Hiiumaal on ikka veel minu jaoks varuks mõni tõeline pärl. Ehk vaid korra aastas, ent seda säravamad need leiud on. Ühel mullusel novembripäeval sattusin esimest korda Õunaku laiule.

„Õunaku laid, mis see veel säärane on?” küsib vähemalt hiidlane arusaamatuses. Eks peab lähemalt seletama. Nimelt ostsin millalgi Eesti kaardisarjast kaks Hiiumaa osakaarti. Äärmiselt täpsed, suisa talunimed ja kivirahnud on sellel ära toodud, ja viie meetri kaupa ka kõrgusjooned peale kantud.
Neid uurides avastasin Õunaku kohal joontekontuuri, mis oma loode-kagusuunalises kulgemises joonistas täpselt välja laiu piirjooned. Sellise, mis on väga sarnane mitme teise Kagu-Hiiumaa laiuga. Need on tekitanud siia Hiiumaa jaoks jääaja viimane „tõmblus”, liustiku pealetung umbes 11 500 aastat tagasi. Kagu-Hiiumaa laiud on nn. Palivere servamoodustised.

Laid kui muiste. Niisiis, paari-kolme meetri kõrgusest tasandikust kerkis esile piklik, kuni 14 meetrit üle merepinna ulatuv pinnavorm. Seni olin arvanud, et Vaemla ja Suuremõisa vahel on vaid tükk tühja igavlamedat maad, muistset Undama laguuni põhja. Bussiga Õunakult mööda vurades polnud mul seni aimugi, et siin, selles maakohas nii veidralt üksikuna seisva kortermaja taga ja lehtpuude varjus asub väga tavatu seljandik.
Ühel sügishommikul alustasingi Õunaku bussipeatusest oma uurimisretke. Vana sanglepaallee järel paistis tuttav veider, nagu ära eksinud kortermaja. Selle taga sirgusid suured pärnad. Valgenes. Mööda teed minnes tabas silm paremale jäävat rohumaad üksikute tammede ja ühe pärnaga. Paljutõotav retke algus! Minus tärkas lootus, et võib-olla leidub nende järglasi ka eelseisval seljandikul.
Enne jäi aga risti ette pikk-pikk hoone – Mereliiva talu juurviljakauplus. Kõndisin ümber elava tõestuse, et maaelu polegi veel surnud, kuni nurga tagant avanes vaade lõunakaarde. Jäin seal tükiks ajaks seisma ja lihtsalt silmitsesin. Ees paistis raagunud madal lehtmets, taamal kaardus kadakatupsudest kirjatud mäenõlv.
No tõesti, Õunaku laid, võta või jäta! Nii jõuliselt ümbritsevast tasandikust eristuv, et lausa imelik hakkas. Kuhu küll kõik meri jäi, mis on temast saanud? – kerkis pähe parafraas tuntud laulust.

Pärast jääaega on maa liustikepainest vabanedes üha kerkinud nagu pärmitainas. Arvestades, et saja aasta jooksul kerkib maa Hiiu saare kandis umbes 30 cm jagu, 300 aastaga peaaegu meetri, tuhande aasta peale siis arvatavasti juba kolme meetri kanti. Niisiis, tuhande aasta eest oli see seljandik veel kõige ehtsam laid – väga kiiresti tungib maa peale.
Järgmise tuhande aasta pärast jagavad Õunaku laiu saatust paljud teisedki Kagu-Hiiumaa laiud. Praeguse haruldaselt ilusa saarestiku asemele tekib üks lihtlabane paks poolsaar, mis rihib oma otsaga Muhu lähedale. Nüüd võiks see maine pärmitainas küll oma paisumise ära lõpetada, viimane aeg!
Kuid teiselt poolt on hea, et Õunaku laid oma minevikust nii selgelt jutustades on saanud Hiiu mandri koostisosaks: nüüd ei pea mere- ega paadiolusid arvestama. Võib lihtsalt kohale kõndida ja saada mugavalt osa ehtlaiulikust loodusest. Olgugi et ilma mereta, aga ega maailm ei peagi täiuslik olema. Vahel aitab mõne asja kadumine olemasolevat selle võrra enamgi väärtustada.

Sarapikud tammede ja künnapuudega. Sukeldusin metsa. Mis taamal paistis niisama lehtvõserikuna, osutus hoopis pargitaoliseks sarapikuks maaliliste sametsamblaste rändrahnude-kividega. Ühe turja täitis haisvate kurerehade õrnõhuline lehepits. Kõikjal maas rohetas nahkjaid sinilillelehti.
Puurinne oli üsna hõre, ent seda suurepärasem. Jagus üksikuid kaski ja saari, igihaljust lisas mõni mänd. Enim paelusid aga mõistagi Hiiumaal haruldasevõitu tammed. Niisiis suisa tammesarapik! Alusmetsa rikastasid kuslapuud, magesõstrad ja türnpuud.
Hästi silmatorkav ja tore oli üks madalalt rõhtoksi laiali sirutav tamm rändkivilasu servas. Tema ette jäi väike aas kontpuuvõserikuga. Verev kontpuu jõuab Õunakul oma loodusliku leviku põhjapiirile. Nüüdseks on teda leitud ka näiteks Kõpus, ent peamised kasvualad jäävad siiski Hiiumaa kagunukka ja Emmaste otsa. Kui Hiiumaa looduses kontpuid juhtun trehvama, on see minu jaoks alati väike sündmus. Kohe tuleb nagu lõunapoolsem tunne.
Tolle harulise tamme juurest paistis ka üks noorepoolsem pärn. Edasisel Õunaku retkel ma seda liiki rohkem ei trehvanudki. Ja veel: ajapikku hakkas näima, et kõike küll on, aga midagi oleks justkui ometi puudu. Alles hiljem taipasin, et Õunaku laialehistes kooslustes ei silmanud ma ühtainsamatki vahtrat. Natuke veider, aga see on Õunaku omapära.
Tammesarapiku servas sundis seisatama liigirikas võpsik: ohtrad punavõrselised kontpuud, kuslapuud, punaviljalised lodjapuud, veel oranþikas lehes kukerpuud, peale selle kibuvitsad, türnpuud, kadakad, õunapuud, noored sarapuud, saared, tammed. Silme ees kippus suisa kirendama säärast haruldast pillavust Hiiu mandril nähes. Kummalisel kombel ehtisid kontpuid kollakapungalised õisikualgmed. Nagu mingi vahemereline põõsas, kes peabki alles talvel õitsema.
Maastik vaheldus väga kiiresti. Järgmiseks tuli haavasalu tiheda lumemarja aluspõõsastikuga. See Põhja-Ameerika liik on üsna kindel märk, et kunagi pidi selles kohas mingi asustus olema.
Edasi tuli hooldatud puisniidu moodi ala Õunaku vist ainsa suure kuusega. Kaskede vahel virvendas sopiline tiik. Milline suurepärane maastikupark see kõik kokku on!
Kuid avastused jätkusid täistuuridel. Tiigi ja aasa taga algas jälle seljandikusarapik kahe jalakaga. Või ei, maas lebavad pruunid siledad üliebasümmeetrilised lehed teadustasid vastuvaidlematult: hoopis künnapuud. Siin poleks küll osanud sellest haruldusest unistadagi. Kõrval oli veel üks, noorem künnapuu. Ja sarapuude vahel lisaks suurem. Ja veel üks. Ja veel. Ja veel! Asusin neid kokku lugema. Umbes kümne juures läksin segamini ja lõin käega. Ühesõnaga: palju. Mida aeg edasi, seda enam selgub Hiiumaal aina uusi künnapuu leiukohti.
Maastik osutus taas väga meeldivaks. Muistse laiu selgroogu kattis hulk samblaseid rändkive, kirdekaares laskus maapind õige järsult roheliste rohumaadeni. Asendi ja üldpildi poolest meenus Saarnaki Pärnamäe ränk. Ainult et mere asemel levis taamal Pühalepa valla metsapiirini lausik rohumaa ja pärnade asemel valitses sarapik künnapuudega, sekka ka toredaid pihlapuid ning paar mändi.
Üks nõlvakünnapuu oli teistest märksa iidsema moega. Lapikuvõitu tüvi oli piklikumast osast suisa ligi meetrise läbimõõduga. Selles haigutas mustendav ümar auk. Sisse kiigates ja silmi teritades selgus, et tüvi on seest üleni õõnes. Oli see ehk Õunaku künnapuude esiema?

Minevikku mäletavad rannad. Künnapuusarapiku järel tuli läbi raiutud männisalu. Paistis üks veider madal tiik. Võib-olla hoopis mingi tulevase elumaja vundamendiauk? Üsna pea muutus maastik jälle. Kõrgemat rändkivist tippu kattis võserik. Ühtäkki olin kui Hanikatsi laiu idaserva lõunaeuroopalikus sibljakis ehk heitlehises põõsavõserikus. Säärane kooslus ka Hiiumaal? Igatahes suurepärane!
Kadakatega võidu vohasid lodjapuud ja türnpuud, palju jagus kontpuid. Leidus ka sarapuid, pihlasid, magesõstraid, kibuvitsu ja kukerpuid. Üle selle nii lähisvahemereilmelise võseriku tõusis mitu kuni kuue meetri kõrgust noort tamme. Tagatipuks sinetas mitmel pool veel suisa suviselt suureõielisi kellukaid.
Rohune roopapaar kulges edasi mööda seljandiku läänenõlva. Saatjaks aina kadastikud, kõrgemal laiu selgrool ohtralt noorepoolseid saari, ka tamme. Jõudsin kohta, kus kruusane tee ronib risti üle seljandiku. Idaservas kukkus ta iseäranis järsult alla. Läänenõlv pakkus aga aja kulgu märkivat vaadet üle Aida talu suure kõrvalhoone, mille sammaldunud rookatus oli oma viimase ohke teinud ja sisse langenud. Selles mäevaates üle laguneva kaduviku suure õuetammega kangastus millegipärast mingi lõunaeestilik meeleolu.
Muidu oli aga kõik nii lääne-eestiline, kui üldse olla sai. Õhk kaikus rändel laglede lärmist. Üks läände suunduv parv lendas üle pea nõnda madalalt, et Leigril oli paras käsi välja sirutada ja paar tükki pihku kahmata. Kära paisus hetkeks lausa kõrvulukustavaks. Läksid soojematele maadele, põgenesid peatse talve eest need ilusad linnud.
Vahetult Aida talust lõunasse jäi kadastikunõlvale kaks suurepärast rändrahnu. Ülemine, kahe meetri kõrgune rahn oli kui lai, kantis vaateplatvorm. Alumine küünitas aga oma ainulaadse tiputeraviku maast suisa nelja meetri kõrgusele. Asub ta otse seal, kus nõlvast saab lame lopsakas rohumaa. Nii selgelt maalis see paik kujutlusse siit tuhandekonna aasta eest kadunud mere.
N.-ö. rannapiiril, selle teravikurahnu ümber, õilmitsesid ikka veel kesalilled ja raudrohud. Küllap avanes siin üsna sarnane pilt ka siis, kui praeguse lameda maa asemel lainetas madal meri. Too rahnude piirkond oli tõesti iseäranis tugevalt laiul olemise tunnet sisendav koht: Õunaku laiu läänerannik.
Kuid teisel pool laiu selgroogu ei jäänud muinasrannikut mäletavad looduspildid sugugi alla. Risti üle seljandiku ronivat teed mööda laskusin idaserva. Siin kiskus nõlv aina järsemaks. Seda kattis noorepoolsete saarepuudega kadastik. Haljal jalamiaasal nosis väike lambakari.
Mööda muinasranda lõunasse sammudes jäi järgmiseks teele terve salu lehtpuid. Jälle künnapuud? Ei, sedakorda jalakad. On alles rikkaliku taimkattega see Õunaku! Algul tammesarapik, siis sarapik künnapuudega, nüüd aga hoopis jalakad.
Möödusin kerakujulistest türnpuudest ja jõudsin tihedasse sarapikku. See osutus järjekordseks meelihaaravaks kohaks. Varjulises sarapikus kasvasid üks suur saarepuu, samblikutortisid täis viiemeetrised türnpuud ja jälle noored tammed.
Toredat nõlva katsid samblahaljad rändrahnud, ühel kivi-imarad turjal. Allpool kukkus nõlv iseäranis järsult, nagu oleks tegu mattunud pangaga. Siiski, paepanka sellest kandist loota ei maksa. Nii Õunaku, Salinõmme, Saarnaki kui ka teised Muhumaa suunda sihitud saared koosnevad peaasjalikult lubjaklibusest kuhjepinnasest. Aluspõhjapaljanditega laiud jäävad Hiiumaast idakaarde.

Tulevane Hanikatsi? Õunaku muinaslaiu lõunaots kujutab endast veel avatud kadastikku, mis on graniitkive täis pikitud. Üsnagi ohtralt vohab seal kivi-imaraid. Järjekordne tõestus, et see väidetavalt happelist kasvupinda nõudev ilus talvehaljas sõnajalg saab Lääne-Eestis vabalt hakkama ka lubjarikkal maal, suisa endistel rannavallidel.
Selleski kadastikus rihtis taeva poole hulk noori tammesid – täpselt nagu tammesaarel Hanikatsil. Vägisi tundub, et kui Suuremõisa pargist mõjutatud tammede ala kõrvale jätta, siis kujuneb Õunakust tulevikus Hiiumaa kõige tammerikkam maakild. Täitsa kõrvutatav Hanikatsi laiuga. Muidugi ei leidu Õunakul Hanikatsiga võrreldavaid põlistammesid, aga aastasadade pärast on need ehk seal juba olemas.
Olin jõudnud oma retke lõpp-punkti. Sanglepa-männimetsa piir oli üpris lähedale nihkunud. See varjas nüüdismerd, mis tegelikult jääb Õunaku seljandiku lõunaotsast umbkaudu kõigest poole kilomeetri kaugusele. Seal kuskil ta on: aina armutult roostuv, madalamaks jääv. Ometi on ka selline meri väga omapärane ja väärtuslik, sest just selles kandis asuvad Eesti peamised ja suurimad soolakud, Salinõmme soolakud. Kõigi oma iselaadsete haruldaste soolakutaimedega.
Selles piirkonnas ei saa soolast üle ega ümber. Aastasadade eest olnud Õunakul väidetavalt kaev või allikas, kust tulnud mereveest märksa soolasemat vett välja. Ja just Salinõmme kandis aurutati mereveest soola. See annab niigi lähisvahemerelise moega Õunaku loodusele lisavürtsi, meenutades väga Aadria mere äärseid kaugeid paiku.
Tagasiteel tegi üks külanaine juttu ja küsis, kas ma vanu soolaaukusid ikka käisin vaatamas. Tagantjärele on kahju, et ma täpsemini järele ei uurinud. Mis parata, olin Õunaku muljeist niivõrd pungil, et veel midagi lisada tundus liiast.
Neid väidetavaid soolaauke tahaks kunagi oma silmaga näha, nagu ka kevadist Õunaku laidu. Arvestades sarapike laialdast levimist, võiks sealt loota toredaid salutaimede leide. Mitu Hiiumaa laidu on salutaimede poolest üsna rikkad. Ja mis see Õunakugi muu on kui üks neist. Et juhtumisi on meri ta ümbert ära kadunud, see on tühiasi. Laid on sellest hoolimata endiselt alles.

Tapio Vares (1976) töötab Hiiu Lehe toimetuses, kirjutab looduslugusid ja joonistab.