Jaanuarilõpu külmarekordid veetis Tartu üliõpilaste looduskaitsering suuskadel, matkates Eesti lõunatipust põhjatippu.

Esmapilgul hullumeelset plaani toetasid varasemad kogemused. 2007. aastal tehti Eestile samasugune talvine läbilõige, matkates Pärnust läbi metsase Vahe-Eesti Lahemaale Altjasse. 2008. ja 2009. aasta kehvadel talvedel tähistati ühinemist Schengeni viisaruumiga, matkates mööda Eesti-Läti piiri, kolme võimu kohtumiskohast lääne poole, ent päris mereni välja ei jõutudki, Sookuninga maastikukaitsealal tuli jälle suurem sula vasta. Kui kahel eelnenud aastal oli suusamatka vaata et kõige suurem raskus suusad ise, mida tuli kohati kanda koti küljes, siis tänavune lumerohkus ilma nendeta liikuda ei lubanudki.
Seitsmeteistkümnepäevane rännak mere poole algas pakaselisel ööl vastu 20. jaanuari Võrumaal Naha külas, kus asub nn. Eesti lõunatipp koos kena väikse matkamajaga ning loode suunas viib lühike matkarada. See kolmekilomeetrine jupike jäi meie teekonnal ka ainukeseks „ametlikuks” matkarajaks.

Teekond oli justkui läbilõige Maarjamaast, ruumiliselt tajutud tervikusse liitusid nii loodusmaastik kui ka inimkesksed külad, alevid ja linnad. Üksteise järel suusatati läbi Lõuna-Eesti metsade, millele andsid Karula kuplid piisavalt tõusuraskusi ning allalibisemise lusti, kasutati käreda talve suurepärast võimalust kulgeda mööda jääkaanetatud jõgesid (Väike-Emajõgi), mõnuleva kerglusega ületada järvi (Võrtsjärv) ning rabalaamu (Epru raba Alam-Pedjal looduskaitsealal). Oma jalgadega sai tunda Kesk- ja Põhja-Eesti külavaheteid ning silmadega näha sealseid laiu ja lamedaid põllumajandusmaastikke paljude nukrate mahajäetud taludega. Ning taas olukord muutus: enne merd hakkasid laiutama männimetsad, mis viisid matkaja kerge nõksuga pankrannikust alla mere äärde.
Eelkirjeldatu annab vaid põgusa aimduse selle kohta, mida pika matka ette võtnu tajub oma suusaga. Eestimaal on palju, mida vaadata. Aeg-ajalt tasub ka seisatada, et kuulata kas või seda, mida pakub paksult lumega kaunistatud mets oma vaikuses või külakaupluse ees elutarkust jagav vanataat oma kähiseval häälel.
Pikk matk pakkus ka ajalise läbilõike Eesti talvest. Pakasepäevad näpistasid nina ning tõeliselt külmad ööd õpetasid ellu jääma, kui termomeeter näitab alla 30 miinuskraadi. Nädal hiljem troopikana tundunud miinus viis kraadi polnud sugugi kõigile mõnusam: puusuusameestel tegid meele mõruks suuskade alla tekkivad klombid, hea veel, et päris sulale ei läinud.

Matkamine ei peagi olema mugav. Siiski, selleks, et ümbritseva ilu näha ja matka nautida, on vaja oskust sulanduda tavapäratutesse keskkonnaoludesse. Ei hakka siin üksikasjalikult matkanippe ja vahendeid tutvustama, ent varustusest tähtsam on alati kaine mõistus ning positiivne ellusuhtumine. Külma talve raskematel hetkedel tasub meelde tuletada talimatka häid külgi: pole meid kiusamas kõikvõimalikud sääsed-parmud, vihma ei kalla, siseveekogud ei takista teekonda ning palavuse probleemi saab lahendada tunduvalt lihtsamini kui suvel.
Matka teeb huvitavaks vaheldusrikkus. Pikka matka mitmekesistavad pidevalt vahelduvad maastikud – küll on hea tunnetada esimest tõusu pärast mitut päeva sõitu tasasel järvekaanel. Ja ka näiteks vahetuv matkaseltskond toob vaheldust. Looduskaitseringi retk oli nii pikk, et kaugeltki kõigil polnud aega ega ka jõudu kogu matka läbi teha. Seepärast sättisime teekonna läbi paarist-kolmest suuremast asulast ning ka suuremad põhimaanteed ületasime kohtades, kus uued tulijad saaksid liituda ning väsinud reisikaaslasel oleks kõige mugavam koju pöörduda. Nädalase või pikema rännaku teeb kindlasti mõnusamaks võimalus telgile vahelduseks magada mõni öö toas ning tõmmata hommikul jalga ahjul kuivanud saapad. Suure matkaseltskonna puhul kujuneb selline strateegia vaata et iseenesest: igal pool elab ju kellegi sugulane või tuttav, kellega lisaks peavarjule saab jagada jällenägemisrõõmu. Mitmekülgseks planeeritud matk pakub kehale jõu taastamise võimalusi ja suhtlus uute inimestega hoiab tuju üleval ning annab värskeid ideid.

Õhtuti lõkke ääres magusat teed rüübates on aega nendest ideedest pajatada. Sedasi tuli looduskaitseringil mõte luua üks pikem Eestit tutvustav matkarada. Naha küla matkarajajupp meie teekonna alguses lõppes ühe suure tamme juures koos loodushoiule üles kutsuva teadetetahvliga. Mis oleks, kui see rada läheks edasi – läbi kogu Eesti, mereni välja, läbides nii loodus- kui ka kultuuriloolisi paiku. Teadetetahvlid jagaksid teelisele nende kohta aimu, juhataksid radu vaatamisväärsusteni, aga ka õpetaksid vältima reservaate ja käituma loodusega kooskõlas. Pikitud võimalustega leida ettevalmistatud lõkkease ja kuivad küttepuud, võiks selline teekond anda suurepärase ülevaate kodumaa mitmekülgsusest ja õpetaks seda hindama. Ka inimeste rikutud paigad, näiteks mahajäetud sovetlikud sõjaväekompleksid, oma kontrastides annavad ohtralt teadmisi ajaloo ning selle kohta, kui õrn, ent samas visa on loodus meie ümber.
Uutele matkadele mõeldes jääb aga loota, et meie kodumaal oleks niisama suurepäraseid talvi ikka tihedamini. Lühikese matkapäeviku, pilte ja teekonna üksikasjalikuma kaardi leiab looduskaitseringi blogist – looduskaitsering.blogspot.com pealkirja alt „Elagu Naha Vabariik”.

Indrek Hiiesalu (1984) on Tartu ülikooli bioloogiaüliõpilane.