2010/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artiklid EL 2010/3
Selgrootu oht

Iga pev elame klg-klje krval teiste elusolenditega ja enamasti ei pane seda thelegi. Oleme jaotanud rollid ja seadnud piirid, mida jrgime ise ja sunnime jrgima teisi. Siiski leidub olendeid, kes ei tunne inimese ees mingit aukartust, kasutades meid ra sageli sna julmal moel. Juttu tuleb ohtlikest parasiitsetest selgrootutest. Arvatakse, et maailmas kannatab nende kes le 3,5 miljardi inimese.

Esmalt peab veidi selgitama misteid. Organismi, kelle arvel parasiit elab, nimetatakse peremeesorganismiks ehk lhemalt peremeheks. Mitte kigile parasiitidele ei piisa hest peremehest ehk prisperemehest, vaid appi vetakse teine ehk vaheperemees, sageli veel kolmas, lisaperemees, ja isegi neljas, silitusperemees. Siin jutus piirdume kll vaid kahe esimese taseme suhetega.

ldine parasiitide strateegia on selline, et prisperemeest kll kurnatakse, kuid ei hukutata, sest sel juhul hukkuks ju ka peremehel elav ja sealt oma jrglasi levitav parasiidi sigimisjrk ise. Vahel vib seda juhtuda, aga siis on parasiidil endal midagi viltu linud.
Vaheperemehe suhtes on parasiidid ldjuhul karmimad. Temas kasvab vaid lhikest aega parasiidi noorplv, kellel pole end seetttu vaja tagasi hoida. Prast parasiidi vastsete lahkumist vaheperemees enamasti hukkub. Need ldphimtted aitavad mista, miks ks vi teine parasiit on ohtlik ja millist rolli, peremehe vi prisperemehe oma, etendab tema arengus inimene.
Inimliik on olemas olnud suhteliselt lhikest aega, ometi on selle mne miljoni aasta jooksul vga paljud loomaliigid leidnud, et inimese keha sobib neile elupaigana. Siin jutus juab les lugeda vaid mned kujukamad nited.
Kui jtta krvale kige viksemad eeltuumsed ja viirused , siis meenuvad esmalt protistid: ambid, viburlased ja plasmoodiumid. Nende keha koosneb hest rakust, mis aga talitleb kui terviklik organism. Nad on nii vikesed, et omal jul meie sisse tungida ei suuda. Kll aga on nad les leidnud moodused, kuidas lasta end sinna kanda. Mnikord aitame ise sellele lahkesti kaasa, teinekord aga sokutab keegi nad meie organismi vargsi, meie enda teadmata.

Meid, kahvanolisi phjamaalasi varitsevad soojadel maadel dsenteeria-siseambid (Entamoeba histolytica). Kohalikud inimesed on pika kooselu jooksul nendega nii ra harjunud, et ambide tvilju ei mrkagi. Ometi toimetavad ambid nende sooles sna usinasti. Nagu kikidel elusolenditel, on ka ambidel vaja levida uutesse elupaikadesse, s.t. uutesse inimestesse. Selleks lpetavad nad hel heal peval toitumise, muutuvad kerakujuliseks ning kattuvad paksu kestaga. Tihe kest kaitseb rna loomakest kahjulike vlismjude, pikese ja kuivamise eest.
Sellises olekus, nn. tsstina, vljuvad nad peremehe organismist koos vljaheidetega. Et lunamaades ei ole hgieeniga kik vga korras, satuvad inimese vljaheited sageli otse maapinnale, tuule ja vee meelevalda. Nii pillutatakse tsste siia-sinna ning juhtub, et need jvad pidama niteks puuviljadele vi turumjate ktele. Kui nd phjamaalane ei malda puuvilja hoolikalt pesta ning laseb sel niisama hea maitsta, hakkavad tema sooles veidi aja prast toimuma ebameeldivad protsessid. Khuvalule jrgneb ge khulahtisus, mis ei lase inimest kimlast kaugemale kui mni meeter.
Phjuseks on ambid, kes on tsstist vlja tulnud ja hakanud soole seinast rakke hvitama, tekitades sooleseina haavandeid ja pletikku. Paremal juhul tuleb inimese organism sissetungijaga ise toime, halvemal juhul aga vajab arsti ja rohtude abi. Igatahes on puhkus rikutud. Eesti turistidega on seda alatasa juhtunud, niteks Egiptuses. Lihtsameelne on siin sdistada turismifirmat, nagu aeg-ajalt tehakse. Dsenteeria-ambiga vib nakatuda ka Eestis, kui lunast toodud juur- ja puuvilju korralikult ei pesta.

Kui ambide rnnak ldjuhul surmaga ei lpe, siis jrgnevalt tutvustatava tegelasega on asi hullem. Juttu tuleb keerdviburlasest unitve tekitajast Trypanosoma brucei oma kolme alamliigiga. See olend on veidi suurem kui inimese punane verelible ehk ertrotst (# 1). Et sna tihedas veres liikuda, on neil viburi ja rakumembraani vahele kujunenud kilejas moodustis, mille abil nad vga osavalt liuglevad. Looduses elavad unitve tekitajad antiloopide veres, nende tervist hirimata.
Troopikas on palju vereimejaid putukaid. Ilmselt enim tuntud on tsetsekrbsed (# 2). Nende, parmudega koos pikesepaistel tegutsevate krbeste suised on nii tugevad, et nad suutvat imeda verd isegi elevandilt. Igatahes antiloopide nahk ei ole neile probleem ning antiloobi verega koos satuvad krbsesse ka unitvetekitajad. Peagi kogunevad nad krbse sljenrmetesse, nakatades tema hammustuste kaudu uusi antiloope.
Nii vivad nad sattuda ka inimesse, ent siin kituvad keerdviburlased teisiti kui antiloobis: hakkavad kohe innukalt sigima ning varsti veri kubiseb neist. Kui antiloobile keerdviburlase elutegevuse jgid midagi paha ei tee, siis inimesel tekib mrgitus. Algab see vsimusilmingutega, mis ha svenevad. Igasuguste teiste vaevuste krval tahab inimene kogu aeg magada, lpuks ei suudagi ta enam liigutada ning sureb. Siit ka tve nimi unitbi. Vib elda, et inimorganismi sattunud parasiit on segaduses ja kitub nii, nagu prisperemehega kituda ei tohiks.
Unitbi on levinud Aafrikas, 33 riigis. Lne- ja Kesk-Aafrikas elav alamliik T. b. ganbiense tekitab kroonilist, aastaid kestvat unitbe, Ida-ja Luna-Aafrika tvi T. b. rhodesiense aga suhteliselt kiiresti surmaga lppevat unitbe. Kes nendesse paikadesse reisib, peab arsti ettekirjutuse jrgi kasutama unitvevastaseid rohtusid. Videtavalt kannatab selle haiguse kes kuni 300 000 inimest, igal aastal lisandub le 25 000 uue haige.

Umbes samuti nagu keerdviburlane, areneb ka malaariaplasmoodium Plasmodium malariae malaariat tekitav eosloom. Malaariat tekitavad veel mned teisedki sama perekonna liigid, nt. P. vivax, P. ovale ja P. faciparum. Kuigi eluviis on neil samasugune, erineb haiguspilt veidi liigiti.
Malaariat siirutavad pimeduses tegutsevad hallassed, kes kuuluvad pistessklaste hulka. Nakatunud loomast verd imedes satuvad nende soolde malaariatekitaja veel kpsemata sugurakud. Sse sooles need valmivad ning kopuleeruvad (s.t. emassugurakud hinevad isassugurakkudega viljastumiseks).
Kui tavaliselt on loomade sgoot (s.t. viljastunud sugurakk) vheliikuv mar moodustis, siis plasmoodiumidel on see ambjas, mis thendab, et see liigub aktiivselt. Ambjas sgoot tungib lbi hallasse soole seina ja kinnitub selle kehanepoolsele pinnale. Nd hakkab tuum selle sees kiirelt jagunema ning sgoodist tekkinud nn. tssti sees areneb tuhandeid uusi plasmoodiume. Need vljuvad putuka kehande ja sealt edasi sljenrmetesse.
Kui nd niiviisi nakatatud ssk imeb terve inimese verd, satuvad koos sljega haava ka plasmoodiumid. Inimese kehas paljunevad need kiiresti, elades esialgu maksarakkudes, hiljem punastes verelibledes ning hvitades neid suurel hulgal (# 3). Peale selle eritavad nad verre palju vga mrgiseid ainevahetusjke, mille maks peab kahjutuks ttlema. Kaasnevad sellised nhud nagu halb enesetunne ning lhikesed, kuid korduvad krge palaviku (4042 C) hood. Malaariale on iseloomulik palavikuhoogude vga tpne rtm, kas iga 72 (P. malariae) vi 48 tunni jrel (P. vivax ja P. faciparum). Nimelt tekivad gedad palavikuhood siis, kui plasmoodiumid snkroonselt (s.t. kik samal ajal) vljuvad seest thjaks sdud vererakkudest, pstes nnda valla ka rakku kogunenud vga mrgised ainevahetusjgid. Kui inimese organism on tugev, alaneb palavikuhoog juba kuue kuni kaheksa tunni jrel, ning inimene vib malaariale vastu pidada pikka aega. Ravi saamata on lpptulemus aga surm: nagu ngime, on ju inimene plasmoodiumile ksnes vaheperemees, keda seetttu pole vaja ssta. Prisperemees ssk pseb eluga.
Malaaria on maailmas laialt levinud phjapoolkera +16 C ja lunapoolkera +20 C isotermi (samasoojusjoone) vahelisel alal. Meie elame nnelikus kohas: aasta keskmine temperatuur on alla +16 C.
Malaariat raviti kaua hiniiniga, mida saadi kiinapuu koorest. Valgetel maadevallutajatel oli malaaria aladel esialgu tsiseid raskusi, enamik suri sellesse haigusesse. Vidukik algas alles siis, kui saadi jlile prismaalaste saladusele, kuidas malaariat ravida. Tnapeval ravitakse malaariat ka snteetiliste rohtudega. Hoolimata sellest tapab haigus veel praegugi aastas le kahe miljoni inimese, nakatab aga le 500 miljoni.

Idamaamuhku tekitavad samuti protistid. Omal ajal panid maadeuurijad Luna-Aasias, Phja-Aafrikas ja mnel pool Luna-Euroopas kohalike inimeste nol ja ktel thele inetuid arme, mnel aga veritsevaid muhke (# 4). Leitud parasiit sai nimeks Leishmania tropica, haigus aga nahaleimanioos ehk pendini haavandtbi. Tegu on viburloomaga, kes satub inimese organismi moskiitode, vikeste verdimevate sskede abil. Looduses elutsevad leimanioosi tekitajad nrilistel. Samas nriliste urgudes elutsevad ka moskiitod, kes levitavad nakkust verd imedes. Veritsevad muhud tekivad sse pistekohale ning psivad veritsevana aasta kuni kaks. Seejrel parasiidi tegevus haavandis soikub ja haav armistub (# ?).
Teine Leishmania liik, L. donovani, tekitab siseelundite haigust vistseraalne leimanioos ehk kala-azar ja see on levinud veidi laiemal alal kui eelmine. Haiguse tekitaja elutseb siseelundites: veresoonte endoteelis, prnas, maksas, luudis ja lmfislmedes. Haigus toob ldise kurnatuse ja surma. Kala-azarit kannavad edasi koerad, hundid ja aakalid. Inimene nakatub haige looma, kige sagedamini koera verd imenud ja seejrel inimest rnnanud moskiitode kaudu. Luna-Ameerikas kutsutakse seda haigust tagai tveks, seal phjustab seda teine L. donovani alamliik kui Vanas Maailmas. Leimanioosi nakatub aastas le 12 miljoni inimese, hukkujate arv pole teada.

Eestiski varitseb inimesi ohtlik haigusetekitaja, samuti plasmoodiumide hulka kuuluv toksoplasma Toxoplasma gondii. See tegelane elutseb hiirtes ja kiskjates ning juab inimeseni tavaliselt kasside, harvem teiste koduloomade kaudu. Kassid nakatuvad peamiselt nakatunud hiiri ses. Haigusetekitaja ise elab kassi sooles ning vljub sealt tsstina koos vljaheidetega. Kui inimene tssti alla neelab, vib parasiit end sisse seada enam-vhem kikidesse tema kudedesse ja elunditesse, nii et haigust toksoplasmoosi on diagnoosida vga raske. Nii piinab parasiit inimest pikka aega. Kige kurvem on aga see, et ta vib kolida ka emas arenevasse lootesse ja hirida tolle arengut. Tagajrjeks on nurisnnitus vi alaarenenud laps.
Toksoplasma on levinud ilmselt vga laialt, kuid enamik nakatunud inimestest ei tunneta seda vi ei oska kahtlustada parasiiti. Niteks arvatakse, et USA-s on le 60 miljoni toksoplasmaga nakatunu. Haigus lb sageli vlja alles organismi nrgenemisel vi raseduse ajal.

Vga tuntud on parasiitussid, kes peremehe elu tugevasti hirivad, kuid otseselt ei tapa. Niteks imiusside hulka kuuluvad vereimiussid (Schistosoma), kes elavad lindude ja imetajate veres (# 5). Haigusetekitaja on levinud riisikasvatuse aladel, kus inimesed veedavad vga palju aega paljajalu vees.
Vereimiuss muneb verre, aga munadel on vime puurida end lbi veresoone seina. Ja mitte suvalises kehaosas, vaid just kusepie ja neerude piirkonnas, kust munad psevad uriini ja koos sellega kehast vlja. Edasiseks arenemiseks peavad munad sattuma vette. Riisikasvatajate puhul juhtub see lihtsalt: tavaliselt thjendatakse pis otse riisipllul. Pllu vees elavad veeteod, kelle sisse munast vabanenud vastsed end kiiresti puurivad ja kus nad lbivad vastsejrgu. Seejrel naasevad vastsed lbi teo kehaseina vette ning otsivad uue ohvri: inimese. Kinnitunud inimese vees oleva jala vi ka ke pinnale, puurivad nad end lbi naha veresoonde ning alustavad uut eluringi.
Vereimiuss ei tapa inimest otseselt, kuid muudab tema elu piinarikkaks, phjustades mitmesuguseid veresoonte ja siseelundite talitluse hireid. Eriti rngaks muutub inimese elu, kui miljonid munad ei leia teed kehast vlja, paisutades ohvri khu pallikujuliseks. Imiussid elavad hea tervisega peremehes aastaid ja isegi aastakmneid. Maailmas on selle parasiidiga nakatunud le 200 miljoni inimese. Tuntuimad liigid on Schistosoma mansoni, S. mekongi, S. japonicum ja S. haematobium.

Ohutumate vereimiussi liikidega vib tutvust teha ka Eestis. Selleks tuleb hiliskevadel, kui kajakapojad on munast koorunud, minna kajakakolooniasse, ise vst saadik vees. Kui tiirutada mnda aega pesade mbruses ja siis veel veidi oodata, hakkavad vees olnud kehaosa nahale tekkima punetavad sgelevad tpikesed. Tundlikul inimesel vib ohtra nakatumise korral tusta ka palavik. Paari peva prast palavik ja punetus taanduvad.
Millega oli tegu? Selliste smptomite puhul vite olla kindlad, et teid on rnnanud lindudes parasiteeriva vereimiussi vastsed. Kuigi nad ei suuda inimese paksu nahka lbida, vigastavad vastsed nahas kudesid ja eritavad erilist, kudesid lagundavat vedelikku, tekitades kerge pletiku ja mnikord ka allergilise palaviku. nneks ei ole need ussid inimesele ohtlikud, kuid hirivad piisavalt, nii et mnegi phjamaa inimesed ei saa mainitud aastaajal kia supelrandades linnukolooniate lheduses.

Inimest ohustavad ka paelussid. Suurtest paelussidest, kelle pikkust mdetakse meetritega, on Eestis kige tavalisem inimese parasiit laiuss. Nakatutakse ussi vastseid sisaldavat vhekuumutatud kala ses. Nudipaeluss ja nookpaeluss ohustavad meid mitmel pool maailmas, kui sme vastavalt vhekuumutatud veise- vi sealiha.
Ent kige ohtlikumad ei ole mitte kige suuremad paelussid, vaid just kige viksemad. Tuntuim vike paeluss on ehhinokokk-paeluss Echinococcus granulosus: kigest 2,75,4 mm pikkune loomake, kes elab kiskjate tagasooles (# 6). Seal vib neid areneda tuhandeid. Kiskjale endale kui prisperemehele nad erilist ohtu ei kujuta. Nende munad satuvad koos vljaheidetega vliskeskkonda ja sealt koos toiduga vaheperemehe, mne rohusja kehasse.
Seal vljub munast vastne, tungib lbi soole seina ja otsib endale sobiva elupaiga, tavaliselt maksa vi muu siseelundi lhedal. Vastse areng kestab pikka aega: temast kasvab pieke, mis aina paisub (# 7). Pie sees arenevad nn. haudekapslid, millest igahest saab alguse uus uss. Ehhinokokk-pis vib kasvada vga suureks: veise maksast on vlja ligatud koguni 60-kilogrammine. Vedelikku oli selles 43 liitrit, haudekapsleid ei hakatud kokku lugemagi.
Muidugi takistab sherdune moodustis vaheperemehe elu, kas vi pgenemist rvloomade eest. Nii satub rohusja kiskja ksi, kes looma tkkis haudekapslitega nahka pistab ja kogu tskkel algab otsast.
Midagi samalaadset toimub ka siis, kui parasiidi muna, niteks saastunud koera karvadelt, satub inimese ktele ja sealt seedessteemi. Eemaldada saab tekkinud ehhinokokk-pit ainult operatsiooniga. Ent sageli ei ole see vimalik ning tulemus on kurb. Pole andmeid, et Eestis oleksid inimesed saanud ehhinokokk-paelussi nakkuse, kuid kiskjatelt on teda leitud, seega oht on olemas.

Paelusside seast leiab hea nite ka selle kohta, et paljud parasiidid suudavad mjutada peremehe kitumist endale soodsalt. Nimelt oskab lammaste prtve tekitav paeluss Multiceps multiceps juhatada oma ohvri kiskja juurde. Tema vastne, kes samuti kui ehhinokokk-paeluss areneb piekesena rohusja kehas, vtab koha sisse vikeaju he poolkera krvale. Et kolju on jik ega veni, hakkab vastsepieke kasvades aju hele poolkerale survet avaldama. Nagu teada, kontrollib vikeaju aga imetaja tasakaalu. Nii ei suuda loom varsti enam otse kia, vaid hakkab kalduma hele poole. Esmalt on see mju vike, kuid mida suuremaks pieke kasvab, seda rohkem see aju survestab ning loom hakkab tegema ha viksemaid ja viksemaid ringe, kuni kaotab tasakaalu sootuks, olles nd kiskjale kerge saak. Nii juab parasiit tagasi prisperemehesse.

marussid on ks maailmas kige paremini kohastunud loomarhm, kes on leidnud elupaiku kikvimalikes kohtades, sealhulgas teiste loomade sees. Hulkraksete olendite seas, alates rngussidest, pole vist htegi liiki, kelle sees ei elaks mni maruss. Hoolimata tohutust kohastumisvimest on marussid vlimuselt ja ka siseehituselt jnud kik enam-vhem hesuguseks, tehes telist peavalu neid eristada pdvatele teadlastele. Kige lihtsam on liikidel vahet teha selle jrgi, mida nad peremehega korda saadavad.

Eestis on vga levinud keeritsuss (Trichinella spiralis). Kindlasti on enamik lugejaid sellest loomast kuulnud, samuti hoiatust, et kui ste segatoiduliste loomade ehk omnivooride, nagu karu ja (mets)sea, aga ka niteks ilvese liha, vite nakatuda keeritsussiga. Ja kindlasti on mnedki seda hoiatust teades uurinud metssealiha, kuid midagi kahtlast pole avastanud. Milles on asi? Vga lihtne: keeritsuss on vga vike. Isegi tugeva luubi vi mikroskoobiga on teda raske leida, sest olend on peidus vtlihaste kiudude vahel kitsas lubikapslis (# 8). Vga thelepanelikult vaadeldes neme lbi kapsli seina spiraali keerdunud, poollbipaistvat loomakest (# 9). Seal ootab ta hetke, et keegi selle lihatki ra sks. Kui aga vastne veel kapseldunud ei ole, ei ole teda ldse vimalik nha.
Kui sme nakatunud liha korralikult lbi kuumutamata, niteks kui seda pole enne kpsetamist ligatud piisavalt vikesteks tkkideks, pseb parasiit meie seedekulglasse. Maohappes tema lubikest lahustub ning sooltorus hakkab seni vaguralt oodanud loomakesel htkki kiire: ta otsib partneri ja paarub. Varsti seejrel snnitab emasloom sadu vastseid, kes puurivad end agaralt soole seina ja poevad veresoontesse, kus veri nad laiali kannab. Enamasti vtlihastes puurivad vastsed end veresoontest vlja ja jvad lihaskiudude vahele toituma. Arengu lppjrgus ehitavad nad enda mber lubiainest kapsli ja jvad ootama, et keegi jlle peremehe ra sks ning elu saaks jtkuda.
Inimese kehas on keeritsussi jrglased sattunud lksu, sest kiskjad tavaliselt inimesi ei s. Siiski vivad vastsed elus psida kmneid aastaid, enne kui meie keha nad hvitada suudab. Kas nad ka tervisele hda teevad? Kui vastseid tekib vhe, siis peremees ehk ei mrkagi seda. Aga kui neid on tuhandeid, kahjustavad nad kudesid piisavalt ulatuslikult, et phjustada gedaid allergilisi reaktsioone. Tavaliselt kaasneb krge palavik. Kui inimene ei ole ka muidu pris terve, vib lisakoormus seniseid haigusi gestada ja tuua niiviisi kaasa isegi surma. On andmeid, et keeritsussi kapseldunud vastseid kandvad lihased jvad pikaks ajaks valuliseks.

Veel rafineeritumalt tegutseb troopikas elevantsustbe tekitav Wuchereria bancrofti, kes on keeritsussist ainult veidi suurem. Tema elupaik on lmfislmed. Teatavasti ttlevad need lmfi, et lasta see siis vereringesse tagasi. Usside tegevus aga ummistab lmfislmed, mis siis lmfi enam lbi ei lase. Lmf hakkab kogunema keha kudedesse, nii et need hakkavad paisuma. Eriti meeldib parasiitidele koguneda jsemetesse ja muudesse vljaulatuvatesse kehaosadesse. Kui selline haiguspilt juba vliselt nhtavaks muutub, ei ole ravi enam vimalik ja inimest ootab ees piinarikas ja lhenenud elu (# 10). Kll saab vltida nakatumist, vttes ohupiirkonnas pidevalt rohtusid arsti ettekirjutuse jrgi.
Elevantsustve tekitaja sisestavad inimesesse jllegi pistessed, kes on imenud haige inimese (ehk ka mne muu haiguse reservuaarina toimiva looma) verd. Miks aga on haigusel selline nimi? Kui lmf jb jsemetesse, kaasnevad muutused naha struktuuris, hakkab vohama sidekude ning jse hakkab vliselt ha rohkem sarnanema elevandi jsemega.

Ohtlike usside seast viks niteks tuua veel pikima inimeses elava marussi, mediina niitussi (Dracunculus medinensis). See uss elutseb inimese jsemetes, enamasti jalalabas, aga mnikord ka mujal. Parasiidi kohalolust annab teada muhuke, mis paisub jrjest suuremaks ning tekitab ebameeldivat kihelust. Varsti muhuke rebeneb ja hakkab veritsema. Kui nd inimene torkab jala vette, saab ta huvitava nhtuse tunnistajaks. Veritsevast haavast pistab mne sentimeetri pikkuselt otsa vlja peenike, umbes millimeetri jmedune valkjaskollakas niituss, tmbudes veidi aja prast haava tagasi. Mis toimus? Uss eritas vette portsu piimjat vedelikku, milles oli miljoneid vastseid ja puges siis taas peitu, et kasvatada uus ports vastseid ja mne aja prast, kui inimene jlle vette lheb, saata needki laia ilma nne otsima.
Mediina niituss satub inimesse looduslikest veekogudest joodava veega. Selles ujuvad ringi mikroskoopilised aerjalgsed vhikesed: vaheperemehed, kelles vees munast koorunud niitussi vastsed oma arengut jtkavad. Inimese kehas vljub vhikesest niitussi vastne ning tungib lmfissteemi, kus kandub lmfiga enamasti jalalaba piirkonda. Kuidas ta just sinna end sisse seada oskab, ei tea, aga see kehaosa on kige sobivam, sest satub kige sagedamini veekeskkonda, mida ussil just vaja ongi.
Kui pikk on uss, kes end muhus varjab? Kui haarata tema munemiseks vlja pistetud otsast kinni ja hakata aeglaselt vlja tirima, saame looma pikkuseks mnedel andmetel kuni poolteist meetrit (# 11)! Just aeglaselt tmmates, umbes sentimeeter pevas, saab looma haavandist mber pulga vlja kerida, ilma et ta katki lheks.
Vitluse mediina niitussi vastu teeb raskeks see, et liik elutseb paljudel loomaliikidel, nagu hobused, veised, koerad jne. Parasiitide puhul on see erandlik: enamik liike on n.-. peremeesspetsiifilised, asustades vaid vheseid peremeesliike. Mediina niitussi levialadel registreeritakse tnapevalgi kmneid tuhandeid juhtumeid aastas.

Parasiite on ka llijalgsete seas. Kigile on tuntud vereimejad, kes mnikord muutuvad vljakannatamatuteks, nii et peame nende eest tuppa varjule pgenema. Osa tulevad sinnagi kaasa.

Sgelislest ehk sdiklest (Sarcoptes scabiei) hakkab inimese nahale sattudes kohe sellesse kike nrima. Aga selleks ajaks, kui tekib sgelus, on imevike lest nrinud end juba nii sgavale, et sgamine teda sealt enam ei eemalda. Ohvril jb le jlgida, kuidas loomakese kigustik heledate, niitpeente joonekestena aina laieneb ning kogu sellest haaratud pind ebameeldivalt sgelema hakkab. Ega lestalgi nahas kerge ole: hapnik ei jua peent kiku pidi temani kuigi hsti, nii et lest peab teatud vahemaa tagant nrima nahapinnani ulatuvaid hutusavasid, svendades sellega peremehe piinu. Kigus soetatakse ka jrglased ning nrijaid tekib ha juurde.
Et inimesel ei ole tihedat karvkatet, mis hoiab keha jahtumast, siis otsest ohtu meie elule sdiklest ei kujuta. Kui aga metsloom nakatub tugevasti sdiklestaga, lpeb see talle surmaga. Rahvasuus on see tuntud kui krntbi. Nimelt hakkavad nahavigastuste ning pideva kratsimise tttu looma kehalt karvad vlja langema, nahk kattub krnadega ning klmade ilmade saabudes loomad klmuvad, sest karvkate on kadunud vi liialt hredaks muutunud (# 12).

Kik teavad pdrakrbest (Lipoptena cervi), ttut kahetiivalist, kes rndab meid sgise poole marja- ja seenemetsas ning ronib kehal ja juustes, haarates oma suurte knistega meie nahast ja karvadest. Mned isendid isegi hammustavad. Tegelikult on nad aga eksinud: nende iged peremehed on metskitsed, hirved ja pdrad. Neilt imevad nad verd, tekitades suurt piina. Pdrakrbes ei ole meie alade plisasukas, ilmselt on inimesed ta siia kanti toonud Kaug-Idast. Kuidas tpselt, pole teada, igal juhul tunneb ta end siin vga hsti ja on juba levinud ka Soome ja Rootsi. Rootsis on theldatud juhtumeid, kus need putukad on pdrad sna otseses mttes paljaks snud. Selline loom karmi talve le ei ela ja hukkub.

Npsulest (Demodex follicorum) on oma elupaigaks valinud inimese karvanpsu sna kitsa sisemuse. Tema on oma elu osanud seada nii, et tavaoludes me tema kohalolu ei tajugi. Kui aga inimese organism mingil phjusel nrgeneb, vib ka npsulesta tegevus hakata inimest hirima. Tavaliselt avaldub see allergilise pletikuna. On arvatud, et seda lesta kannab 7080% inimesi; kahjuks pole teda, kuskohal maailmas see uurimus korraldati.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet