Kui palju teame sellest, milline nägi välja autode- ja maaparanduse-eelne maastikupilt, eelkõige teedevõrk Eestimaa maapiirkondades, kui sõiduvahendiks oli peamiselt hobuvanker? Vankriteede jälgi võib siin-seal Eestimaal siiski veel leida.

Nõukogudeaegne maaparandus, aga ka muu areng on varasemat taludekeskset külapilti tundmatuseni muutnud: vanad põldude ja metsade vahel vonklevad külateed on enamasti jäänud suurte põldude alla või kasvanud päris võssa ja metsa. Peaaegu kõikjale on rajatud autoliikluseks sobilik teedevõrk, mõned enim sõidetavad sirged teelõigud on isegi asfaltkattega. Päris ehtsat vankriteed pole võimalik kusagil näha, sest peaaegu keegi ei sõida ju enam hobusevankriga.

Siiski asub Eestimaal kohti, kus vanadest hobuteedest on veel üht-teist alles, näiteks tee endised piirjooned ja muldkeha. Nende jälgede põhjal saab aimu, millised oli Eesti hobuliiklusega külateed 50–60 aastat tagasi ja varemgi.
Näiteks Soomaa kaitseala piirimail Vastemõisa Lemmakõnnu külas Aukema talu läbiv teejupike on viimase 50 aasta kestel säilinud võrdlemisi muutumatuna. See vana, 19.–20. sajandist pärit, veidi võssa kasvanud vankritee viib Vastemõisa–Vaiassaare uuelt sirgelt kruusakattega teelõigult Aukemale. Kolhoosiajal veeti teele kruusa, et seal saaks liigelda veoautoga. Vankriratta jälgi ega roopaid sel teel muidugi näha ei ole.
Lemmakõnnust Seljakule suunduva metsa ääres võib samuti näha vana vankritee lõiku. Seljakul asub ajalooline Seljaku rehielamu. See tasuks taastamist, kuna paikneb vahetult hea sõidetavusega uue tee ääres ja võiks kujuneda üheks Soomaa vaatamisväärsuseks.
Aukema talu õuel oli omal ajal kohalike taliteede ristumiskoht [1]. Taliteed olid iidsest ajast tähtsad Sürgavere pool elavatele Kobruvere ja Kabila külade elanikele: talvel veeti heina Oksa, Ärma ja Lemmjõe luhtadelt ning kaupa otse üle Valgeraba Pärnusse. Vastemõisa kandist otse üle raba minnes on Pärnusse umbes 40–50 km, suvel kaares üle Vändra minnes aga poole rohkem. 1990. aasta Eesti Looduse aprillinumbris on Ilmar Kask ja Jaan Joandi sellest pikemalt kirjutanud [1, 2].
Soomaal ja mujalgi poleks sugugi kulukas vanu vankriteid hoida ega hooldada. Ent ajaloolise huviväärsuse säilimiseks on vaja kõnesolevad teed tähistada ja kehtestada neile kasutusnormid.


1. Joandi, Jaan 1990. Taliteid Viljandimaa ja Pärnu vahel. – Eesti Loodus 41 (4): 257–261.
2. Kask, Ilmar 1990. Miks Pärnusse otse ei saa? – Eesti Loodus 41 (4): 254–256.