Gustav Vilbaste elu ja töö pälvib sel aastal erilist tähelepanu. Esiteks meie looduskaitse saja aasta juubeli tõttu ja teiseks seepärast, et Gustav Vilbaste sünnist möödub 3. septembril 125 aastat. Eesti Looduse veebruarinumbris ilmus Andres Tõnissonilt täpne ülevaade Gustav Vilbaste ühest tähtsaimast – looduskaitseinspektori ametist. Gustav Vilbaste elutöö eri tahke hindavates artiklites on sageli kiidetud tema oskust hästi ja palju kirjutada. Gustav Vilbaste pidas tähtsaks, et iga sündinud mõte, uurimistulemus, huvitav tähelepanek jõuaks kiiresti laiema ringi ette – ei jääks sahtlisse seisma.
Gustav Vilbaste on oma 80 aasta juubeli sõnavõtus öelnud: ma olen ise märkinud kirjutiste pealkirju, mis on ilmunud trükis. Ma arvasin, et neid võib olla vahest 700–800 pealkirja, aga lõplikul ülelugemisel tuli neid üle 1400. Sealjuures on lihtsad sõnumid ühe ajalehe aastakäigus võetud enamasti ühe numbri alla. Kirjutised on ilmunud ka mitme pseudonüümi all (Aavakannu, Viator, Matkaja jt.).
Gustav Vilbaste poja, entomoloog Juhan Vilbaste (1924–1985) sõnul oli ta isa kirjutuslaual pikk kitsas kast tema trükis ilmunud kirjatööde täpse bibliograafiaga – kantuna bibliograafilistele kaartidele. Kuhu see kartoteek pärast isa surma sattus, ei teadnud Juhan öelda. Oleks hea, kui kuskilt arhiivist leitaks üles Gustav Vilbaste tähtsaim varandus, pärast ligi pool sajandit seismist. Küllap tekiks siis ka G. Vilbaste personaalnimestiku trükivõimalus. See oleks ilus juubelikingitus.