2011/08



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/08
Kumari preemia sai tavaline inimene

Kas sa tundsid Eerik Kumarit vi puutusid temaga kokku?

Ei ole temaga kokku puutunud, kuid ta on mulle palju thendanud. 1973 ilmus tema koostatud piibel Looduskaitse. Ma olin siis seitsmenda vi kaheksanda klassi poiss. Elasin Tallinnas Tartu maanteel 44 ja krvalmajas oli raamatupood. Kas see raamat ei maksnud mitte 5.13? Mul seda raha polnud, see oli entsklopeedia hind. Lksin koju ja ksisin isalt, et tahan raamatu osta. Kui tlesin hinna viis rubla, tollal suur raha , siis ema arvas, et nii kallist raamatut pole kll vaja, aga isa tles, et kui poiss tahab, jrelikult on vaja.
Raamat ilmus just igel ajal, olin tollal 15-aastane ja see teos petas mind palju.

Kumari preemia said eesktt Looduse Omnibussi eest. Pealtnha vga lihtne mte: rahvas giidi saatel loodust vaatama viia. Kuidas sul see mte tekkis? Mismoodi on sul nnestunud neid reise nii kaua teha?

Mis puutub Kumari preemia andmisse minule, siis see tuli tieliku llatusena. Tunnustust on ikka kena saada. Kumari preemiaga on tunnustatud akadeemilist seltskonda elut eest: teadlasi ja looduskaitse suurkujusid. Enamik on olnud mu petajad, niteks Linda Metsaorg, kes on vlja petanud terve koolkonna looduskaitsjaid. Kui satud sinna ringi, siis see on vga llatav. Tunnustus ei kuulu ainult mulle, vaid ka teistele, kes omnibussi retki on aidanud korraldada ja kes neil kivad.
Loodushtud rahvusraamatukogus ja omnibuss tiendavad teineteist. Kigepealt tulid loodushtud. Mtted tekkivad alati lihtsalt ja loomulikku rada pidi. 1997. aasta lpul hakkasime vlja andma ajakirja Loodus koos Heiko Kruusi, Tiit Kndleri, Leida Lepiku, ja Toomas Tuulega. See oli mnus lihtne ajakiri, mille tegemisest on vaid meeldivad mlestused.
2001. aastal olime sealmaal, et tolleaegne keskkonnaminister Kranich pakkus vlja variandi, et kiki loodus- ja teadusajakirju Eesti Loodust, Eesti Metsa, Horisonti ja Loodust hakkab riik toetama solidaarselt, tingimusel, et kik viiakse hise katuse alla. See oli pakkumine, millest oli raske keelduda. Kik need ettevtmised kivad suuresti ideaalide ja tahtmise phjal, seal ei teenita.
Samamoodi on Looduse Omnibussiga: kui sidan rahvaga Nmmeveski joale, Missosse vi Osmussaarele, siis see pole kindlasti rahateenimise koht. Kmmekond aastat tagasi tegutses see ametlikule loodusturismi ideoloogiale vastu: rgiti loodusturismist, soovitati teha turismitalusid ja tegelda ettevtlusega saate rikkaks. See, kes arvab, et loodusturismiga saab rikkaks, on maailma asjadest vga valesti aru saanud.
Kui ajakirjade reform toimus, siis mind kutsuti ka tle MTsse Loodusajakiri. Ent olen isepine: Looduskirjas olin olnud ise lemus, tean, et rollide vahetusest midagi head ei tule. Nii tekkis mul hulk vaba aega. Varem olin hivatud vanade asjade kigushoidmisega ja uusi mtteid ei saanudki tekkida. Mtlesin, mida ilusat teha.
See 2001. aasta oli minu jaoks ldse murranguline: sel ajal, kui ajakirjad liideti, oli mul endal kllaltki raske operatsioon. Tnu dr. Vaarile tulin rngast seisust vlja sel juhul muutuvad mingid vrtused. Mul tekkis tahtmine teha midagi ilusat. Olen suhtleja tp, mulle meeldib suhelda looduskaitsjate, -uurijate ja selle rahvaga, kes mul omnibussi situdel kib.
Omnibussi idee on lihtne. Olen kmme aastat sitnud vaid sinna, kuhu olen tahtnud, mul pole mingit sundi, et pead just sinna vi mujale sitma. Eks omnibuss on jnud Tallinna-keskseks, kuigi oleme teinud retki ka Tartust, Viljandist, Prnust ja sel aastal Enn Kissi abiga ka Ida-Virumaalt.

Veedame ilusa peva inimesega, kes teemat valdab ja oskab loodust nidata. Kutsun alati retkejuhi kaasa, ma ei pea ise seletama. Iga kolmas pev aastas sidan ma ringi ja kui ma ise rgiks, oleks kogu seltskond minust tdinud.
Isegi omnibussi nimi tuli loomulikult. Kuigi ma 2001. aasta sgisest ajakirjade tegemises enam ei osalenud, jtkusid loodushtud ja mul ji vaba aega. Ise tundsin kige enam puudust looduses kimisest. Elan linnas, siin Koidu tnava kontoris on ilus, kased on maja ees, aga ikka on sellest vhe. Mul on halb silmangemine, ma ei juhi autot ja pean alati tellima kellegi, kes roolis on. Taksot pidevalt ei telli, naisele iga pev ei tle, et nd sidame sinna vi tnna.
Looduse omnibuss ehk buss kigile, sellest tuligi nimi. Tegelikult olen hoopis egoist, mtlen vlja, kuhu ma tahaksin ise minna ja kutsun teised huvilised kaasa. Kik situdel osalejad maksavad sidu kinni, kuigi KIK-i ja Eesti Energia toetusel saan sel aastal ka n.-. prohmakaid kinni maksta, kui sidud ei tule tis. Niteks kui tuleb 65 inimest, on teine buss poolthi, aga maksta tuleb kahe bussi eest.
Omnibussi retkede korraldamine on nagu kalapk, hasartne ja ootamatu. Inimesed annavad mulle omi uusi mtteid. Ma sidan omnibussiga peaaegu igakord kaasa ja seetttu tajun, mida kaassitjad ootavad. Tajun, kui midagi ei klapi. Reisikaaslased ka tlevad mulle, kui midagi on valesti. Ma olen kaasa sites tavaline inimene, minus pole midagi erakordset.
Fenomeni erakordsus on vast see, et teen seda jrjepidevalt igal ndalal, aastas 120 korda. Seltskond on kllaltki varieeruv ja suur ning kunagi ei tea ma tpselt, kes tulevad. Avatud klubis ei tdineta ksteisest ra.

Kllap on ka neid retkedel osalejaid, kes kivad peaaegu kikidel kikudel?

Rekordeid ma ei tea, aga arvan, et neid, kes on nende aastate jooksul kinud kolmesajal reisil, on mitmeid. See on pris suur hulk. On ka neid, kes kivad aastas kolm vi viis korda, aga jlgivad kogu tegevust ja tunnevad ennast omnibussi seltskonna liikmena.
Ega kordade arv polegi mrav. Siin pole kliendi ja teenindaja suhet olen samasugune reisija nagu teised. Ainult ma vastutan, kas vi selle eest, et sit ra ei jks, isegi kui rahvast on livhe. Niteks ks sit on ra jnud, kui Dirhami sadamast laevamees helistas, et Tallinnast pole mtet vlja sita, laine on liiga tugev ja me ei saa Osmussaarde.
ks kord oli vga kehv ilm septembri algul, mu snnipeva paiku, tlesin kogunenud kaheksale-heksale inimesele, et kas ikka hakkame vlja minema, parem tulge minu poole koju, joome he hommikukohvi. Elan rahvusraamatukogule suhteliselt lhedal.
Kmne aasta jooksul on olnud ka mned korrad, kui olen pidanud soovijatele ra tlema, niteks on laevas kindel arv kohti ja lihtsalt ei mahu reisile. Aga neid on olnud mni ksik kord. Isegi tajud, et mni sit tuleb paremini vlja kui teine.

Kas seda muret pole olnud, et kik Eestimaa kohad on juba nhtud, ja tuleb kidud paikadesse uuesti minna?

Vin geograafina elda, et siin nii vikse maa peal on tohutu mitmekesisus, lisaks veel neli aastaaega. Isegi samas kohas kujuneb eri retkejuhtidega tiesti erinev reis. Nagu Fred Jssi tleb: selleks et ht kohta nha, tuleb seal ikka ja jlle kia. Meenub lugu, kuidas kisin paarkmmend aastat tagasi naisega lillenitusel. ks tdruk kndis oma poisiga ja tles talle, et tule vaata, kui ilusad roosid. Poiss vastas veendunud hlega, et roose olen ma juba ninud.
Ma ei ole sgavalt sellele melnud, kas mnes teises riigis viks keegi minutaoline hull niisuguseid reise teha. Kllap viks, kuigi Eesti on vast parim paik sellise omnibussi jaoks. Ta on piisavalt vike, et juda kahekmne nelja tunniga kia kas vi Ruhnu saarel.
Vlismaal Looduse Omnibuss peaaegu ei ki oleme kll mned korrad kinud Ltis ja Soomes ning paar korda Fenno-Ugria sihtasutuse ja Jaak Prozesega hisretkedel Venemaal. Need on olnud tsised retked. Kolm aastat tagasi kisime liivlaste juures, mullu olime Karjalas ja Soome kaudu tulime tagasi, tnavu kisime Moskva lhedal.
Eks me Fenno-Ugriaga vajame teineteist, saame koos kokku bussitie rahvast ning nende poolt on ka kohalikud kontaktid. Kige olulisem, et kohapeal on keegi kultuuri- vi looduseinimene, kes sulle nitab piirkonda: see annab sidule hoopis teise mtte, see pole tavaline ekskursioon.

Kas teatrireisidel kib ka sama seltskond?

Need on tegelikult vga popid, eriti alguses ja sel aastal on huvi ka taastunud. Esiteks ma valin kohti: tnavu on Eestis le 60 suveetenduse, teen sealt vikese valiku. Koht on oluline ja samuti etendus, eriti kui ta on kultuurilooline ja sobib omnibussi mrgi alla.
Kurgjal vib kia komdiat vaatamas ja kui seal saab kama ja karaskit, siis juba selle prast tasub kia, vi Saueaugul Margus Kasterpalul klas. See on nagu suve ks osa. Teatriretkel saab nha ka natuke loodust, natuke head muusikat ja kultuuri.
Tunnistan ausalt, et minust on saanud teatripuhvetite vga hea tundja hindan ka neid kohti, kus antakse vga hsti sa. Juba kulinaaria on omaette vrtus.

Sa oled vga hea Eestimaa tundja. Kust see tulnud on: seda ju koolis ei petata?

See on tulnud kuidagi loomupraselt. Mul on olnud kik ette mratud. Lapseplvest mletan, et ma niteks ei lugenud Seiklusjutte maalt ja merelt, selle asemel lugesin sarja Maailm ja mnda.
Ma olen olnud kahepaikne, mul on kaks lapseplvekodu: Tallinnas ja Soomaa piiril Viljandimaal, kus olid mu mlema vanavanema ja tdi ja onu kodud. Seal elasin suvede kaupa, enamiku vabast ajast, samuti ka vaheajad. Mul oli seal oma hobune vanaisa tallis ja oma lehm, kelle piima jin. Maailmas olid kik asjad paigas: millal tuli redis, millal salat, hernes, vrske kartul jne. Omad kalapgikohad ja rdi jrv. Mida sa hing veel tahad!
Kllap sealt loodusehuvi prineb. Loodussprade majas kisin looduskaitseringis, mitte linnuringis. Ega ma lapsena Eestit suurt tundnud, niteks Prnusse judsin esimest korda alles kaheksanda klassi ekskursiooniga, kui kisime Riias.
Ma sain tegelikult jrellikooli: tulin looduskaitse seltsi tle ning mu esimene tlaud oli looduskaitse seltsi raamatukogus. Tepoolest, ht-teist olin ka enne lugenud, kuid seal olid mul tlaua krval niteks vanad ajakirjad Loodusvaatleja, Eesti Loodus, maakondade koguteosed ja muu kirjandus ning td ka niipalju polnud oli aega nendega tutvuda.
Meil olid likoolis vga head ppejud. Saime raamatukogu erifondis ka keelatud kirjandust vaadata, kui huvi oli. Suhtumine lipilasse oli vga hea. Kas vi Endel Varep, kes nimetas kiki lipilasi professoriteks ja ennast tagasihoidlikult vanempreparaatoriks, mis oli tema ennesjaaegne ametinimetus.
Mul on petajatega vga vedanud. Mu ajaloopetaja koolis ti ka ajaloolasi tundi pidama, mned tunnid andis niteks Enn Tarvel. Kunstipetaja Maaja Kallast viis meid Ermitaai El Greco nitusele, mis tuli USA-st. Kisime temaga ka kunsti levaatenitustel, kus ta suunas, mida vaadata ja mida mitte. Sellised asjad jtavad eluks jlje.
Geograafia on hea ala, seal petasid ka bioloogid. Niteks Masing ja Trass andsid meile loenguid. Koolis oli selgrootute zooloogia minu jaoks ks igavamaid aineid, aga kui likoolis petas seda Hans Remm, siis oskas ta selle vga huvitavaks teha.

Keda sa viksid oma petajaks pidada?

Need on vga erinevad inimesed. Masing niteks kindlasti. Kige rohkem on mind vist mjutanud Jaan Eilart. Olin esimese kursuse poiss ja kisin viienda kursuse omadega Eilarti loenguid kuulamas. Eestimaa tundmine, looduse ja kultuuri seoste otsimine prineb mul Eilartilt. Palju on mind mjutanud ka Eilarti 1976. aastal ilmunud raamat Inimene, kossteem ja kultuur, looduskaitse ideoloogia vallas meil sisuliselt teist sinna krvale panna polegi.
Fsikat ja meteoroloogiat petas mulle Hermann Mrk, pedagoogikat aga Aleksander Elango, kes loengus rkis, kuidas ta Viinis Freudi ja Alfred Adleriga kohvi ji. Jung oli tudengitest eemale hoidnud, aga Freud polnud paljuks pidanud magister Elangoga kohvikus istuda.
Kui raamatutest rkida, siis suurt mju on mulle avaldanud sarjas Maailm ja mnda ilmunud Yrj Kokko Ungelo tare Lapimaast. Ma pole vga suur lugeja olnud, niteks eesti kirjandusest on mul paraku vga vike lugemus. Romantikud eelkige, Eesti autoritest Gailit, mulle vga meeldib tema Ekke Moor.

Looduskaitse seltsiga oled olnud tihedalt seotud. Miks looduskaitse selts on kunagisest hiigelsuurest hingust muutunud suhteliselt tagasihoidlikuks MT-ks?

Sellest on muidugi hea rkida, istume praegu seltsi katuse all. Looduskaitse selts loodi nelikmmend viis aastat tagasi, 1966. Ma astusin seltsi kmme aastat hiljem ja prast likooli lpetamist ttasin looduskaitse seltsis neli aastat ning 1993. aastast olen olnud ELKS-i juhatuse liige. Looduse Omnibussi retked ja loodushtud ongi ks osa praegusest looduskaitse seltsist. Ainuke vahe on selles, et omnibussi nhakse harilikult rohkem kui looduskaitse seltsi.
Kaubamrk Looduse Omnibuss kuulub neile, kes ritustel osalevad, mingis mttes ka looduskaitse seltsile. See pole mrk, mida saaks turul maha ma. Praegusel ajal on vabadus, ELKS-i hiigelaeg oli nukogude ajal.
Kuidas selts loodi? Kikides liiduvabariikides peale Eesti NSV ja Turkmeenia NSV oli selline selts olemas, kuigi need ttasid teistel alustel. Eestis omandas ta suuresti Eilarti no. Esimesed kmme aastat proteeeris Eilartit Edgar Tnurist, kes tolleaegsest nomenklatuurist kujunes looduskaitse- ja kultuuriinimeseks.
1980. aasta lpus tekkis teine situatsioon: enam polnud vaja he-mehe-ritusi tekkisid muinsuskaitse- ja roheline liikumine, tekkis tohutu hulk uusi hinguid. Juhan Telgmaa on seltsi rahulikul moel hoidnud, seltsi kokkutulekud on toimunud.
Eks Eilart ole ka mulle seltsi esimehe kohta pakkunud, kuid olen rahul, et saan teha seda, mida ma teen, oma vimete ja vimaluste piires. Kui kellelgi on tahtmist looduskaitse seltsi raames tegutseda, siis selleks on antud roheline tee.

Kas seda ohtu pole, et kui lhed kuuekmne omnibuslasega niidule, et see avaldaks loodusele halba mju?

Ksimus on vga lihtne. Kui ma site planeerin, siis jrgin ikka looduskaitse ldphimtteid ning otsin ka sellise retkejuhi, kes neid jrgib. Samuti reeglistikud, kaitse-eeskirjad ja kik muu, mis kehtivad ka Looduse Omnibussi jaoks.
Mningaid eeskirju viks muidugi ka mber teha. Niteks Alam-Pedja Kirna matkarajal kehtib vhemalt senini piirang: kuni kolmkmmend inimest. Kui tuleb niteks koolipilaste rhm juhendajatega, on bussis ju viiskmmend inimest. Vime ju rhma jagada kaheks ja formaalselt nidata, et lheme kahe rhmaga, milles on kakskmmend viis inimest, aga see klab totralt.
Eelistan teiste ekskursioonidega kokku leppida, et ei satuks samale ajale: mitte niivrd loodusele liigategemise mttes, vaid ka mlemal ekskursioonil jb ebamugav tunne. Informeerimine on vga oluline. Kuid see on rohkem teoreetiline hinnang, ekskursioonide surve loodusele pole nii suur.
Jalajlje mttes on igatahes parem sidutada sama inimeste hulka bussiga, kui igaks sidaks oma autoga. Kuid pole vimalik loodust kaitsta nii, et seda ei tutvusta ega koge vahetult. Abstraktset looduskaitset ma ei usu, et kige parem on siis, kui inimene looduses ei ki. Mida rohkem inimene looduses kib ja seda hindab, seda rohkem on ta nus oma kaaskodanikele selgitama, et ra kahjusta loodust.

Kas loodusturismi turule mahuks veel tegijaid?

Kindlasti, ksimus pole mahtumises, ni pole tidetud. Mis on uue tegija mttes? Kui meldakse teenimist, siis peaks otsima mingi teise ala, kus see on tunduvalt lihtsam. Kui see t talle meeldib ja sellega saab elementaarse toimetulekuraha, siis nende jaoks on kohta kll. Ega minu koht pole igavene ja vastupidi, olen nus aitama ja infot jagama, kui uue tulija phimtted mulle sobivad.

Kas sul on retkejuhte olnud lihtne leida, neid on ju meil piiratud hulk?

Vib-olla on see mu enda mugavus, et kasutan samu giide. Vanade tuttavate telefoninumbrid on mul peas. Aga hsti toimib sbrale helistamine, ta juhatab edasi jrgmise inimeseni. Kik phineb usaldusel: usun, kui sber tleb, et ta ei saa tulla, ent ta teab inimest, kes on tiesti tasemel. See ongi vrske ja tore, saab uue kontakti.
Eriti hsti oskavad seletada kohalikud inimesed, mitte universaalsed giidid. Ma kardan inimesi, kellel giidit on phit. Sama on ajakirjandusega: ajakirjanik saab kirjutada vga hea loo ksnes teemal, mida ta tunneb ja armastab.

Kas kmne aastaga on toimunud su reisiseltskonnas muutusi?

See oleneb rohkem mu enda vormisolekust, sellest, mis tpi ritusi korraldan: see mrab ra, kes kaasa tuleb. Mingil hetkel vsid ise ra, vahel oled hoogsam ja vahel loium. Kui endal jb sra vhemaks, eks siis tuleb leida sravamaid reisijuhte. Vahel on mul tunne, et omnibuss veab mind, mitte mina omnibussi (naerab).

Looduse aasta foto konkurss on ka sinu korraldada.

Konkursi asutasid ELF ja Uexklli selts, samuti Eesti Loodusfoto. Ajakiri Loodus veti kolmandaks punti, aga 2000. aastal teised loobusid ning ma asusin neid konkursse korraldama. Reklaamina saime suured meediavljaanded partneriteks ning tegime rituse Estonia kontserdisaalis. Meil on fotokonkurssidel ja ldse loodusfotograafial tugev ajalooline taust, tnu headele suhetele soomlastega.

Miks su toolil seljatuge pole? Kas teadlikult?

See on laiskus. Ma tegelikult pole seda thele pannud: ma ei mrka selliseid olmelisi asju. Ma olen nnelik inimene, kel on olnud elus olulisemaid asju. Niteks mu noorem poeg sai sisse Tartu likooli semiootika osakonda. See on olulisem, kui tooli puuduv seljatugi.

Jaan Riis on sndinud 3. septembril 1958 Tallinnas. Lpetanud Tartu likooli 1985. aastal geograafina. Ttas 19851988 Eesti looduskaitse seltsis vaneminstruktorina, 19881995 Tallinna keskkonnaametis linnakoloogina ning 19951997 Eesti looduskaitse seltsi teadussekretrina. Alates 1997 O Looduskiri juhataja. Phitegevus on olnud loodusrituste korraldamine, nagu loodushtud rahvusraamatukogus, Looduse Omnibussi retked, fotovistlus Looduse aasta foto; kirjastanud loodusraamatud ja -kalendreid, varem ka ajakirja Loodus. Eesti looduskaitse seltsi liige 1976. aastast, juhatuse liige 1993. aastast. 2000 sai Henry Fordi keskkonnapreemia, 2005 keskkonnateo auhinna, 2011 Kumari looduskaitsepreemia.



Kumari preemia laureaati Jaan Riisi ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet