Inimese kokkupuuted loodusega ei peegeldu kiirabi tegevuses kuigi teravalt. Loodusest tingitud raskeid vigastusi, haigestumisi ja surmajuhtumeid tuleb ette üsna harva. Ülekaalukalt kõige enam meditsiinilisi jubedusi juhtub inimese ja tehnoloogia (auto, tootmine, relvad jne.) vastastikmõjul. Siiski tuleb mõni kord aastas ette tragöödia, mis halvemal juhul lõpeb inimese surmaga – herilase, mesilase või vaablase pistest põhjustatud reaktsioonid.

Eestimaa oludes pole loomulikult tegu saja verejanulise tapjamesilase rünnakuga, vaid surma võib tuua ja sageli toobki kõigest ühe või kahe putuka piste. Üldiselt hoiatavad niisugused õnnetused end ette, sest tegemist ei ole mürgituse, vaid allergilise reaktsiooniga.
Kõik algab üsna süütult: esimesel korral tekib piste ümber kerge paistetus, teisel korral võib susata saanud inimesel olla lühikest aega halb enesetunne, mis möödub mõne minutiga. Kolmandal korral võib pistega kaasneda teadvusekaotus, millele järgneb haiglaravi. Järgmisel korral võib ohus olla elu. Nimelt on mürgi suhtes allergiliseks muutunud inimesel iga reaktsioon eelmisest tugevam ja tekib järjest kiiremini. Tuleks meeles pidada, et esimestel minutitel pärast pistet tekkiv üldine äge reaktsioon on äärmiselt ohtlik, 20–30 minutit pärast pistet tekkinud sügelev lööve aga mitte.

Eestimaal saab mesilase, herilase või vaablase pistest aastas surma üks, harva kaks inimest, ja seda mitte mürgituse, vaid allergilise reaktsiooni tõttu. Tõsiseid terviserikkeid on aga mitu korda rohkem. Seetõttu peaksid inimesed, kellel on tekkinud tugevamad allergilised reaktsioonid, kindlasti pidama nõu allergoloogiga, kes kirjutab välja hädaabiravimi. See preparaat vähendab allergilist reaktsiooni ja annab kiirabi tulekuni lisaaega. Tegutseda tuleb välgukiirusel, sest aega võib olla väga vähe.
Näiteks juhtus kord selline lugu, et kolmekümneaastane mees tuli töölt ja pistis jalga verandal ootavad toasussid, kuhu oli uurimisretkele suundunud ka herilane. Kolmekümne sekundi pärast varises mees teadvusetult verandale. Õnneks oli kiirabi lähedal ja kõik lõppes õnnelikult, aga viivituse korral oleks lool võinud olla hoopis traagilisem lõpp.
Kehvemini läks mehel, kes elas kaunis metsatalus ja pidas mesilasi. Ta oli seda teinud aastaid ja niisuguse hobi korral on mesilase pisted tavalised. Kõik sujus kenasti kuni ühe kevadise tarude ülevaatuseni, kui mehel tekkis piste järel käel tugev turse, millele aga erilist tähelepanu ei pööratud. Kaks kuud hiljem pidi mees mesilase nõelamise järel voodisse heitma, kuid halb enesetunne möödus kiiresti ja juhtunu unus. Meekorjamise ajal sai peremees taas sutsaka, kuid nüüd kaotas ta teadvuse ja kiirabi viis mehe haiglasse, kus teda mitu päeva raviti. Abikaasa rääkis, et arst oli teda tõsiselt palunud, et mees teeks mesilastepidamisele lõpu, aga tegemist oli isepäise, mulgi juurtega härrasmehega. Nii jäi ära ka käik allergoloogi juurde, pealegi oli ees sügis ja talv, mil mesilinnukesed magavad. Kevadel läks mesinik taas tarusid üle vaatama. Pere ootas ja ootas, aga kedagi ei tulnud. Kui vaatama mindi, kutsuti kohe kiirabi, ent midagi polnud enam teha. Avanev vaatepilt oli õudne: mees lamas taru juures, ta keel ulatus suust 15 cm kõrguse tornina välja, olles ummistanud terve suuõõne. Mees oli lämbunud juba hulk aega tagasi. Mesilase pistekoha leidsime väikese sõrme otsas.
Herilased ja vaablased on eriti kurjad juulist septembri alguseni, mesilasepisteid on enim mais ja augustis. Allergilised reaktsioonid ei ole siiski sugugi sagedased ja kindlasti ei ole toiduaineallergia seotud tundlikkusega herilase või mesilase piste suhtes.
Palavatel suvedel kutsutakse paar korda kiirabi ka metsa, kus on ussilt salvata saanud inimene. Nendel puhkudel on hirm tavaliselt suurem kui tegelik oht tervisele. Oma kahekümneaastase kiirabistaaþi jooksul olen näinud märkimisväärseid reaktsioone rästiku salvamisele vaid kahel korral ja mõlemal juhul pääsesid inimesed eluga. Esimesel juhul salvas üks väga väike rästik esimesel soojal kevadpäeval pisikest last, kellel tekkis tõesti raske reaktsioon, mis vajas haiglaravi. Teisel juhul sai salvata mees, kelle käsi oli haiglasse jõudes kümme korda suurem tavalisest, ja turse alanemine võttis aega mitu nädalat.
Ühe raske haigushoo põhjustas rästik küll, aga hoopis eriskummalisel põhjusel: aastaid tagasi saatis pere oma viieaastase lapse Saaremaale vanavanemate juurde suvitama. Vanaisa oli tõsine kalur ja nii ta siis õpetas pisipoisile nii mõndagi kalapüügist. Üks tähtis oskus oli angerjate püüdmine ja eriti angerja käeshoidmine. Püütud angerjate kottipistmine oli just lapse töö. Suve lõpu veetis pere Põhja-Eestis metsade vahel. Ühel hommikul hõikas väikemees oma toas askeldavatele vanematele, et püüdis kala. Paraku ei olnud lähedal ühtegi veekogu ja isale tundus asi veidi kahtlasena. Uksel seisis pisike põnn, heas toitumuses ja pikk rästik ilusasti kukla tagant haardesse võetud, mao keha keerdumas ümber käsivarre. Poiss sirutas mao vanemate poole ja ütles õnnelikult: „Kala!” Kuidas vanemad rästiku lapse käest kätte said, sellest ajalugu vaikib, ent arstiabi vajasid mõlemad vanemad või õigupoolest nende räbalaks kulunud närvisüsteem. Laps aga kurtis arstitädile, kuidas emme ja issi viskasid ära väga hea kala ja peale selle veel karjusid koledasti.
Marutaudist tingitud väljakutseid pole kiirabil viimase kümmekonna aasta jooksul enam ette tulnud, samuti ei meenu tavaliste metsloomade hammustused. Olgu aga tegemist mürgise roomaja salvamise, herilase pistele allergilise inimese terviserikke või isegi seenemürgitusega – kahjud on Eestis hukkunute üldarvuga võrreldes väikesed: üks surmajuhtum vaablase pistest, aga sada hukkunut teedel, viiskümmend tööõnnetustel, kuuskümmend vägivallaaktides.
Eestimaa loodus on leebe ja hoiab meid. Oskaksime vaid meie hoida loodust.