Kümmekond aastat tagasi suvise botaanikapraktikumi ajal Järvseljal õppisime metsandustudengitega samblaid tundma. Olime oma õppimise järjega jõudnud sulgja õhiku (Neckera pennata) juurde. Seletasin tudengitele, et seda sammalt me enam ei kogu, kuna ta kuulub Euroopas kaitstavate liikide hulka.
Patsutasin parajasti samblakogumikku puutüvel ja kiitsin ta kaunidust, kui käe alt lendas välguna välja väike lind, ehmatades nii mind ennast kui ka üliõpilasi. Asja ligemal uurimisel selgus, et sambla sees umbes meetri kõrgusel maast vana haavapuu tüvel on väga kenasti punutud pesa. Pesa omanik oli käblik.
Järgmise praktikarühmaga jälle Järvseljal olles uurisin kogu kvartalis kasvavaid vanu haabu. Nädal tagasi leitud pesa polnud ainuke. Leidsin veel eelmise aasta pesa, mängupesi ja ka sambla sisse tehtud pesalohkusid. Mängupesade materjaliks oli kasutatud sõnajalgade kuivanud lehti. Peaaegu igal kolmandal sulgja õhiku suuremal kogumikul oli jälgi käbliku tegutsemisest. Sellest ajast olen teadlikult vaadanud, kas vanal haavatüvel jälle mõnda käblikupesa silma ei puutu.
Järvseljal 242. kvartalis kasvavad haavatüved polnud ainsad käbliku pesapaigad. Käblikud Järvseljal tavatsevad pesapaigaks valida vanade haavatüvede sulgja õhiku kogumikke teisteski kvartalites. Aastate jooksul olen leidnud kuus pesa, kus parajasti pesitsemine käis. 2009. aasta suvel leitud pesa oli punutud lausa kahe harulduse sisse: sulgja õhiku ja sellel kasvava kopsusambliku alla. Pesad on ehitanud tüvesamblasse sedavõrd hea meister, et veel aastaid hiljem näeb vana pesa üpris hea välja.