Linnametsi ja linnalähiseid parkmetsi on Eestis teadlikult majandatud hiljemalt 19. sajandi keskpaigast alates: juba toona hinnati kõrgelt just metsade puhkeväärtust. 1930. aastatel nappis linnade lähedal metsa ning seetõttu metsastati seal agaralt, kinnistati liivikuid jms. Linnaümbruse metsades raiuti vähe: tehti vaid sanitaar- ja hooldusraiet.

Nõukogude aja alguses eraldati linnade suurusele vastavad rohelised vööndid Tallinnale ja rajoonikeskustele. Rohelisteks vöönditeks nimetati linna või teiste asulate ümber paiknevaid maa-alasid, mis on kaetud peamiselt metsade, parkmetsade, metsaparkide, parkide jm. haljastusega. Nende põhiülesanne oli parandada keskkonnaolusid ja luua linlastele puhkevõimalusi [7]. Peeti optimaalseks, et rohelise vööndi alast on metsaga kaetud vähemalt 50%.
1955. aastal kehtestati rohelise vööndi laiuseks Tallinna ümber 30 km, Jõhvi ümber 25 km ja Tartu, Pärnu, Narva, Rakvere, Kiviõli, Viljandi ning Valga ümber 15 km. Veel 24 linna ja muu asula rohelise vööndi laiuseks määrati olenevalt asula suurusest kaks kuni neli kilomeetrit.
1961. a. hakati rohelise vööndi määramisel lähtuma elanike arvust; alates 1965. aastast ka asula arenguväljavaatest lähema 15 aasta jooksul ja seal paikneva tööstuse iseloomust. 1972. aastal määrati ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi juhendi järgi roheline vöönd asulate ümber, kus 1980. aastaks arvati elanike arv ületavat 1000 inimest.

Roheline vöönd tsoneeriti linnalähedasteks puhkeotstarbega parkmetsadeks ja linnast 10–50 km kaugusel paiknevateks rohelise vööndi majandusmetsadeks, mis pidid toimima linna roheliste kopsudena. Et metsasust suurendada, plaaniti metsastada kõik põllumajanduslikult väheväärtuslikud maad.
1975. aastal kehtestas Nõukogude liidu riiklik metsakomitee kogu liidus rohelise vööndi metsade ajutised normatiivid: metsade pindala hektarites, võttes aluseks elanike arvu, tööstuse iseloomu, piirkonna üldise metsasuse ja metsakasvuvööndi. Kuna Eesti metsasus erines Venemaa metsasusest (eriti Tallinna ümbruses oli metsa liiga vähe), siis kavatseti meil leidlikult kasutada lubatud 15%-list erinevust normatiivist ja rohelise vööndi metsade pindala suurendada. Sama normatiivi alusel tuli kuurortlinnadele (Pärnu, Haapsalu, Narva-Jõesuu, Kuressaare) määrata suuremad rohelised vööndid, arvestades inimeste arvuga tippkoormuse ajal, ühe inimese kohta 0,3 hektarit metsa.
Eesti iseseisvudes ja eriti ehitusbuumi ajal jäid nõukogudeaegsed linnade rohelised vööndid unarusse. Nüüd on neid kohati taas tähtsustama hakatud: mõnegi maakonnaplaneeringu kaardil leidub linna ümbritseva rohelise vööndi piir, teisal aga on sellest teemast mööda mindud.
Üldjuhul on rohevööndi piir maakonnaplaneeringu kaardil paigutatud 10–15 minuti autosõidu kaugusele linnapiirist. Ehkki juba 1970. aastatel märgati vajadust linnalähiste puhkemetsade pindala suurendada, on need praeguseks ehitustegevuse teelt hoopis taandunud: Tallinna rohelise vööndi välispiir on linnale lähemal kui vanasti.
Ühtseks võrgustikuks on Eesti rohelise vööndi puhkealasid püütud teadlikult liita juba 1960. aastatest alates, mil Jaan Eilart liigestas Tartu lähiümbruse puhkemaastikke ja plaanis rohelisi koridore. Tol ajal oli see uudne ettevõte, millega tegeldi vaid üksikutes maades.

Nüüdseks on puhke-eesmärgiga rohevõrgustikke loodud mitmel pool maailmas: USA-s, Kanadas, Inglismaal ja mujal. Näiteks inglased on oma Green Belt’i süsteemi arendanud juba alates 1938. aastast ning peavad planeeringutes määratud võrgustiku piire kõige tõhusamaks relvaks linnade laialivalgumise vastu. Meile on see ootamatu ja uudne: Eestis oleme harjunud valglinna rohealadesse suhtuma kui ohvrisse, keda päästa ei õnnestu.
Green Belt’i võrgustiku kontseptsioonil on oma kodumaal suur üldsuse toetus, olgugi et planeerimisprotsessi keerdkäigud ei pruugi kõigile alati arusaadavad olla. Suurbritannia Green Belt’i võrgustiku eesmärgid [13]:
• võimaldada linnarahvale rohealade kaudu ühendust linnalähedaste maapiirkondadega,
• võimaldada sporti ja puhkust vabas õhus looduslikus keskkonnas,
• hoida väärtuslikke maastikke, muuta kaunimaks inimeste koduümbrust,
• parandada rikutud ja tühermaid linna servades,
• looduskaitse,
• hoida alal kultuurmaastiku senist põllumajanduslikku või metsamajanduslikku kasutust.

Ökovõrgustik. Otseselt inimese tarbeks loodud rohevõrgustiku areng andis tõuke ka veidi teistsuguse eesmärgiga võrgustike tekkeks 1970. aastatel. Ehitatud keskkond hakkas toona kiiresti laienema, looduslikud kooslused ja loomade elupaigad killustusid ja isoleerusid. Autostumise, linnade laienemise ja valglinnastumise tõttu kasvas arenenud maades drastiliselt metsloomadega juhtunud liiklusõnnetuste arv. Nii tekkis mitmes Euroopa riigis idee ühendada kõik looduskaitsefunktsiooniga looduslikud ja poollooduslikud alad nn. ökovõrgustikuks.
2005. aastal loodi riikide koostöös Euroopa ökoloogiline võrgustik (PEEN), mille eesmärk on kaitsta ja hoida üleeuroopalise looduskaitsetähtsusega liike, ökosüsteeme ja maastikke.

Ökovõrgustike idee kinnitas varakult kanda ka Eestis. 1983. aastal valmistasid Maaehitusprojekt ja Tartu ülikooli füüsilise geograafia kateeder „Eesti kompensatsioonialade kaardi”, mis kinnitati planeerimise ja arendustegevuse aluseks 2005. aastani [vt. 6]. Neid n.-ö. ökoloogiliselt kompenseerivaid alasid käsitleti kultuurmaastiku osana, mis pidid pehmendama inimmõju maastikule.
2003. aastal koostasid Kalev Sepp ja Jüri Jagomägi Eesti põllumajandusülikooli keskkonnakaitse instituudi eestvõttel uue juhendi „Roheline võrgustik” [11]. Selles esitati juhised, kuidas koostada maakondade teemaplaneeringuid „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”, kavandada rohelist võrgustikku üldplaneeringutes ning koostada valdkondlikke kavasid (veemajanduskavad, maa- ja metsakorralduskavad jms.).
Maakondade teemaplaneeringute „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” raames kavandati ja kanti kaardile maakondade roheline võrgustik. Nende teemaplaneeringute eesmärk oli luua eeldused maakonnale iseloomulike ökosüsteemide ja liikide hoiuks, looduslike, poollooduslike ja teiste väärtuslike ökosüsteemide kaitseks ning säästlikuks looduskasutuseks.
Kaardile kantud maakondade rohevõrgustikust on olnud suur abi nii üldplaneeringute koostajatele, kes vajaduse korral ka rohevõrgustiku piire täpsustavad, samuti omavalitsuste planeerimisspetsialistidele ehitada-või-mitte-otsustusprotsessis. Meie elukeskkond kujuneb väga palju just omavalitsuste suhtumise järgi: olenevalt sellest, kas peetakse tähtsamaks arendajate isiklikke või üldsuse huve.
Mõnel juhul on ehitustegevuse ja rohevõrgustiku vastasseis jõudnud isegi kohtusse, kus maakonna ja üldplaneeringule toetudes on otsustatud rohevõrgustiku alalhoiu kasuks [vt. 10]. Kahjuks tuleb nentida, et linnalähedaste omavalitsuste enim levinud käitumismall on siiski lubada rohevõrgustiku alale uusehitisi ja muuta selleks üldplaneeringut.

Viimase paarikümne aasta jooksul on Eestis rohevõrgustikku planeeritud eelkõige looduskaitse vajaduste alusel ja vähe arvestatud inimese vajadust looduses liikuda. Praegune, maakondade teemaplaneeringutega kavandatud ja üldplaneeringutes täpsustatud Eesti roheline võrgustik on oma otstarbelt eelkõige ökoloogiline võrgustik.
Kuna kaugemat loodusretke võimaldavad üsna hästi RMK puhkealad, jääb puhkemetsi ja haljasalasid eriti teravalt vajaka just asulate sees ja läheduses. Üks põhjusi on kindlasti see, et linnade roheliste vööndite kruntimine ja täisehitamine annab kasumit, samal ajal kui üldkasutatava puhkemetsa alleshoid kellegi kukrut ei täida.
Ranged looduskaitsepiirangud võimaldavad kohati täisehitamist keelata, kuid looduskaitse seisukohast olulised alad ei pruugi sobida igapäevaseks looduses jalutamiseks. Esiteks asuvad väärtuslikud loodusalad tihti asulast liiga kaugel, teisalt võib inimeste tihe liikumine neid alasid kahjustada.
Tõsi, asulateski leidub parke jms. haljasalasid, ent süsteemselt, nn. rohelise infrastruktuurina pole uusi rekreatsiooni- ehk virgestusalasid rajatud. Asulate rohealade süsteem ehk roheline infrastruktuur peaks olema polüfunktsionaalne, täitma korraga palju otstarbeid: rahuldama inimeste liikumis- ja puhkevajadusi, aga ühtlasi hoidma elurikkust, koguma saju- ja tulvavett jpm.
Ilma korraliku rohelise infrastruktuurita on avalikult kasutatavat ruumi käimiseks või jalgrattasõiduks liiga vähe ning mugavam on liigelda autoga. See pole teatavasti tervislik ei autosistujale ega ka väljasolijaile. Autovaba rohelise infrastruktuuri peaks tagama õigusaktid planeerimise ja ehituse kohta, kuid Eestis nad kahjuks seda ei tee.
Praegu ongi ainus määrav jõud omavalitsuse tahe ja suutlikkus luua või säästa avalikke puhke- ja haljasalasid ning kohalikke rohekoridore. Samas ei pruugi otsustajatel olla vajalikke teadmisi: rohevõrgustikku kujutatakse sageli ette kui üksnes metsloomadele hoitud metsi hõredalt asustatud maapiirkondades, asulates sellele kohta ei nähta. Ei teata, et tiheasustusaladel peaks maakondlik ökoloogilise funktsiooniga rohevõrgustik jätkuma kohaliku, ka inimeste liikumist ja puhkust võimaldava rohevõrgustikuna.
Kindlasti saaksid siin sõna sekka öelda ka asulate elanikud ise. Mida rohkem hakkavad nad tähtsustama oma elukeskkonna kvaliteeti, seda rohkem hakkavad puhke- ja haljasaladesse raha panustama nii omavalitsused kui ka kinnisvaraarendajad.

Lähipuhkealad. Asulates peaksid rohevõrgustiku tugialad mõistagi olema väiksemad ja rohekoridorid kitsamad kui väljaspool asulaid. Tugialadena toimivad asulates rohekoridoridega ühendatud üldkasutatavad (munitsipaal- või riigi omanduses) haljasalad, kus leiduvad rajad või teed inimeste liikumiseks: pargid, linnamets, rannaala vms. Linna ja valglinna kohaliku rohevõrgustiku tugialasid tuntakse ka nimetuse all lähipuhkealad.
Erandina, kui omanik lubab, võib lähipuhkealana toimida eraomanduses olev metsatukk või muu ilus koht. Üldjuhul aga, isegi kui õnnestub eramaa rohevõrgustiku osaks planeerida, täidab see peamiselt vaid ökoloogilist funktsiooni, sest inimeste liikumise oma maal võib eraomanik keelata.
Eramaade barjääriefektist inimese jaoks saab üsna hea ettekujutuse, kui üldplaneeringu kaardil rohealade maa (haljasalade ja parkmetsa maa, puhke- ja virgestusmaa, supelranna maa, looduslik haljasmaa, kaitsehaljastuse maa, kalmistumaa, metsamajandusmaa, kompensatsioonialadena kujutatud maa) värvida olenevalt omandisuhetest eri värvi: ühte värvi avalikult kasutada olevad riigi- või munitsipaalmaad, teist värvi eraomanike maad. Barjääre ilmneb palju just uutes elamupiirkondades – vanema hoonestusega linnasüdametes on olukord parem tänu tolleaegsele linnaplaneerimisele. Positiivne näide on pargid Tallinna ja Pärnu vanalinnade ümber, mis moodustavad üldkasutatavaid haljasvööndeid linna sees.

Kuhu peaks lähipuhkealad looma? Riigid või omavalitsused on planeeringute tarbeks välja töötanud soovituslikud normid, kuidas lähipuhkealadele ja -parkidele asukohta valida. Kriteeriumideks on võetud kaugus elamualast ning pindala ühe elaniku kohta. Asulate elukeskkonna kvaliteeti mõõdetakse ja võrreldakse muu hulgas just nende näitajate alusel.
Senini on Euroopa linnades lähipuhkeala või -pargi maksimaalseks kauguseks elamust soovitatud 500 meetrit. Seda on peetud mugavaks jalgsiteekonna kauguseks: kui inimene peaks kaugemale minema, siis arvatavasti loobuks ta minemast jalgsi. Uusimad uuringud on aga jõudnud juba järeldusele, et lähipuhkeala ei tohiks olla elamust kaugemal kui 300 meetrit [2] ning see soovitus on jõudnud juba planeerijate juhistesse [8]. Urbaniseerunud inimene on vist laisemaks muutunud!
Aedlinnades ja mujal, kus lähimat puhkust võimaldab oma aed ja avalikku roheala vajatakse pigem pikemateks jalutuskäikudeks või tervisespordiks, võiks puhkemets asuda kodust kuni kilomeetri kaugusel [4].
Soomes on puhkemetsade uurija Irja Löfström andnud järgmised planeerimissoovitused: lähipuhkealana kasutatav vähemalt kahe hektari suurune parkmets võiks asuda kuni kilomeetri (enim kahe kilomeetri) kaugusel elamust ning loodusretkeks sobiv vähemalt kümnehektarine mets kahe-kolme (kõige rohkem 5–10 km) kaugusel [5: 36].
Kuulsad Stockholmi linna rohestruktuurid on aga kavandatud järgmiselt: elamust 200 meetri raadiuses ühe- kuni kahehektarine park istumiskohtadega või laste mänguplatsiga, 500 meetri raadiuses 5–50-hektarine piirkonnapark, mis pakub avaramaid puhkevõimalusi, ning kilomeetri raadiuses loodusretkeks sobiv puhkeala.

Kui suur peaks olema lähipuhkealade pindala elaniku kohta? Ka siin leidub erisuguseid soovitusi. Üldiselt peetakse normaalseks umbes 100 m2 elaniku kohta, miinimumiks 50 m2. Irja Lofström on soovitanud lähipuhkuseks sobiva parkmetsa kogupindala asula elanike arvu järgi järgmiselt: 5000 elanikule 50 ha (kõige vähem 25 ha), 30 000 elanikule 300 ha (kõige vähem 150 ha), 100 000 elanikule 1000 ha (kõige vähem 500 ha) [5: 36].
Mõistagi olenevad soovitatud normid ka konkreetsest paikkonnast. Sageli on omavalitsused koostanud täpsemad soovitused, eristades väikseid ja suuri, lähedal asetsevaid ja kaugemaid, looduslikke lähipuhkealasid ja rajatud parke, mänguväljakuid ja spordiparke, määrates kohaseima ruutmeetrite arvu ja kauguse igaühele neist. Midagi samalaadset püüdis kehtestada ka nõukogudeaegne ehitusnormide dokument SNIP, mida Eestiski järgiti: seega on meil olemas ajalooline traditsioon.
Soovitused rohealade suuruse kohta ei tähenda loomulikult, et kui nii suured alad puuduvad, siis pole asula rohevõrgustikku võimalik luua. Süsteemi saab rajada ka väiksematest metsatukkadest ja haljasaladest. Väiksemale alale langev tihedam kasutuskoormus tuleb hajutada tihedama ja läbimõeldult paigutatud liikumisteede- ja radade võrguga ning usinama hooldusega.

Kohalikud rohekoridorid. Kohaliku rohekoridori laiust ei ole võimalik täpselt ette kirjutada: see oleneb kohast ja võib varieeruda. Kui tahetakse, et tänav toimiks ühtlasi rohekoridorina, siis ei saa tänavamaa laius olla alla 20 meetri. Umbkaudu jaotuks see nii: kuue meetri laiune sõidutee, selle kõrval kolme meetri laiune kergliiklustee (või kõnniteed mõlemal pool sõiduteed), nende vahel ohutusribana ja lumevallide jaoks üks-kaks meetrit; teine pool jääks tänavaäärsete alleepuude istutamiseks.
Ruumi jääb vaid ühele puudereale mõlemal pool tänava ääres, sest puudest sõidutee servani peab jääma vähemalt kaks meetrit ja kergliiklustee servani meeter, kuid soovitatavalt, puude tervise huvides ja maa-aluste tehnovõrkude paigaldamiseks, ikkagi rohkem. Samuti ei tohi suureks kasvavaid puid istutada kinnistu piirile liiga lähedale.
Seega on 20 meetrit lai allee-rohekoridor tegelikult liiga kitsas isegi inimestele, peale inimeste sobib see hästi üksnes lindudele. Äärelinnas, kus kohalikud rohekoridorid liituvad maakondliku rohevõrgustikuga, võiksid need olla laiemad kui kesklinnas. Äärelinna laiemates rohekoridorides liigub ka väikesi metsloomi.

Olukorrast Eestis. Praegu on Eestis üldplaneeringutes väikesi puhkealasid küll käsitletud, kuid üldjuhul piirdutakse seniste kandmisega plaanile. Uuselamupiirkondade haljasalade kavandamise jätavad üldplaneeringud detailplaneeringute koostajate hooleks, nende järgi planeeritakse üksikuid väikesi haljasalasid siia-sinna. Sellistel pisikestel haljasaladel, kui need üldse rajatakse, puuduvad ühendused rohekoridoride ja suuremate puhkealadega. Tegelikult ei saagi detailplaneerija neid ühendusi kavandada, kuna tal ei ole teada, kuhu planeeritavad rohekoridorid peaksid üleüldse välja viima! Isegi kui rohekoridor luuakse, võib naaberplaneeringu teostaja selle otsad pahaaimamatult kinni planeerida.
Olukorda aitaks lahendada, kui üldplaneeringutele lisada skeem perspektiivsete kohalike rohekoridoride paiknemise kohta ja suunad, kuhu rohekoridor peaks välja viima. Ka võiks üldplaneeringus siiski võimalikult täpselt ära näidata perspektiivsed lähipuhkealad. Nii oleks detailplaneeringuid palju lihtsam koostada.

Ehitus rohevõrgustiku sees. Maakonna rohevõrgustiku sisse soovitakse sageli rajada senisest tihedamat hoonestust või uusi krunte. Nii mõnigi kord jätab üldplaneering selleks võimalusi. See on suur oht rohevõrgustiku toimimisele. Juhendis „Rohevõrgustik” on kirjas, et ehitusplats ei saa olla rohevõrgustiku ala: iga ehitusplats killustab rohevõrgustikku ja halvab selle toimimist.
Selle jutu peale arvan juba kuulvat valju nurinat, et kui ehitamine laiadele rohevõrgustiku aladele sootuks ära keelata, jääb elu seisma. Ent isegi kui ehitisi lubada, peaksid muutused olema loodusega tasakaalus. Tundub, et inglased on toiminud targalt, kui on konkreetselt sätestanud, milliseid hooneid tohib nende Green Belt’i alal ehitada [13]:
• väikeelamuid olemasolevale õuemaale;
• lihtsaid väikesemahulisi hooneid õues sportimise, rekreatsiooni, põllumajanduse või metsanduse tarbeks;
• puhkeala teenindavaid hooneid ja rajatisi, kui on kindlaks tehtud, et need ei hakka kahjustama rohevõrgustiku toimimist;
• muu maakasutusega seotud väikesemahulisi hooneid, mis säilitavad roheala ökoloogilise funktsiooni ja avaliku kasutuse ning ei lähe vastuollu naaberkinnistute maakasutusega;
• väikesemahulisi juurdeehitisi või ümber- ja asendusehitisi, mille maht ei ületa senise hoone mahtu ning mis ei häiri maastikuvaadet.
Mida kompaktsem ja laiem on rohevõrgustiku tugiala, seda stressivabam on metsloomadel seal elada. Soomes tehtud uuringu järgi on suurulukite liikumine häiritud vähemalt 200 m kauguseni elamust. Seepärast soovitatakse Soomes metsloomade liikumise funktsiooniga ökoloogilise koridori miinimumlaiuseks 400 m, parem isegi 500 m. Sellise laiuse ulatuses ei tohi metsloomi takistada ükski tara. Erandjuhtudel võib rohekoridor kohati olla kitsam: kuni 300 m ulatuses isegi 250 m laiune. Maanteede loomasillad (ökoduktid) võivad olla isegi vaid 50 m laiad.
Ekslik on arvata, et kui krundid tehakse piisavalt suured, siis rohevõrgustik säilib: tarastatud maad toimivad sellest hoolimata barjäärina nii ulukitele kui ka inimestele. Tavaliselt ei suuda kinnistuomanik vastu panna kiusatusele rajada oma krundile kaunis muru või muud sorti tehislik ilumaastik – ühtlasi hävitades loodusliku koosluse.
Vähem kahjustavad looduskeskkonda tiheda rühmana paiknevad hooned väikestel kruntidel, sest selliste krundikogumike vahele saab jätta laiad looduslikud rohekoridorid. Säärane on keskkonnateadlik planeerimispraktika mujalgi maailmas.

„Täpsustamine”. Kui veel Eesti probleemidest rääkida, siis mõjub rohevõrgustikule halvasti üldlevinud praktika „täpsustada” üldplaneeringutes määratud maakonna rohevõrgustikku: roheala tükke haugatakse ära ja (heal juhul) lisatakse kuskile mujale kompensatsiooniala. Mul ei ole õnnestunud näha ühtegi uuringul põhinevat analüüsi, mis selgitaks, et see kompensatsiooniala täidab tõesti rohevõrgustiku funktsiooni paremini. Rohevõrgustikust välja jäänud kohta „tekib” planeeringu kaardil enamasti elamumaa.

Kiitust väärivad aga rohealasid käsitlevad teemaplaneeringud, millega püütakse juba tekkinud kahju heastada: näiteks praegu koostatav teemaplaneering „Tallinna rohealad” ja Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneering „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik”. Samuti üldplaneeringute tarbeks tehtavad asjakohased uuringud, näiteks „Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuring”. Paraku on need praegu Eestis pigem erandlikud.
Rohevõrgustiku loomisele kulutatud energia toob kuhjaga kasu, aidates luua inimestele meeldiva, tervisliku ja tasakaalustatud elukeskkonna. Kui rohevõrgustiku alad on oskuslikult planeeritud ning piirid ja reeglid kindlalt seatud, siis leevendub ka inimeste kaitsereaktsioon olla valimatult vastu igale kinnisvaraarendusele. Selle asemel tugevneb huvi kodukoha arengule kaasa aidata.

Kadi Tuul (1964) on lõpetanud 1985. aastal Jäneda sovhoostehnikumi agronoomi-maastikukujundaja erialal ja täiendanud ennast, õppides Eesti kunstiakadeemias arhitektuuri ja disaini erialal. Praegu töötab konsultatsiooniettevõttes AS Ramboll Eesti projekteerija ja haljastuskonsultandina.

1. Benedict, Mark A.; McMahon, Edward T 2001. Green Infrastructure: Smart Conservation for the 21st Century. The Conservation Fund, Sprawl Watch Clearinghouse, Washington.
2. Grahn, Patrik; Stigsdotter, Ulrika 2003. Landscape Planning and Stress. – Urban Forestry & Urban Greening 2: 1–18.
3. Green Belts: a greener future. 2010. A report by Natural England and the Campaign to Protect Rural England.
4. Hörnsten, Lisa; Fredman, Peter 2000. On the distance to recreational forests in Sweden. – Landscape and Urban Planning 51: 1–10.
5. Komulainen, Minna 1995. Taajamametsien hoito. Gummerus kirjapaino, Jyväskylä.
6. Külvik, Mart; Sepp, Kalev 1998. Eesti – tugev sõlm Euroopa ökovõrgustikus. – Eesti Loodus 49 (5/6): 198–201. www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/okovorgustik.html
7. Margus, Malev 1974. Eesti NSV puhkealad. Valgus, Tallinn.
8. Natural England 2010. Nature Nearby – Accessible Natural Greenspace Guidance. http://naturalengland.etraderstores.com/NaturalEnglandShop/NE265
9. Pärnu maakonna teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”.
10. SA Keskkonnaõiguse Keskus 2010. Ruumiline planeerimine. Riigikohus: KOV võib detailplaneeringu algatamisest keelduda, kui seda nõuab avalik huvi metsaala ja rohevõrgustiku säilitamiseks. – Keskkonnaõiguse uudiskiri, veebruar. www.k6k.ee/uudiskiri/2010/veebruar
11. Sepp, Kalev; Jagomägi, Jüri 2002. Roheline võrgustik. EPMÜ Keskkonnakaitse Instituut, AS Regio.
12. Strandell, Carita; Strandell, Anna 2002. Elinympäristön seurannan kehittäminen: työryhmän raportti. – Suomen ympäristö 545. Ympäristöministeriö, Helsinki.
13. UK Department for Communities and Local Government 1995. Planning Policy Guidance 2: Green belts. www.communities.gov.uk/documents/planningandbuilding/pdf/155499.pdf
14. Väre, Seija; Krisp, Jukka 2005. Ekologinen verkosto ja kaupunkien maankäytön suunnittelu. – Suomen ympäristö 780. Ympäristöministeriö, Helsinki.

JOONIS:

Maakonna rohevõrgustiku skeem. Nii Euroopa ökoloogiline kui ka Eesti roheline võrgustik (rohevõrgustik) on üles ehitud samamoodi, koosnedes tugialadest, neid ühendavatest rohekoridoridest ja/või nn. astmelaudadest, s.t. eraldi paiknevatest roheala laikudest. Tüüpilised astmelauad on asfaldikõrbes eraldatult paiknevad linnapargid. Tugialade keskne, kõige olulisem osa on tuumikala. Tuumikalad on sageli looduskaitsealad

LISAKAST:
----------------------------------------------------------------------------
Heal lapsel mitu nime

Eri maades on rohevõrgustikke arendatud eri nimetuste all (Ecological networks, Habitat networks, Ecological Infrastructure, Greenways, Wildlife Corridors, Riparian Buffers, Ecological Corridors, Environmental Corridors, Greenbelts, Landscape Linkages, Regional Recreational trails), arvestades rohkem või vähem inimeste puhkevajadusi.

Põhieesmärgi järgi võib üldiselt eraldada kaht tüüpi:
• ökoloogiline (ecological) võrgustik, infrastruktuur, koridor (network, infrastructure, corridor) jne.: elurikkuse hoid ning metsloomade liikumise ja rände võimaldamine.
• roheline (green) võrgustik, infrastruktuur, koridor jne.: inimeste rekreatsioon looduslikus või poollooduslikus keskkonnas.

Eesti keeles tasuks rohelise võrgustiku ja rohelise koridori asemel kasutada lühemaid ja selgemaid mõisteid: rohevõrgustik ja rohekoridor.