Suvi on siin põhjamaal kahtlemata parim aeg, et õppida maailmakorraldust tundma Thor Heyerdahli ja Juhan Liivi meetodil: omaenda naha ja karvadega. Aeg-ajalt satub siiski pihku ka ajaleht või keerad söögi taustaks lahti raadionupu.
Ükspäev hurjutati raadios jälle jalgrattureid. Uus liiklusseadus annab selleks mõnusasti põhjust. Dialoogi osalisteks olid vagadusest nõretav saatejuht (VNS) ja dotseeriva häälega elukogenud liikluspolitseinik (DHL).

VNS: „Jalgratturid on viimasel ajal juba iseäranis nahaalseks muutunud, tükivad üha rohkem kõnniteele.” (VNS enesekindel hääletoon annab aimu, et ta ise liikleb jalgsi ja iga ratturi omast kõvem ökoindulgents on tal seega vaieldamatult taskus.)
DHL: „Jah, uus liiklusseadus lubab neil seal liigelda – juhul, kui nad teevad seda sama kiirusega kui jalakäijad.”
VNS: „See on ausalt öeldes naerukoht. Ma ei ole näinud jalgratturit, kes liiguks jalakäija kiirusega. Nägin hoopis, kuidas üks jalgrattur liikus jalakäijate vahel neist kiiremini ja liikluspolitsei patrull ei sekkunud! Ta oleks pidanud sekkuma!”

DHL: (ägiseb ja otsib sõnu)
Elul kui füüsikanähtusel on see ebamugav omadus, et paljud üle mõistuse koledad nähtused on ühtlasi ülimalt loomulikud, n.-ö. süsteemi vaikimisi olek. Keegi ei imesta, et veinipärm hüva märjukese valmides iseenda ... kuidas nüüd öelda, ainevahetusproduktide sees otsa leiab. Sama loomulik on, et selle raja valib inimkond: me oleme lihtsalt nõnda loodud. Elu on võrreldud keerisega entroopiajões, millesse sattunud aine võib küll hetkeks võtta suuna oma lätte poole tagasi, aga vaid selleks, et juba järgmisel sattuda taas tugevasse peavoolu.
Teadlased oleksid imestunud, kui üks veinipärmi rakk ühtäkki teisi hoiatama kukuks: mehed, ärge ahnitsege, liiga palju suhkrut on surm! Täpselt samamoodi on tegelikult põhjust imestada, et selliseid „mutante” leidub inimeste seas. Neid, kes märgivad tagasihoidlikult, et jalgrattaga liigeldes mürgitame vähem oma kaaslasi ja hoiame riigi tervishoiukulusid kokku ka iseenda pealt. Meie vaikimisi olek on, et linnavalitsused „unustavad” rattateed, kus võimalik, ja meie kõik „unustame” neile seda meelde tuletada, keskendudes selle asemel naabrist suurema kubatuuriga auto ostu plaanidele. Ning seadusi koostades „unustatakse”, et jalakäija kiirusega liigeldes kaotab jalgratas oma mõtte. Ning korralik kodanik ei unusta maailmapäästjate kallal jõudumööda tänitada.
Jaan Tätte on öelnud: „See, kuhu on inimesed teel, on lihtsalt nii vale koht, et käed vajuvad rüppe.” Lisaksin, et see teekond on lihtsalt niivõrd loogiline, et käed vajuvad rüppe.