2010/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Raamatud EL 2010/3
he seenevana elupevad

HE SEENEVANA ELUPEVAD
Erast Parmasto. Toimetanud Liis Vaher. Ilmamaa, 2009. 360 lk.

Seenevana austava nimetuse igati vlja teeninud Erast Parmasto on teinud sissevaate oma elupevadesse, pritolusse, kujunemisesse, uurimustesse ja teekaaslastesse. Paljusid seiku ei esita ega ksitle ta otse, vaid pisut nagu krvaltvaatajana, mneti ebameeldivate lugude puhul nimedest hoidudes nomina sunt odiosa!

Taimede uurimise juurde judis Erast Tallinna koolinoorte loodusteaduslike ringide kaudu. Kevadel 1941 sattus ta tosina-aastase Kivime koolipoisina legendaarse Juta Rebase juhitud ekskursioonile Kadriorgu, ppides tundma kuldthte (Gagea) ja saades sealt tugeva impulsi edasiseks. Kodutnavas ja -koolis koos teiste hilisemate loodusteaduse korfeedega tehti hte ja teist, tutvuti ka metoodikaga, nii et enne 15. snnipeva sai tal valmis esimene teadust levaade Haeska mbruse taimedest.

Kooliplves eesktt samblikest huvitudes kogus ta 1943. aastal nende phe oma esimese seene, he nahkise, saades te jlile alles aastaid hiljem. Lindude uurijana alustanud klassi- ja kursusevenda ning hiljem samuti teadlaseteed kulgenud lihhenoloogi ja taimetsnoloogi Hans Voldemar Trassi nimetas Parmasto oma pilaseks. Ornitoloogiat, bioloogia lastehaigust, ei hakanud Parmasto harrastama mnede meelepuuete tttu: polnud piisavalt kuulmis-, ngemis- ega thelepanuvimet, nii et seadsam oli uurida taimi, tollal arvati nende hulka ka seened ja samblikud.
Suhet loodusega tihendasid nii mnigi taluelusuvi ja osalemine geodeetilistel, geoloogilistel ja geofsikalistel vlitdel. Tuke saada bioloogiks andis kindlasti ka esimese prastsjajrgse teadussessiooni kuulamine juulis 1945 Tartus. Mningad mtisklused-khklused viimasel kooliaastal lppesid kevadeks 1947: ta valis likoolipingute erialaks botaanika. Sissesaamise kindlustas hbemedal, psimajmise asjaolu, et ta oli osanud endale valida piisavalt klbliku sotsiaalse taustaga vanemad, muidugi ka andekus ja tkus pingutel.
Kohustuslike ppeainete krval piti hankima ja kasutama teaduskirjandust, ka mda hiilima toonasest ideoloogiast tingitud piirangutest. Antikvariaatides ja makulatuuriks mratud raamatute hulgas leidus ennesjaaegseid ja Lnemaades ilmunud vrtteoseid, mida vanemad kolleegid ei osanud stalinliku printsipiaalsusega krvaldada. Ka aitas see kirjavara igesti hinnata lssenkolikke moonutusi loodusteaduses, mis kadusid jrk-jrgult alles tosina aastaga.
Otsides teaduses oma nii, leidis Erast Parmasto juba stuudiumi algaastal tpllu seeneteaduses ja kolmanda kursuse eel sai valmis masinakirjaline Eesti NSV krgemate seente mraja. Hoolimata krvaltegevusest taimkatte kaardistamisel ja palgatst laborandina bioloogia instituudis suutis ta endast arendada torikseente asjatundja: ta diplomit mahtus vaevu kahte kitesse. Teemat arendades judis ta tpselt aspirantuuriaja kestel valmis kirjutada kolmekitelise dissertatsiooni.
Seejrel algas siiani vldanud uurimis-, petamis- ja loomisperiood, htaegu tuli aega raisata teaduse administreerimisele. Lausa thitallamiseks see ei kujunenud, kuigi mni koosolek klbas vaid tukkumiseks (vaata fotot lk. 198). Aga leidnud nooremad asjamehed, lks Erast Parmasto otsemaid tagasi oma mkoloogialaborisse enese petatud tkaaslaste keskele.
Paljude avastuste, musttuhandete seeneleidude, sadade teadusartiklite ja hulga raamatute autor pole planud ka lihtsamat tegevust teaduspllul, judes koguda umbkaudu 40 000 seeneeksemplari. Parim saak teaduspllul on tal olnud poolteistkmmend kraadi saanud pilast. Suurim rm tundub olevat, kui mni oma pidevalt teaduse eesliinil psivast petajast mda areneb. Tal on kujunemas juba kolmas plvkond teadusjngreid.
Oma loodetavalt psima jvate tegude seast toob Erast Parmasto esile teisegi: ajakirja Eesti Loodus taas kimapaneku ja sellele inimsbraliku suuna andmise. Ehkki ajakirjal on vahetunud juba neli-viis peatoimetajat, hngab peagu igast numbrist midagi parmastolikku, ehkki vahepeal pti temast kramplikult distantseeruda.
Olles kadestamisvrselt kursis inimkonna kogetu ja suurte mtlejate filosoofilise pagasiga, piibliga sealhulgas, ei ole Parmasto siiani minetanud ht universaalset leevenduspalsamit muiata inimlikust lollusest johtunud totruste ja viltuminekute le. Oma arvamust on ta kll ikka ja ha avaldanud, nii suusnal kui ka trkitult, ning see-eest loomulikult vastu nppe saanud, vahel rohkemgi.
Raamatust leiame poole tosina Parmasto kaasaegse lhibiograafiad, mis aitavad mista eelmise sajandi teadusetegijate ja -harrastajate olemust, varju jmisega leppivatest isiksustest kuni siiani meile pris aru saamata motiividel krgele pelnud akadeemikuteni. Mitmele poole viinud teadusekspeditsioonidest kirjutatud lehekljed, seitsmendik raamatu mahust, pole pelgalt looduskirjeldused, vaid tkati vga humaanselt ja filosoofiliselt vlja peetud. Thelepanelik lugeja leiab raamatust mitu the- ja arvuapsu, aga jgu igale irisejale see leidmisrm, raamatu sisulist ja petlikku vrtust need veakesed ei kahanda.



Olav Renno
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet