8. märtsi hommikul murdis Tartumaal Nõo vallas õue küsinud saksa lambakoer (sic! tõukoer, mitte krants ega jahikoer!) külavaheteel, kõigest paarisaja meetri kaugusel majadest metskitse. Poole meetri sügavuses lumes, mis põldusid katab polnud kitsel koera eest pääsu, eriti arvestades, et lumekoorik koera käppasid kandis, aga kitse teravaid sõrgu mitte (mõne kilomeetri kaugusel asuvas Tõravere ilmajaamas mõõdeti lume paksuseks 46 cm). Juhtunu avastas hommikusel ringil olnud postiljon. Kohalikud jahimehed jäädvustasid vaatepildi ja otsisid üles koera omaniku, kes oli oma lemmiku kuritööst teada saades ðokeeritud. Tõenäoliselt peab see koer oma ülejäänud elupäevad ketis veetma, sest kord vere maitse suhu saanud, ei jätaks ta kardetavasti uut võimalust kasutamata. Kahjuks pole tegu mingi erakordse sündmusega – jahimeeste hulgas räägitakse sellistest lugudest alatasa. Koera- ega kassiomanikud ei tohiks unustada, et ka taltsas koduloom võib metsloomade suhtes ometi käituda kiskjana; koeral tuleks eriti hoolikalt silma peal hoida paksu koorikuga lumikatte korral.