2010/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artiklid EL 2010/3
Kui ohtlikud on meie metsade suurimetajad?

Kige rohkem pelgavad inimesed metsloomadest kindlasti meie suurkiskjaid: karu, hunti ja ilvest. On ju tegemist kiskjatega, kes toituvad teistest suurtest loomadest ning on ju poolest tiesti vimelised kllaltki abitust inimesest jagu saama.

Teisi meie suurimetajaid peljatakse vhem, kuid teoreetiliselt vivad inimesele ohtlikud olla ka pder ja metssiga. Enamasti on kartused alusetud, kuid mitte alati. Vimaliku ohtliku olukorra lahendamise vti on aga tavaliselt inimese enda kes. Igatahes vib metsas julgelt kia puude otsa piilumata: inimest ei varitse ilves seal kindlasti.

Inimsjad loomad. Laias maailmas tuleb vahetevahel ette juhtumeid, kus ks vi teine suur kiskja muutub inimsjaks. Seda on juhtunud nii tiigrite, leopardide, karude kui ka huntidega. Tavaliselt on tegemist vigastatud vi vga vana isendiga, kes looduslikke saakloomi enam oma kehva seisundi tttu ktte ei saa. Mnikord on phjuseks ka vaeseks jnud looduslik toidulaud. Siis on loom toiduotsinguil sattunud inimese lhedusse, nlg on saanud hirmust vitu ning inimesest jahisaak.
Meie metsades ei leidu htegi loomaliiki, kes viks nha inimest saakloomana ja ka eelduseid sellise olukorra tekkeks ei ole. Esiteks on Eestis kigil kiskjatel looduslik toidulaud vga hsti kaetud, vib elda, et paremini, kui eales varem. Teiseks jahitakse kiki meie suurkiskjaid korrapraselt, mistttu silib nende inimpelglikkus. Kui tekibki mni ebaloomuliku kitumisega isend, ktitakse ta ra esmajrjekorras.
Ilvese puhul ei ole maailmast teada, et ta oleks rnnanud inimest smise eesmrgil. Siiski, meenub ks mne aasta tagune juhtum Ltist, kus punase keebiga marjulisele oli ilves turja karanud, pidades teda tenoliselt metskitseks, kuid oma veast aru saades, oli loom niisama kiirelt jalga lasknud. Marjulisele jid mlestuseks knisejljed keebil.

Haiged loomad. Haigus, mis loomadelt ettevaatlikkuse vtab ja nad agressiivseks teeb, on metsamarutaud. Marutaud on sagedaim phjus, miks hundid on inimesi rnnanud nii ajaloos kui ka tnapeval. Viimastel aastatel on selliseid juhtumeid ette tulnud niteks Venemaal ja Valgevenes. Eestis rndas marutbine hunt inimest viimati aastal 1988. Prast seda pole marutbiseid hunte mrgatud, kll aga ilveseid. Veel 2003. aastal oli meil paar juhtumit, kus marutbine ilves tuli taluhoovi ning kitus agressiivselt. Inimesi siiski teadaolevalt marutbised ilvesed rnnanud pole. Marutve nakkuse kandumise oht metsloomadelt inimesele oli tunduvalt suurem koduloomade, eriti just koerte vahendusel. Alates 2005. aastast on marutve levik Eestis peatatud ning vimalus saada kokku seda haigust pdeva rebase vi khrikuga, veel vhem hundi vi ilvesega, on muutunud livikeseks.
Mdunud aastal levis krntbi judsalt paisunud rebase ja khriku asurkondadest suurel mral ka huntidele ja ilvestele. Krntbine loom muutub nrgaks, ei suuda enam looduslikku toitu ktte saada ja vib kergemale saagile lootes tulla inimasulate lhedale. Loomulikult mitte inimesi jahtima, kll aga koeri ja kasse, vi lihtsalt otsima toidujtmeid. Nii ktitigi mdunud aastal kaks krntves vana ilvest pris majade juurest. Ei ole sugugi vlistatud, et lhiajal juhtub seesama mne hundiga: krntve tunnustega noori hunte on tnavu nhtud ja ka lastud juba mitmes paigas.

Parim kaitse on rnnak! Valdavalt rndab metsloom inimest enese, oma poegade vi oma saagi kaitseks siis, kui inimene on tulnud loomale nii lhedale, et vimalus pgeneda tundub tollele liiga vike. Ka meil Eestis on seda juhtunud, enamasti jahiolukordades, kus looma on enne haavatud, nii et ta ei suuda pgeneda. Nii on meil jahimehi vigastanud metssead, karud ja pdrad. Ka viimane karu rnnak inimesele, toimunud lemdunud aastal Jgevamaal ja laialt kajastatud meedias, oli just seda tpi: vahetult rnnaku eel oli jahimees haavanud karu surmavalt.
Poegade kaitseks vivad inimest rnnata karu, pder ja metssiga, aga sedasama teevad ka paljud linnud. Hundi ja ilvese puhul pole niisugust kitumist thele pandud. Karu vib rnnata ka juhul, kui inimene tema puhkepaigale ootamatult vga lhedale satub. Seda laadi rnnakud on siiski vga haruldased, enamasti metsloom pgeneb ka srases olukorras. On teada juhtumeid, kus inimene on htkki karule talikoopa juures kegakatsutavalt kauguselt silma vaadanud, kuid karu on ikka jalga lasknud. Ka poegi kaitstes on rnnak viimane, mida karu ette vtab. Et karu rnnakud inimese vastu on olnud kaitsva iseloomuga, nitab seegi, et ldjuhul on inimesed kokkuprkes saanud vaid kergeid vigastusi pangem siia krvale karu fsilised vimed! Niisiis on eesmrk olnud vaid teha inimene hetkeks ohutuks, et tagada vaba tee pgenemisele. Siit on prit ka teada-tuntud soovitus pruunkaru rnnaku korral mitte ritada vastu hakata, vaid pigem alla anda (nii-elda teeselda surnut). Karu ei ne lamavas inimeses enam ohtu ja lahkub.

Loomad hirmutavad. Palju sagedamini kui otseseid rndeid teevad metsloomad nndanimetatud petternnakuid vi ritavad muul viisil agressiivselt kitudes inimest hirmutada. Kuna metsloom kardab inimest vga, on kehaline kontakt viimane, mida ta soovib. Samas tuleb ette aga olukordi, kus loom ise lahkuda ei saa vi ei taha, vaid soovib kindlasti, et lahkuks just inimene. Tpiliselt niteks siis, kui inimene satub ootamatult poegadega emakaru lhedusse. Kui kuri hl inimest taganema ei sunni, vib emakaru teha petternnaku, sstes ks vi mitu korda jrsult inimese poole, kuid lpetades enne inimeseni judmist. Sraseid juhtumeid on metsas palju liikuvatel inimestel sageli ette tulnud, peale karu vivad samamoodi kituda ka metssiga, pder ja isegi ilves. ldiselt on nende taktikast kasu ning inimene lahkub, saades vaid korraliku ehmatuse. Halvem, kui inimesel on kaasas relv ja ta seda sellisel puhul ka kasutab. Haavata saanud metslooma petternnak vib muutuda pris rnnakuks ning inimene saada vaimsele traumale lisaks ka kehalise.
On ette tulnud, et metsloom asub metsas inimest jlitama. Vib olla limalt khe tunne, kui karu, hunt vi pder sulle jrele hiilib. Tegelikult on need noored omaette jnud loomad, kes inimest veel piisavalt ei karda, olles samas uudishimulikud vi otsides seltsi. Tsisemaid suhteid ei tasu srastega muidugi luua, sest kunagi ei vi teada, kui kaugel on nende ema.

Peep Mnnil (1965) on zooloog, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja



Peep Mnnil
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet