veidi aja pärast toimuma ebameeldivad protsessid. Kõhuvalule järgneb äge kõhulahtisus, mis ei lase inimest käimlast kaugemale kui mõni meeter.
Põhjuseks on amööbid, kes on tsüstist välja tulnud ja hakanud soole seinast rakke hävitama, tekitades sooleseina haavandeid ja põletikku. Paremal juhul tuleb inimese organism sissetungijaga ise toime, halvemal juhul aga vajab arsti ja rohtude abi. Igatahes on puhkus rikutud. Eesti turistidega on seda alatasa juhtunud, näiteks Egiptuses. Lihtsameelne on siin süüdistada turismifirmat, nagu aeg-ajalt tehakse. Düsenteeria-amööbiga võib nakatuda ka Eestis, kui lõunast toodud juur- ja puuvilju korralikult ei pesta.

Kui amööbide rünnak üldjuhul surmaga ei lõpe, siis järgnevalt tutvustatava tegelasega on asi hullem. Juttu tuleb keerdviburlasest – unitõve tekitajast Trypanosoma brucei oma kolme alamliigiga. See olend on veidi suurem kui inimese punane verelible ehk erütrotsüüt (# 1). Et üsna tihedas veres liikuda, on neil viburi ja rakumembraani vahele kujunenud kilejas moodustis, mille abil nad väga osavalt liuglevad. Looduses elavad unitõve tekitajad antiloopide veres, nende tervist häirimata.
Troopikas on palju vereimejaid putukaid. Ilmselt enim tuntud on tsetsekärbsed (# 2). Nende, parmudega koos päikesepaistel tegutsevate kärbeste suised on nii tugevad, et nad suutvat imeda verd isegi elevandilt. Igatahes antiloopide nahk ei ole neile probleem ning antiloobi verega koos satuvad kärbsesse ka unitõvetekitajad. Peagi kogunevad nad kärbse süljenäärmetesse, nakatades tema hammustuste kaudu uusi antiloope.
Nii võivad nad sattuda ka inimesse, ent siin käituvad keerdviburlased teisiti kui antiloobis: hakkavad kohe innukalt sigima ning varsti veri kubiseb neist. Kui antiloobile keerdviburlase elutegevuse jäägid midagi paha ei tee, siis inimesel tekib mürgitus. Algab see väsimusilmingutega, mis üha süvenevad. Igasuguste teiste vaevuste kõrval tahab inimene kogu aeg magada, lõpuks ei suudagi ta enam liigutada ning sureb. Siit ka tõve nimi – unitõbi. Võib öelda, et inimorganismi sattunud parasiit on segaduses ja käitub nii, nagu pärisperemehega käituda ei tohiks.
Unitõbi on levinud Aafrikas, 33 riigis. Lääne- ja Kesk-Aafrikas elav alamliik T. b. ganbiense tekitab kroonilist, aastaid kestvat unitõbe, Ida-ja Lõuna-Aafrika tüvi T. b. rhodesiense aga suhteliselt kiiresti surmaga lõppevat unitõbe. Kes nendesse paikadesse reisib, peab arsti ettekirjutuse järgi kasutama unitõvevastaseid rohtusid. Väidetavalt kannatab selle haiguse käes kuni 300 000 inimest, igal aastal lisandub üle 25 000 uue haige.

Umbes samuti nagu keerdviburlane, areneb ka malaariaplasmoodium Plasmodium malariae – malaariat tekitav eosloom. Malaariat tekitavad veel mõned teisedki sama perekonna liigid, nt. P. vivax, P. ovale ja P. faciparum. Kuigi eluviis on neil samasugune, erineb haiguspilt veidi liigiti.
Malaariat siirutavad ööpimeduses tegutsevad hallasääsed, kes kuuluvad pistesääsklaste hulka. Nakatunud loomast verd imedes satuvad nende soolde malaariatekitaja veel küpsemata sugurakud. Sääse sooles need valmivad ning kopuleeruvad (s.t. emassugurakud ühinevad isassugurakkudega viljastumiseks).
Kui tavaliselt on loomade sügoot (s.t. viljastunud sugurakk) väheliikuv ümar moodustis, siis plasmoodiumidel on see amööbjas, mis tähendab, et see liigub aktiivselt. Amööbjas sügoot tungib läbi hallasääse soole seina ja kinnitub selle kehaõõnepoolsele pinnale. Nüüd hakkab tuum selle sees kiirelt jagunema ning sügoodist tekkinud nn. tsüsti sees areneb tuhandeid uusi plasmoodiume. Need väljuvad putuka kehaõõnde ja sealt edasi süljenäärmetesse.
Kui nüüd niiviisi nakatatud sääsk imeb terve inimese verd, satuvad koos süljega haava ka plasmoodiumid. Inimese kehas paljunevad need kiiresti, elades esialgu maksarakkudes, hiljem punastes verelibledes ning hävitades neid suurel hulgal (# 3). Peale selle eritavad nad verre palju väga mürgiseid ainevahetusjääke, mille maks peab kahjutuks töötlema. Kaasnevad sellised nähud nagu halb enesetunne ning lühikesed, kuid korduvad kõrge palaviku (40–42 ºC) hood. Malaariale on iseloomulik palavikuhoogude väga täpne rütm, kas iga 72 (P. malariae) või 48 tunni järel (P. vivax ja P. faciparum). Nimelt tekivad ägedad palavikuhood siis, kui plasmoodiumid sünkroonselt (s.t. kõik samal ajal) väljuvad seest tühjaks söödud vererakkudest, päästes nõnda valla ka rakku kogunenud väga mürgised ainevahetusjäägid. Kui inimese organism on tugev, alaneb palavikuhoog juba kuue kuni kaheksa tunni järel, ning inimene võib malaariale vastu pidada pikka aega. Ravi saamata on lõpptulemus aga surm: nagu nägime, on ju inimene plasmoodiumile üksnes vaheperemees, keda seetõttu pole vaja säästa. Pärisperemees – sääsk – pääseb eluga.
Malaaria on maailmas laialt levinud põhjapoolkera +16 ºC ja lõunapoolkera +20 ºC isotermi (samasoojusjoone) vahelisel alal. Meie elame õnnelikus kohas: aasta keskmine temperatuur on alla +16 ºC.
Malaariat raviti kaua hiniiniga, mida saadi kiinapuu koorest. Valgetel maadevallutajatel oli malaaria aladel esialgu tõsiseid raskusi, enamik suri sellesse haigusesse. Võidukäik algas alles siis, kui saadi jälile pärismaalaste saladusele, kuidas malaariat ravida. Tänapäeval ravitakse malaariat ka sünteetiliste rohtudega. Hoolimata sellest tapab haigus veel praegugi aastas üle kahe miljoni inimese, nakatab aga üle 500 miljoni.

„Idamaamuhku” tekitavad samuti protistid. Omal ajal panid maadeuurijad Lõuna-Aasias, Põhja-Aafrikas ja mõnel pool Lõuna-Euroopas kohalike inimeste näol ja kätel tähele inetuid arme, mõnel aga veritsevaid muhke (# 4). Leitud parasiit sai nimeks Leishmania tropica, haigus aga nahaleišmanioos ehk pendini haavandtõbi. Tegu on viburloomaga, kes satub inimese organismi moskiitode, väikeste verdimevate sääskede abil. Looduses elutsevad leišmanioosi tekitajad närilistel. Samas näriliste urgudes elutsevad ka moskiitod, kes levitavad nakkust verd imedes. Veritsevad muhud tekivad sääse pistekohale ning püsivad veritsevana aasta kuni kaks. Seejärel parasiidi tegevus haavandis soikub ja haav armistub (# ?).
Teine Leishmania liik, L. donovani, tekitab siseelundite haigust vistseraalne leišmanioos ehk kala-azar ja see on levinud veidi laiemal alal kui eelmine. Haiguse tekitaja elutseb siseelundites: veresoonte endoteelis, põrnas, maksas, luuüdis ja lümfisõlmedes. Haigus toob üldise kurnatuse ja surma. Kala-azarit kannavad edasi koerad, hundid ja šaakalid. Inimene nakatub haige looma, kõige sagedamini koera verd imenud ja seejärel inimest rünnanud moskiitode kaudu. Lõuna-Ameerikas kutsutakse seda haigust tšagaši tõveks, seal põhjustab seda teine L. donovani alamliik kui Vanas Maailmas. Leišmanioosi nakatub aastas üle 12 miljoni inimese, hukkujate arv pole teada.

Eestiski varitseb inimesi ohtlik haigusetekitaja, samuti plasmoodiumide hulka kuuluv toksoplasma Toxoplasma gondii. See tegelane elutseb hiirtes ja kiskjates ning jõuab inimeseni tavaliselt kasside, harvem teiste koduloomade kaudu. Kassid nakatuvad peamiselt nakatunud hiiri süües. Haigusetekitaja ise elab kassi sooles ning väljub sealt tsüstina koos väljaheidetega. Kui inimene tsüsti alla neelab, võib parasiit end sisse seada enam-vähem kõikidesse tema kudedesse ja elunditesse, nii et haigust – toksoplasmoosi – on diagnoosida väga raske. Nii piinab parasiit inimest pikka aega. Kõige kurvem on aga see, et ta võib kolida ka emas arenevasse lootesse ja häirida tolle arengut. Tagajärjeks on nurisünnitus või alaarenenud laps.
Toksoplasma on levinud ilmselt väga laialt, kuid enamik nakatunud inimestest ei tunneta seda või ei oska kahtlustada parasiiti. Näiteks arvatakse, et USA-s on üle 60 miljoni toksoplasmaga nakatunu. Haigus lööb sageli välja alles organismi nõrgenemisel või raseduse ajal.

Väga tuntud on parasiitussid, kes peremehe elu tugevasti häirivad, kuid otseselt ei tapa. Näiteks imiusside hulka kuuluvad vereimiussid (Schistosoma), kes elavad lindude ja imetajate veres (# 5). Haigusetekitaja on levinud riisikasvatuse aladel, kus inimesed veedavad väga palju aega paljajalu vees.
Vereimiuss muneb verre, aga munadel on võime puurida end läbi veresoone seina. Ja mitte suvalises kehaosas, vaid just kusepõie ja neerude piirkonnas, kust munad pääsevad uriini ja koos sellega kehast välja. Edasiseks arenemiseks peavad munad sattuma vette. Riisikasvatajate puhul juhtub see lihtsalt: tavaliselt tühjendatakse põis otse riisipõllul. Põllu vees elavad veeteod, kelle sisse munast vabanenud vastsed end kiiresti puurivad ja kus nad läbivad vastsejärgu. Seejärel naasevad vastsed läbi teo kehaseina vette ning otsivad uue ohvri: inimese. Kinnitunud inimese vees oleva jala või ka käe pinnale, puurivad nad end läbi naha veresoonde ning alustavad uut eluringi.
Vereimiuss ei tapa inimest otseselt, kuid muudab tema elu piinarikkaks, põhjustades mitmesuguseid veresoonte ja siseelundite talitluse häireid. Eriti rängaks muutub inimese elu, kui miljonid munad ei leia teed kehast välja, paisutades ohvri kõhu pallikujuliseks. Imiussid elavad hea tervisega peremehes aastaid ja isegi aastakümneid. Maailmas on selle parasiidiga nakatunud üle 200 miljoni inimese. Tuntuimad liigid on Schistosoma mansoni, S. mekongi, S. japonicum ja S. haematobium.

Ohutumate vereimiussi liikidega võib tutvust teha ka Eestis. Selleks tuleb hiliskevadel, kui kajakapojad on munast koorunud, minna kajakakolooniasse, ise vööst saadik vees. Kui tiirutada mõnda aega pesade ümbruses ja siis veel veidi oodata, hakkavad vees olnud kehaosa nahale tekkima punetavad sügelevad täpikesed. Tundlikul inimesel võib ohtra nakatumise korral tõusta ka palavik. Paari päeva pärast palavik ja punetus taanduvad.
Millega oli tegu? Selliste sümptomite puhul võite olla kindlad, et teid on rünnanud lindudes parasiteeriva vereimiussi vastsed. Kuigi nad ei suuda inimese paksu nahka läbida, vigastavad vastsed nahas kudesid ja eritavad erilist, kudesid lagundavat vedelikku, tekitades kerge põletiku ja mõnikord ka allergilise palaviku. Õnneks ei ole need ussid inimesele ohtlikud, kuid häirivad piisavalt, nii et mõnegi põhjamaa inimesed ei saa mainitud aastaajal käia supelrandades linnukolooniate läheduses.

Inimest ohustavad ka paelussid. Suurtest paelussidest, kelle pikkust mõõdetakse meetritega, on Eestis kõige tavalisem inimese parasiit laiuss. Nakatutakse ussi vastseid sisaldavat vähekuumutatud kala süües. Nudipaeluss ja nookpaeluss ohustavad meid mitmel pool maailmas, kui sööme vastavalt vähekuumutatud veise- või sealiha.
Ent kõige ohtlikumad ei ole mitte kõige suuremad paelussid, vaid just kõige väiksemad. Tuntuim väike paeluss on ehhinokokk-paeluss Echinococcus granulosus: kõigest 2,7–5,4 mm pikkune loomake, kes elab kiskjate tagasooles (# 6). Seal võib neid areneda tuhandeid. Kiskjale endale kui pärisperemehele nad erilist ohtu ei kujuta. Nende munad satuvad koos väljaheidetega väliskeskkonda ja sealt koos toiduga vaheperemehe, mõne rohusööja kehasse.
Seal väljub munast vastne, tungib läbi soole seina ja otsib endale sobiva elupaiga, tavaliselt maksa või muu siseelundi lähedal. Vastse areng kestab pikka aega: temast kasvab põieke, mis aina paisub (# 7). Põie sees arenevad nn. haudekapslid, millest igaühest saab alguse uus uss. Ehhinokokk-põis võib kasvada väga suureks: veise maksast on välja lõigatud koguni 60-kilogrammine. Vedelikku oli selles 43 liitrit, haudekapsleid ei hakatud kokku lugemagi.
Muidugi takistab säherdune moodustis vaheperemehe elu, kas või põgenemist röövloomade eest. Nii satub rohusööja kiskja küüsi, kes looma tükkis haudekapslitega nahka pistab ja kogu tsükkel algab otsast.
Midagi samalaadset toimub ka siis, kui parasiidi muna, näiteks saastunud koera karvadelt, satub inimese kätele ja sealt seedesüsteemi. Eemaldada saab tekkinud ehhinokokk-põit ainult operatsiooniga. Ent sageli ei ole see võimalik ning tulemus on kurb. Pole andmeid, et Eestis oleksid inimesed saanud ehhinokokk-paelussi nakkuse, kuid kiskjatelt on teda leitud, seega oht on olemas.

Paelusside seast leiab hea näite ka selle kohta, et paljud parasiidid suudavad mõjutada peremehe käitumist endale soodsalt. Nimelt oskab lammaste pöörtõve tekitav paeluss Multiceps multiceps juhatada oma ohvri kiskja juurde. Tema vastne, kes samuti kui ehhinokokk-paeluss areneb põiekesena rohusööja kehas, võtab koha sisse väikeaju ühe poolkera kõrvale. Et kolju on jäik ega veni, hakkab vastsepõieke kasvades aju ühele poolkerale survet avaldama. Nagu teada, kontrollib väikeaju aga imetaja tasakaalu. Nii ei suuda loom varsti enam otse käia, vaid hakkab kalduma ühele poole. Esmalt on see mõju väike, kuid mida suuremaks põieke kasvab, seda rohkem see aju survestab ning loom hakkab tegema üha väiksemaid ja väiksemaid ringe, kuni kaotab tasakaalu sootuks, olles nüüd kiskjale kerge saak. Nii jõuab parasiit tagasi pärisperemehesse.

Ümarussid on üks maailmas kõige paremini kohastunud loomarühm, kes on leidnud elupaiku kõikvõimalikes kohtades, sealhulgas teiste loomade sees. Hulkraksete olendite seas, alates rõngussidest, pole vist ühtegi liiki, kelle sees ei elaks mõni ümaruss. Hoolimata tohutust kohastumisvõimest on ümarussid välimuselt ja ka siseehituselt jäänud kõik enam-vähem ühesuguseks, tehes tõelist peavalu neid eristada püüdvatele teadlastele. Kõige lihtsam on liikidel vahet teha selle järgi, mida nad peremehega korda saadavad.

Eestis on väga levinud keeritsuss (Trichinella spiralis). Kindlasti on enamik lugejaid sellest loomast kuulnud, samuti hoiatust, et kui sööte segatoiduliste loomade ehk omnivooride, nagu karu ja (mets)sea, aga ka näiteks ilvese liha, võite nakatuda keeritsussiga. Ja kindlasti on mõnedki seda hoiatust teades uurinud metssealiha, kuid midagi kahtlast pole avastanud. Milles on asi? Väga lihtne: keeritsuss on väga väike. Isegi tugeva luubi või mikroskoobiga on teda raske leida, sest olend on peidus vöötlihaste kiudude vahel kitsas lubikapslis (# 8). Väga tähelepanelikult vaadeldes näeme läbi kapsli seina spiraali keerdunud, poolläbipaistvat loomakest (# 9). Seal ootab ta hetke, et keegi selle lihatüki ära sööks. Kui aga vastne veel kapseldunud ei ole, ei ole teda üldse võimalik näha.
Kui sööme nakatunud liha korralikult läbi kuumutamata, näiteks kui seda pole enne küpsetamist lõigatud piisavalt väikesteks tükkideks, pääseb parasiit meie seedekulglasse. Maohappes tema lubikest lahustub ning sooltorus hakkab seni vaguralt oodanud loomakesel ühtäkki kiire: ta otsib partneri ja paarub. Varsti seejärel sünnitab emasloom sadu vastseid, kes puurivad end agaralt soole seina ja poevad veresoontesse, kus veri nad laiali kannab. Enamasti vöötlihastes puurivad vastsed end veresoontest välja ja jäävad lihaskiudude vahele toituma. Arengu lõppjärgus ehitavad nad enda ümber lubiainest kapsli ja jäävad ootama, et keegi jälle peremehe ära sööks ning elu saaks jätkuda.
Inimese kehas on keeritsussi järglased sattunud lõksu, sest kiskjad tavaliselt inimesi ei söö. Siiski võivad vastsed elus püsida kümneid aastaid, enne kui meie keha nad hävitada suudab. Kas nad ka tervisele häda teevad? Kui vastseid tekib vähe, siis peremees ehk ei märkagi seda. Aga kui neid on tuhandeid, kahjustavad nad kudesid piisavalt ulatuslikult, et põhjustada ägedaid allergilisi reaktsioone. Tavaliselt kaasneb kõrge palavik. Kui inimene ei ole ka muidu päris terve, võib lisakoormus seniseid haigusi ägestada ja tuua niiviisi kaasa isegi surma. On andmeid, et keeritsussi kapseldunud vastseid kandvad lihased jäävad pikaks ajaks valuliseks.

Veel rafineeritumalt tegutseb troopikas elevantsustõbe tekitav Wuchereria bancrofti, kes on keeritsussist ainult veidi suurem. Tema elupaik on lümfisõlmed. Teatavasti töötlevad need lümfi, et lasta see siis vereringesse tagasi. Usside tegevus aga ummistab lümfisõlmed, mis siis lümfi enam läbi ei lase. Lümf hakkab kogunema keha kudedesse, nii et need hakkavad paisuma. Eriti meeldib parasiitidele koguneda jäsemetesse ja muudesse väljaulatuvatesse kehaosadesse. Kui selline haiguspilt juba väliselt nähtavaks muutub, ei ole ravi enam võimalik ja inimest ootab ees piinarikas ja lühenenud elu (# 10). Küll saab vältida nakatumist, võttes ohupiirkonnas pidevalt rohtusid arsti ettekirjutuse järgi.
Elevantsustõve tekitaja sisestavad inimesesse jällegi pistesääsed, kes on imenud haige inimese (ehk ka mõne muu haiguse reservuaarina toimiva looma) verd. Miks aga on haigusel selline nimi? Kui lümf jääb jäsemetesse, kaasnevad muutused naha struktuuris, hakkab vohama sidekude ning jäse hakkab väliselt üha rohkem sarnanema elevandi jäsemega.

Ohtlike usside seast võiks näiteks tuua veel pikima inimeses elava ümarussi, mediina niitussi (Dracunculus medinensis). See uss elutseb inimese jäsemetes, enamasti jalalabas, aga mõnikord ka mujal. Parasiidi kohalolust annab teada muhuke, mis paisub järjest suuremaks ning tekitab ebameeldivat kihelust. Varsti muhuke rebeneb ja hakkab veritsema. Kui nüüd inimene torkab jala vette, saab ta huvitava nähtuse tunnistajaks. Veritsevast haavast pistab mõne sentimeetri pikkuselt otsa välja peenike, umbes millimeetri jämedune valkjaskollakas niituss, tõmbudes veidi aja pärast haava tagasi. Mis toimus? Uss eritas vette portsu piimjat vedelikku, milles oli miljoneid vastseid ja puges siis taas peitu, et kasvatada uus ports vastseid ja mõne aja pärast, kui inimene jälle vette läheb, saata needki laia ilma õnne otsima.
Mediina niituss satub inimesse looduslikest veekogudest joodava veega. Selles ujuvad ringi mikroskoopilised aerjalgsed vähikesed: vaheperemehed, kelles vees munast koorunud niitussi vastsed oma arengut jätkavad. Inimese kehas väljub vähikesest niitussi vastne ning tungib lümfisüsteemi, kus kandub lümfiga enamasti jalalaba piirkonda. Kuidas ta just sinna end sisse seada oskab, ei tea, aga see kehaosa on kõige sobivam, sest satub kõige sagedamini veekeskkonda, mida ussil just vaja ongi.
Kui pikk on uss, kes end muhus varjab? Kui haarata tema munemiseks välja pistetud otsast kinni ja hakata aeglaselt välja tirima, saame looma pikkuseks mõnedel andmetel kuni poolteist meetrit (# 11)! Just aeglaselt tõmmates, umbes sentimeeter päevas, saab looma haavandist ümber pulga välja kerida, ilma et ta katki läheks.
Võitluse mediina niitussi vastu teeb raskeks see, et liik elutseb paljudel loomaliikidel, nagu hobused, veised, koerad jne. Parasiitide puhul on see erandlik: enamik liike on n.-ö. peremeesspetsiifilised, asustades vaid väheseid peremeesliike. Mediina niitussi levialadel registreeritakse tänapäevalgi kümneid tuhandeid juhtumeid aastas.

Parasiite on ka lülijalgsete seas. Kõigile on tuntud vereimejad, kes mõnikord muutuvad väljakannatamatuteks, nii et peame nende eest tuppa varjule põgenema. Osa tulevad sinnagi kaasa.

Sügelislest ehk süüdiklest (Sarcoptes scabiei) hakkab inimese nahale sattudes kohe sellesse käike närima. Aga selleks ajaks, kui tekib sügelus, on imeväike lest närinud end juba nii sügavale, et sügamine teda sealt enam ei eemalda. Ohvril jääb üle jälgida, kuidas loomakese käigustik heledate, niitpeente joonekestena aina laieneb ning kogu sellest haaratud pind ebameeldivalt sügelema hakkab. Ega lestalgi nahas kerge ole: hapnik ei jõua peent käiku pidi temani kuigi hästi, nii et lest peab teatud vahemaa tagant närima nahapinnani ulatuvaid õhutusavasid, süvendades sellega peremehe piinu. Käigus soetatakse ka järglased ning närijaid tekib üha juurde.
Et inimesel ei ole tihedat karvkatet, mis hoiab keha jahtumast, siis otsest ohtu meie elule süüdiklest ei kujuta. Kui aga metsloom nakatub tugevasti süüdiklestaga, lõpeb see talle surmaga. Rahvasuus on see tuntud kui kärntõbi. Nimelt hakkavad nahavigastuste ning pideva kratsimise tõttu looma kehalt karvad välja langema, nahk kattub kärnadega ning külmade ilmade saabudes loomad külmuvad, sest karvkate on kadunud või liialt hõredaks muutunud (# 12).

Kõik teavad põdrakärbest (Lipoptena cervi), tüütut kahetiivalist, kes ründab meid sügise poole marja- ja seenemetsas ning ronib kehal ja juustes, haarates oma suurte küünistega meie nahast ja karvadest. Mõned isendid isegi hammustavad. Tegelikult on nad aga eksinud: nende õiged peremehed on metskitsed, hirved ja põdrad. Neilt imevad nad verd, tekitades suurt piina. Põdrakärbes ei ole meie alade põlisasukas, ilmselt on inimesed ta siia kanti toonud Kaug-Idast. Kuidas täpselt, pole teada, igal juhul tunneb ta end siin väga hästi ja on juba levinud ka Soome ja Rootsi. Rootsis on täheldatud juhtumeid, kus need putukad on põdrad sõna otseses mõttes paljaks söönud. Selline loom karmi talve üle ei ela ja hukkub.

Nääpsulest (Demodex follicorum) on oma elupaigaks valinud inimese karvanääpsu üsna kitsa sisemuse. Tema on oma elu osanud seada nii, et tavaoludes me tema kohalolu ei tajugi. Kui aga inimese organism mingil põhjusel nõrgeneb, võib ka nääpsulesta tegevus hakata inimest häirima. Tavaliselt avaldub see allergilise põletikuna. On arvatud, et seda lesta kannab 70–80% inimesi; kahjuks pole teda, kuskohal maailmas see uurimus korraldati.