Kõige rohkem pelgavad inimesed metsloomadest kindlasti meie suurkiskjaid: karu, hunti ja ilvest. On ju tegemist kiskjatega, kes toituvad teistest suurtest loomadest ning on jõu poolest täiesti võimelised küllaltki abitust inimesest jagu saama.

Teisi meie suurimetajaid peljatakse vähem, kuid teoreetiliselt võivad inimesele ohtlikud olla ka põder ja metssiga. Enamasti on kartused alusetud, kuid mitte alati. Võimaliku ohtliku olukorra lahendamise võti on aga tavaliselt inimese enda käes. Igatahes võib metsas julgelt käia puude otsa piilumata: inimest ei varitse ilves seal kindlasti.

Inimsööjad loomad. Laias maailmas tuleb vahetevahel ette juhtumeid, kus üks või teine suur kiskja muutub inimsööjaks. Seda on juhtunud nii tiigrite, leopardide, karude kui ka huntidega. Tavaliselt on tegemist vigastatud või väga vana isendiga, kes looduslikke saakloomi enam oma kehva seisundi tõttu kätte ei saa. Mõnikord on põhjuseks ka vaeseks jäänud looduslik toidulaud. Siis on loom toiduotsinguil sattunud inimese lähedusse, nälg on saanud hirmust võitu ning inimesest jahisaak.
Meie metsades ei leidu ühtegi loomaliiki, kes võiks näha inimest saakloomana ja ka eelduseid sellise olukorra tekkeks ei ole. Esiteks on Eestis kõigil kiskjatel looduslik toidulaud väga hästi kaetud, võib öelda, et paremini, kui eales varem. Teiseks jahitakse kõiki meie suurkiskjaid korrapäraselt, mistõttu säilib nende inimpelglikkus. Kui tekibki mõni ebaloomuliku käitumisega isend, kütitakse ta ära esmajärjekorras.
Ilvese puhul ei ole maailmast teada, et ta oleks rünnanud inimest söömise eesmärgil. Siiski, meenub üks mõne aasta tagune juhtum Lätist, kus punase keebiga marjulisele oli ilves turja karanud, pidades teda tõenäoliselt metskitseks, kuid oma veast aru saades, oli loom niisama kiirelt jalga lasknud. Marjulisele jäid mälestuseks küünisejäljed keebil.

Haiged loomad. Haigus, mis loomadelt ettevaatlikkuse võtab ja nad agressiivseks teeb, on metsamarutaud. Marutaud on sagedaim põhjus, miks hundid on inimesi rünnanud nii ajaloos kui ka tänapäeval. Viimastel aastatel on selliseid juhtumeid ette tulnud näiteks Venemaal ja Valgevenes. Eestis ründas marutõbine hunt inimest viimati aastal 1988. Pärast seda pole marutõbiseid hunte märgatud, küll aga ilveseid. Veel 2003. aastal oli meil paar juhtumit, kus marutõbine ilves tuli taluhoovi ning käitus agressiivselt. Inimesi siiski teadaolevalt marutõbised ilvesed rünnanud pole. Marutõve nakkuse kandumise oht metsloomadelt inimesele oli tunduvalt suurem koduloomade, eriti just koerte vahendusel. Alates 2005. aastast on marutõve levik Eestis peatatud ning võimalus saada kokku seda haigust põdeva rebase või kährikuga, veel vähem hundi või ilvesega, on muutunud üliväikeseks.
Möödunud aastal levis kärntõbi jõudsalt paisunud rebase ja kähriku asurkondadest suurel määral ka huntidele ja ilvestele. Kärntõbine loom muutub nõrgaks, ei suuda enam looduslikku toitu kätte saada ja võib kergemale saagile lootes tulla inimasulate lähedale. Loomulikult mitte inimesi jahtima, küll aga koeri ja kasse, või lihtsalt otsima toidujäätmeid. Nii kütitigi möödunud aastal kaks kärntõves vana ilvest päris majade juurest. Ei ole sugugi välistatud, et lähiajal juhtub seesama mõne hundiga: kärntõve tunnustega noori hunte on tänavu nähtud ja ka lastud juba mitmes paigas.

Parim kaitse on rünnak! Valdavalt ründab metsloom inimest enese, oma poegade või oma saagi kaitseks – siis, kui inimene on tulnud loomale nii lähedale, et võimalus põgeneda tundub tollele liiga väike. Ka meil Eestis on seda juhtunud, enamasti jahiolukordades, kus looma on enne haavatud, nii et ta ei suuda põgeneda. Nii on meil jahimehi vigastanud metssead, karud ja põdrad. Ka viimane karu rünnak inimesele, toimunud ülemöödunud aastal Jõgevamaal ja laialt kajastatud meedias, oli just seda tüüpi: vahetult rünnaku eel oli jahimees haavanud karu surmavalt.
Poegade kaitseks võivad inimest rünnata karu, põder ja metssiga, aga sedasama teevad ka paljud linnud. Hundi ja ilvese puhul pole niisugust käitumist tähele pandud. Karu võib rünnata ka juhul, kui inimene tema puhkepaigale ootamatult väga lähedale satub. Seda laadi rünnakud on siiski väga haruldased, enamasti metsloom põgeneb ka säärases olukorras. On teada juhtumeid, kus inimene on ühtäkki karule talikoopa juures käegakatsutavalt kauguselt silma vaadanud, kuid karu on ikka jalga lasknud. Ka poegi kaitstes on rünnak viimane, mida karu ette võtab. Et karu rünnakud inimese vastu on olnud kaitsva iseloomuga, näitab seegi, et üldjuhul on inimesed kokkupõrkes saanud vaid kergeid vigastusi – pangem siia kõrvale karu füüsilised võimed! Niisiis on eesmärk olnud vaid teha inimene hetkeks ohutuks, et tagada vaba tee põgenemisele. Siit on pärit ka teada-tuntud soovitus pruunkaru rünnaku korral mitte üritada vastu hakata, vaid pigem alla anda (nii-öelda teeselda surnut). Karu ei näe lamavas inimeses enam ohtu ja lahkub.

Loomad hirmutavad. Palju sagedamini kui otseseid ründeid teevad metsloomad nõndanimetatud petterünnakuid või üritavad muul viisil agressiivselt käitudes inimest hirmutada. Kuna metsloom kardab inimest väga, on kehaline kontakt viimane, mida ta soovib. Samas tuleb ette aga olukordi, kus loom ise lahkuda ei saa või ei taha, vaid soovib kindlasti, et lahkuks just inimene. Tüüpiliselt näiteks siis, kui inimene satub ootamatult poegadega emakaru lähedusse. Kui kuri hääl inimest taganema ei sunni, võib emakaru teha petterünnaku, sööstes üks või mitu korda järsult inimese poole, kuid lõpetades enne inimeseni jõudmist. Sääraseid juhtumeid on metsas palju liikuvatel inimestel sageli ette tulnud, peale karu võivad samamoodi käituda ka metssiga, põder ja isegi ilves. Üldiselt on nende taktikast kasu ning inimene lahkub, saades vaid korraliku ehmatuse. Halvem, kui inimesel on kaasas relv ja ta seda sellisel puhul ka kasutab. Haavata saanud metslooma petterünnak võib muutuda päris rünnakuks ning inimene saada vaimsele traumale lisaks ka kehalise.
On ette tulnud, et metsloom asub metsas inimest jälitama. Võib olla ülimalt kõhe tunne, kui karu, hunt või põder sulle järele hiilib. Tegelikult on need noored omaette jäänud loomad, kes inimest veel piisavalt ei karda, olles samas uudishimulikud või otsides seltsi. Tõsisemaid suhteid ei tasu säärastega muidugi luua, sest kunagi ei või teada, kui kaugel on nende ema.

Peep Männil (1965) on zooloog, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja