ÜHE SEENEVANA ELUPÄEVAD
Erast Parmasto. Toimetanud Liis Vaher. Ilmamaa, 2009. 360 lk.

Seenevana austava nimetuse igati välja teeninud Erast Parmasto on teinud sissevaate oma elupäevadesse, päritolusse, kujunemisesse, uurimustesse ja teekaaslastesse. Paljusid seiku ei esita ega käsitle ta otse, vaid pisut nagu kõrvaltvaatajana, mõneti ebameeldivate lugude puhul nimedest hoidudes – nomina sunt odiosa!

Taimede uurimise juurde jõudis Erast Tallinna koolinoorte loodusteaduslike ringide kaudu. Kevadel 1941 sattus ta tosina-aastase Kivimäe koolipoisina legendaarse Juta Rebase juhitud ekskursioonile Kadriorgu, õppides tundma kuldtähte (Gagea) ja saades sealt tugeva impulsi edasiseks. Kodutänavas ja -koolis koos teiste hilisemate loodusteaduse korüfeedega tehti ühte ja teist, tutvuti ka metoodikaga, nii et enne 15. sünnipäeva sai tal valmis esimene teadustöö –ülevaade Haeska ümbruse taimedest.

Koolipõlves eeskätt samblikest huvitudes kogus ta 1943. aastal nende pähe oma esimese seene, ühe nahkise, saades tõe jälile alles aastaid hiljem. Lindude uurijana alustanud klassi- ja kursusevenda ning hiljem samuti teadlaseteed kulgenud lihhenoloogi ja taimetsönoloogi Hans Voldemar Trassi nimetas Parmasto oma õpilaseks. Ornitoloogiat, bioloogia lastehaigust, ei hakanud Parmasto harrastama mõnede meelepuuete tõttu: polnud piisavalt kuulmis-, nägemis- ega tähelepanuvõimet, nii et seadsam oli uurida taimi, tollal arvati nende hulka ka seened ja samblikud.
Suhet loodusega tihendasid nii mõnigi taluelusuvi ja osalemine geodeetilistel, geoloogilistel ja geofüüsikalistel välitöödel. Tõuke saada bioloogiks andis kindlasti ka esimese pärastsõjajärgse teadussessiooni kuulamine juulis 1945 Tartus. Mõningad mõtisklused-kõhklused viimasel kooliaastal lõppesid kevadeks 1947: ta valis ülikooliõpingute erialaks botaanika. Sissesaamise kindlustas hõbemedal, püsimajäämise asjaolu, et ta oli osanud endale „valida” piisavalt kõlbliku sotsiaalse taustaga vanemad, muidugi ka andekus ja töökus õpingutel.
Kohustuslike õppeainete kõrval õpiti hankima ja kasutama teaduskirjandust, ka mööda hiilima toonasest ideoloogiast tingitud piirangutest. Antikvariaatides ja makulatuuriks määratud raamatute hulgas leidus ennesõjaaegseid ja Läänemaades ilmunud väärtteoseid, mida vanemad kolleegid „ei osanud” stalinliku printsipiaalsusega kõrvaldada. Ka aitas see kirjavara õigesti hinnata lõssenkolikke moonutusi loodusteaduses, mis kadusid järk-järgult alles tosina aastaga.
Otsides teaduses oma niðði, leidis Erast Parmasto juba stuudiumi algaastal tööpõllu seeneteaduses ja kolmanda kursuse eel sai valmis masinakirjaline „Eesti NSV kõrgemate seente määraja”. Hoolimata kõrvaltegevusest taimkatte kaardistamisel ja palgatööst laborandina bioloogia instituudis suutis ta endast arendada torikseente asjatundja: ta diplomitöö mahtus vaevu kahte köitesse. Teemat arendades jõudis ta täpselt aspirantuuriaja kestel valmis kirjutada kolmeköitelise dissertatsiooni.
Seejärel algas siiani väldanud uurimis-, õpetamis- ja loomisperiood, ühtaegu tuli aega raisata teaduse administreerimisele. Lausa tühitallamiseks see ei kujunenud, kuigi mõni koosolek kõlbas vaid tukkumiseks (vaata fotot lk. 198). Aga leidnud nooremad asjamehed, läks Erast Parmasto otsemaid tagasi oma mükoloogialaborisse enese õpetatud töökaaslaste keskele.
Paljude avastuste, musttuhandete seeneleidude, sadade teadusartiklite ja hulga raamatute autor pole põlanud ka lihtsamat tegevust teaduspõllul, jõudes koguda umbkaudu 40 000 seeneeksemplari. Parim saak teaduspõllul on tal olnud poolteistkümmend kraadi saanud õpilast. Suurim rõõm tundub olevat, kui mõni oma pidevalt teaduse eesliinil püsivast õpetajast mööda areneb. Tal on kujunemas juba kolmas põlvkond teadusjüngreid.
Oma loodetavalt püsima jäävate tegude seast toob Erast Parmasto esile teisegi: ajakirja Eesti Loodus taas käimapaneku ja sellele inimsõbraliku suuna andmise. Ehkki ajakirjal on vahetunud juba neli-viis peatoimetajat, hõngab peagu igast numbrist midagi parmastolikku, ehkki vahepeal püüti temast kramplikult distantseeruda.
Olles kadestamisväärselt kursis inimkonna kogetu ja suurte mõtlejate filosoofilise pagasiga, piibliga sealhulgas, ei ole Parmasto siiani minetanud üht universaalset leevenduspalsamit – muiata inimlikust lollusest johtunud totruste ja viltuminekute üle. Oma arvamust on ta küll ikka ja üha avaldanud, nii suusõnal kui ka trükitult, ning see-eest loomulikult vastu näppe saanud, vahel rohkemgi.
Raamatust leiame poole tosina Parmasto kaasaegse lühibiograafiad, mis aitavad mõista eelmise sajandi teadusetegijate ja -harrastajate olemust, varju jäämisega leppivatest isiksustest kuni siiani meile päris aru saamata motiividel kõrgele püüelnud akadeemikuteni. Mitmele poole viinud teadusekspeditsioonidest kirjutatud leheküljed, seitsmendik raamatu mahust, pole pelgalt looduskirjeldused, vaid tükati väga humaanselt ja filosoofiliselt välja peetud. Tähelepanelik lugeja leiab raamatust mitu tähe- ja arvuapsu, aga jäägu igale irisejale see leidmisrõõm, raamatu sisulist ja õpetlikku väärtust need veakesed ei kahanda.