2010/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Puugid EL 2010/3
Puuknakkused Eestis

Puukide seos eri infektsioonide vahendajana on teada juba 1909. aastast, kui ameerika patoloog Howard Taylor Ricketts (18711910) avastas puukidel bakteri, mida seostati Kaljumgede palavikuga. Hiljem nimetati tekitaja tema auks Rickettsia rickettsiks ja kogu sugukond Rickettsiaceaeks.

Austria neuroloog Hans Schneider diagnoosis 1931. aastal esimest korda haiguse, millele ta andis nime ge epideemiline seroosne meningiit. Umbes samal ajal kirjeldati puukentsefaliiti Venemaal. Eestis on see haigus teada 1950. aastatest alates. Kesk- ja Ida-Euroopas on puukentsefaliit ks tuntumaid flaviviirusinfektsioone.

Lymei tve ehk puukborrelioosi ajalugu ulatub 19. sajandisse: 1883. aastal kirjeldas Alfred Buchwald Breslaus Saksamaal degeneratiivset nahakahjustust, mida tnapeval tuntakse kroonilise atroofilise akrodermatiidina. 1909. aastal aga kirjeldas Rootsi dermatoloog Arvid Afzelius puugirnde jrel tekkinud ringitaolist nahakahjustust, nn. migreeruvat erteemi. Jrgnevatel kmnenditel nnestus Euroopa teadlastel testada nende dermatooside nakkuslikku pritolu, seostades haigestumist korduvate puugirnnetega.
Viimasel kmnendil pole kski teine puukidega leviv haigus ratanud nii suurt thelepanu kui Lymei tbi. Phjus vib olla selles, et iseloomulike smptomite krval vivad kaasneda ebamrased ldkaebused, mida tlgendataksegi vahel kindla puukborrelioosina. Siiani ei ole pris selge, kas raviga vabanetakse borreeliast tielikult, kuigi vastupidist ei ole suudetud ka nidata. Praeguseni on probleem ka laboridiagnostika vimaluste piiratus.

Lymei tve tekitaja avastas 1982. aastal Willy Burgdorfer. Tegemist on perekond Borrelia uue liigiga, mis sai nimeks Borrelia burgdorferi. Spiroheedi vliskesta valkude vastaseid monoklonaalseid antikehi OspA ja OspB kasutades leiti erinevused Euroopa tvedel ja selle tulemusena ka uued Borrelia genotbid B. afzelii ja B. garinii, mis on ka inimesele tvestavad [1, 7]. Kui Phja-Ameerikast on leitud ainult ht genotpi, B. Burgdorferi sensu stricto ehk kitsas mistes, siis Euroopast ja Aasiast on teada kik kolm genotpi. Viimastel aastatel on leitud inimesele patogeensete liikidena veel B. valaisiana ja B. spielmanii.
Sellel sajandil on inimestel ha enam diagnoositud erlihhioosi, nii Phja-Ameerikas kui ka Euroopa eri maades, sealhulgas ka Eestis alates 2002. aastast. 20. sajandi esimesel poolel tunti seda haigust peamiselt loomadel avalduva riketsioosina. Aeg-ajalt on Eestis diagnoositud tulareemiat, mille ks vahendajaid vib olla puuk.
Babesioos on teada endeemiliselt Phja-Ameerika kirdeosas, New Jerseys, Connecticutis jm. Tekitajat on aga isoleeritud veel eri piirkondades Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Luna- Ameerikas. Euroopas on haigus enim levinud intensiivse karjakasvatuse piirkondades, nagu Prantsusmaa, Iirimaa, Inglismaa. ksikjuhte on registreeritud ka Rootsis, veitsis, Hispaanias, Portugalis ja Horvaatias. Eestis ei ole siiani htegi babesioosi haigusjuhtu diagnoositud.
Teema pevakohasust ja vajadust tegeleda puukidega levivate infektsioonidega suurendab asjaolu, et puuk vib olla hel ajal nakatatud mitme patogeeniga ja nii vib inimene haigestuda mitmesse eespool nimetatud haigusesse korraga.
Puukide levitatavad haigused on Eestis viimastel aastatel sagenenud, eriti puukborrelios (# 1). Kui 2005. aastal registreeriti 100 000 elaniku kohta 20,9 haigusjuhtumit, siis mullu juba 133,3. Puukborrelioos nagu teisedki puukidega levivad infektsioonid kuuluvad nn. looduskoldeliste haiguste hulka ja seetttu on haiguste sagedust mjutavaid tegureid palju [5].

Puukborrelioosi kliiniline kulg on ldiselt hsti teada [6], kuigi smptomeid vib olla mitmesuguseid. Haiguse esmast kliinilist pilti iseloomustab kige sagedamini lokaalne iseloomulik nahakahjustus erythema migrans, mis avaldub 6080% juhtudest (# 2). Erteem, mille lbimt on le 5 cm, tekib mni pev kuni 30 peva prast puugi rnnet, ta vib olla valulik, sgelev vi ldse mitte hirida. Harva kaasneb palavik, ldine halb enesetunne, peavalu vi uimasus.
Ilma ravita vib punetus ise kaduda, kuid ka psida pevi, isegi kuid. ksikutel juhtudel vib haigus levida le kogu organismi ehk meditsiinikeeles generaliseeruda kaks kuni neli ndalat prast arvatavat puugirnnet vi erteemi teket. Nrvissteemi kahjustus on ks sagedamaid, (umbes kmnendikul patsientidest), mnikord vib olla sdamehireid (24% juhtudest), ka reaktiivset artriiti. Harva kaasneb sekundaarne lve, mis eristub esmasest erteemist selle poolest, et le keha leidub mitu ertematoosset laiku.
Hilisgeneralisatsioon on vljendunud kroonilise atroofilise akrodermatiidina, mis haarab peamiselt labaksi ja labajalgu. Nahk muutub selles piirkonnas punakaslillaks, paberjaks ja on kergesti vigastatav. Hilishaigestumine vib avalduda ka reaktiivse artriidina ja keratiidina. Tavaliselt alluvad kik haigusvormid hsti ravile. Soomes on ravi ebannestunud alla kahel protsendil patsientidel ning thusa ravi korral kordub haigus vga harva.
Lymei tve diagnoosi alus on vereseerumis mratud spetsiifilised antikehad. Kui on leitud erythema migrans, vib panna diagnoosi ning alustada antibakteriaalset ravi. Kui on generaliseeritud haigusvormi kahtlus, tuleb diagnoos laboratoorselt kinnitada. Immuunsuse tekke kohta pole praegu selgust. ksikud haiged on puukborrelioosi pdenud korduvalt. Seega ei pruugi lbipdemisel tekkiv immuunsus olla pikaajaline.

Puukentsefaliit on viirushaigus, mida phjustab flaviviiruste hulka kuuluv viirus. Erinevalt borrelioosist on entsefaliiti vimalik nakatuda ka enteraalselt, s.t. pastriseerimata kitse- vi lehmapiima pruukimisel; sageli haigestub siis mitu inimest korraga vi mnepevase vahega. Eestis on enim levinud viiruse lne alamtp, mille phjustatud tbi kulgeb kergemalt kui Kaug-Ida ja Siberi alamtbi korral, mis on Eestis samuti levinud.
Haiguse kulg on sageli kahefaasiline. Peiteaeg on kaks-kolm ndalat, kige enam neli ndalat, mille jrel tekib palavik, ldine halb enesetunne, peavalu, iiveldus ja oksendamine. Tunnused kaovad mne peva jooksul. Uus palaviku tus tekib 28 (kuni 20) peva hiljem ja nd lisanduvad nrvissteemi kahjustuse nhud.
Hea on see, et haiguse teine laine avaldub ainult ligikaudu kolmandikul haigetest. Seega peb enamik nn. palavikulist puukentsefaliidi vormi. Raskemini taluvad tbe vanemad inimesed ja neil kaasneb ka rohkem jknhte. Pdemise jrel kujuneb entsefaliidi vastu eluaegne immuunsus.

Erlihhioosi tekitajad kuuluvad sugukonda Anaplasamataceae [2]. Nad on obligatoorsed rakusisesed pleomorfsed kokobatsillid, kes ei suuda pikemalt elada vljaspool peremeesrakku. Erinevalt teistest riketsiatest, mis kahjustavad kapillaare, siin vaskuliiti ei teki. Mrklaudrakkudeks on girakud fagotsdid (makrofaagid ja granulotsdid).
Erlihhiat vib leida perifeerse vere valgelibledes: kpsetes granulotstides, aga ka eosinofiilides. Eksperimendid lammaste ja hobustega on nidanud, et kolm kuni seitse peva prast nakatumist vib perifeerse vere granulotstides leida inklusioon- ehk sulundkehakesi,mis sisaldavad baktereid ja valgusmikroskoobis on nhtavad mooruspuu vilja meenutava kobara ehk moorulana. Bakterieemia ajal ja prast seda iseloomustavad haigust peamiselt hematoloogilised muutused, nagu trombotstopeenia ja leukopeenia.
Tbe diagnoositi esialgu koduloomadel: kassidel, koertel, lammastel ja hobustel. 1953. aastal kirjeldati seda haigust ka inimestel. Erlihhioosi sesoonsus on puuklevi tttu sarnane puukentsefaliidi ja Lymei tve omaga. Enamikus Euroopa maades, sealhulgas Eestis, erlihhioosi ametlikult ei registreerita ja seega pole meil levaadet haiguse sagedusest. Samuti ei ole me siiani suutnud puukidel isoleerida erlihhiat, nagu see on nnestunud B. burgdorferi puhul [4].
Erlihhioos avaldub kahe vormina: inimese monotstaarne erlihhioos (human monocytic ehrlichiosis, HME) ja granulotstaarne erlihhioos (human granulocytic anaplasmosis, HGA), kuid nende kliiniline pilt on vga sarnane. Juhtsmptomid on palavik (85100%), peavalu (8094%) ja lihasvalud (4782%) [8]. Harvem kaasneb isutus, iiveldus, oksendamine, khuvalu, nahalve.
Diagnoosimisel on olulised nii perifeerse vere muutused kui ka spetsiifiliste antikehade tiitri mramine. Tekitaja vib kindlaks teha ka molekulaardiagnostika abil vi kasvatades tekitajat stmel. Ravi on antibakteriaalne; enamasti allub haigus ravile hsti.

Tulareemia on harva leviv haigus, mis vib vahel olla eluohtlik. Tekitaja on Francisella tularensis. Tema loomulik elutskkel jaotub imetajate ja verd imevate putukate vahel. Inimene vib saada nakkuse llijalgsete hammustusest, otsesel kokkupuutel nakkusallikaga ning aerosooli vi tolmu sissehingamisel. Haigus on levinud parasvtmes ja subarktilises piirkonnas Phja-Ameerikas ning Euraasias.
Inimestel vib haiguse kliiniline pilt mneti erineda, olenedes nakatumise viisist, tekitajate hulgast ja virulentsusest. ldjuhul kujunevad palavikulise haiguse kigus nakkuspiirkonnas nahahaavandid ja suurenevad regionaalsed lmfislmed.
Eestis on aastail 19461962 tulareemiat diagnoositud heteistkmnel juhul. 1996. aastal oli Prangli saarel tulareemiapuhang, haigestus 23 inimest. Teadaolevalt paiknevad tulareemia looduskolded Eestis Suur-Pakri, Vike-Pakri ja Prangli saarel ning Lnemaal Nval ja Raplamaal. Inimeste seroloogilise seluuringu ja rvlindude rppetompude uurimise tulemused osutavad seni avastamata looduskolletele [3].
Viimastel aastatel on meil tulareemiat registreeritud 2001. ja 2007. aastal kahel ning 2008. aastal hel korral.

Babesioosi phjustab algloom, mis kutsub esile malaariasarnase haigestumise. Viktor Babes, rumeenia pritolu patoloog, kirjeldas 1888. aastal esimest korda seda parasiiti kariloomadel. Perekond Babesia kuulub sugukonda Piroplasmida ja siia kuulub le 70 liigi, mis parasiteerivad imetajatel ja lindudel. Inimesele on patogeensed neli liiki: Babesia bovis ja Babesia divergens Euroopas ja Babesia microti ning Babesia-sarnane piroplasm USA-s. Inimesel diagnoositi seda haigust esimest korda 1957. aastal: Jugoslaavia talupojal.
Tbi vib kulgeda haigusnhtudeta, kuid inimestel, kelle immuunsus on prsitud vi kellel on operatsiooni kigus eemaldatud prn, samuti vanemaealistel, vib haigus kulgeda vga raskelt [9].
Tegemist on palavikulise haigusega. Peiteaeg on ks kuni neli ndalat. Seejrel tuseb palavik, tekivad klmavrinad, peavalu, kaasneb ldine halb enesetunne ja isutus. Vahel on prn ja maks suurenenud. Diagnoositakse tavaliselt Giemsa jrgi vrvitud verepreparaadi mikroskoopimisel, kus leitakse infitseeritud ertrotste. Ravitakse antibakteriaalsete ja malaariavastaste preparaatidega.

Puukidega levivate infektsioonide proflaktika seisneb peamiselt enda ja kaaslaste kontrollimises ja puukide eemaldamises. Kasutada vib ka repellente, millega saab tdelda riideid ja mida vib mrida tervele nahale.
Puukide eemaldamiseks on apteegis saadaval mitmesuguseid pintsette. Tnapeval ei soovitata nahka imenud puuki katta mingi kreemi vi salviga, vaid eemaldada puuk kerge keerava liigutusega, haarates temast vimalikult naha lhedalt. Seejrel tuleb koht desinfitseerida. Ei tasu muretseda, kui puuki vlja tmmates jb naha sisse peaosa: see eemaldub mne pevaga tekkinud vikese pletiku kigus. Vaktsineerida saab praegu ainult puukentsefaliidi vastu.

1. Baranton, Guy et al. 1992. Delineation of Borrelia burgdorferi sensu stricto, Borrelia garinii sp. nov., and group VS461 associated with Lyme borreliosis. Int J Syst Bacteriol. 42 (3): 378383.
2. Dumler, John S. et al. 2005. Human granulocytic anaplasmosis and Anaplasma phagocytophilum. Emerging infectious diseases 11: 18281834.
3. Jgiste, Ants jt. 1997. Andmeid tulareemia kohta Eestis. Eesti Arst 3: 196199.
4. Prkk, Tiina et al. 1999. Prevalence of Tick Infected with Borrelia burgdorferi in Estonia. Zent. bl. Bacteriol. 289: 706710.
5. Randolph, Sarah E. et al. 2008. Variable spikes in tick-borne encephalitis incidence in 2006 independent of variable tick abundance but related to weather. Parasites&Vectors. http://www.parasitesandvectors.com/content/1/1/44.
6. Sigal, Leonard H. 2002. Misconceptions about Lyme disease: confusions hiding behind ill-chosen terminology. Ann. Intern. Med. 136: 413419.
7. Stanek, Gerold, Strle Franc 2008. Lyme disease-European perspective. Infect Dis. Clin. N. Am. 22: 327339.
8. Strle, Franc 2004. Human granulocytic ehrlichiosis in Europe. Int. J. Med. Microbiol; 293, Suppl. 37: 2735.
9. Vannier, Edouard; Gewurz Benjamin E.; Krause Peter J. 2008. Human babesiosis. Infect. Dis. Clin. North. Am. 22 (3): 469488.

Tiina Prkk (1948) on meditsiinikandidaat, Tartu likooli sisekliiniku nakkushaiguste osakonna dotsent.



Tiina Prkk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet