Amanitiin tingib surmava seenemürgistuse juhul, kui arstiabi ei ole erakordselt kiire, kohe esimeste sümptomite avaldumise korral. Surmaohtliku seenemürgistuse põhjustavad inimese elutähtsatele organitele maksale ja neerudele tekitatud pöördumatud kahjustused. Mürgistuste peamised põhjustajad on Euroopa mürgiseimad seened: valge ja roheline kärbseseen. Rohelise kärbseseenega on seotud üle 90% kõigist surmavaist seenemürgistustest [2].

Amanitiinimürgistust (nimetatud ka phalloides’e sündroomiks) põhjustavad valge kärbseseen (Amanita virosa), roheline kärbseseen (A. phalloides) ja jahutanuk (Galerina marginata, sün. keegeltanuk, G. unicolor) [2, 4, 5].
Valge kärbseseen on üleni jäävalt puhasvalge, ka eoslehekesed ja seeneliha lõikel. Vananedes võib ilmuda ainult veidi määrdunud ilme. Kuni 12 cm läbimõõduga kübar on kleepuv ja iseloomulikult koonusjas-kellukja kujuga, ebemeteta. Jalg on üleni vatjalt ebemeline, alusel avara kotja tupega, äärmises tipuosas ebemeteks laguneva kaduva rõngaga, kuni 1,5 cm läbimõõdus, lõhnab toore kartuli järele.
Kasvab kaunis sageli kogu Eestis kuusikutes ja kuuse-segametsades, augustist oktoobrini [5, 8]. Enam-vähem iga kümne aasta tagant ilmneb valge kärbseseen Eestis paiguti hulgaliselt, viimane valge kärbseseene aasta oli 2010.

Roheline kärbseseen on hallikas-, kollakas- kuni pruunikasrohelise, keskel oliivpruuni, vanalt tihti üleni vaid kollakaspruuni kumera kiulise limase, tavaliselt ebemeteta kübaraga, mille läbimõõt on kuni 15 cm. Eoslehekesed on jäävalt valged; seeneliha valge, muutumatu värviga. Jalg kuni 2 cm läbimõõduga, valkjal põhjal oliivkollastest soomustest kirju, selle alusel avar kotjas tupp ja ülaosas püsiv nahkjas rippuv, ülaküljel rihveljas rõngas.
Kasvab laialehistes metsades, eriti tammikutes ja pärnikutes augustis ja septembris. Sage eriti Lääne-Eestis ja saartel, kuigi leida võib kogu Eestis [5, 8].
Jahutanuk on hoopis teise kaliibriga seen: väike pruunikas puiduseen. Tema kleepuv kübar (kuni 3 cm) on kahevärviline: triibulises servaosas tume-mesikollane, kuivas keskosas pruunikaskollane. Jalg on pruunikal põhjal liibuvalt valge-siidikiuline (mitte soomuseline), alusel mustjaspruun, ülaosas püsiva nahkja rõngaga, kuiv, umbes 0,5 cm läbimõõdus ning jahulõhnaga.
Kasvab meil sageli eeskätt okaspuukändudel, -lamapuidul, -saepurul ja puidutükikestel väikeste põõsjate kogumikena augustist oktoobrini [5, 8].

Amanitiinimürgistuse toimeained on ama-, fallo- ja virotoksiinid, mis ei hävi kupatamisel ega kuivatamisel, samuti mitte ühelgi muul seente kulinaarse töötluse ega hoidistamise viisil.
Peiteaeg on 8–24 tundi, harva 6, vahel isegi kuni 40 tundi [5, 8]. Mürgistus ilmneb kahes järgus: esmaste seedetrakti häirete järel haige enesetunne vahepeal paraneb; sümptomite pikk peiteaeg ja vahepealne näiv paranemine muudab mürgistuse äärmiselt ohtlikuks [2, 4, 5, 6, 8, 9], suremus on kuni 60% [8].
Sümptomid: iiveldus, kõhuvalu ja -lahtisus, oksendamine; maksakahjustused, kollatõbi, verehüübivushäired, veritsus, neerupuudulikkus, kusiveresus, teadvushäired, kooma, järgneb surm [2, 4, 5, 8].

Sarnased liigid. Valget kärbseseent aetakse põhiliselt segi valget värvi ðampinjonidega (Agaricus) [5, 7], kes on värskelt hinnatavad söögiseened. Tuleb meeles pidada, et kuigi kõigil ðampinjonidel on jalal samuti rõngas, siis tupp puudub ðampinjonidel jala alusel alati. Seepärast ei tohigi seeni korjata nende viljakehi jalalt lõigates: niiviisi jääb võimalik tupp jala alusel metsakõdusse ja märkamatuks.
Teiseks on ðampinjonide eoslehekesed kübara allküljel juba noorelt hallid, hallikasroosad või ereroosad, hiljem tumenevad ja muutuvad vanalt mustjaspruuniks kuni päris mustaks. Ka võivad mõne ðampinjoniliigi viljakehad katsumisel ja vananemisel, aga vahel ka seeneliha lõikel värvuda aeglaselt kollakaks, roosakaks või punakaks.
Ennekõike võib valge kärbseseenega segi ajada samuti peamiselt kuusikutes kasvavat metsðampinjoni (A. sylvicola, sünonüümid A. essettei ja A. abruptibulbus). Metsðampinjoni viljakeha muutub puutumisel ja vigastamisel välispinnalt aeglaselt suuremal või vähemal määral kollakaks ja on meeldiva aniisilõhnaga, eoslehekesed on noorelt hallid.
Välistada ei saa segiajamist peamiselt avatud kasvukohtadel kasvavate aru-, linna- ja aedðampinjoniga (Agaricus campestris, A. bitorquis, A. bisporus). Linna- ja aedðampinjonil värvub seeneliha lõikepinnal aeglaselt roosakaks või punakaks, vahel nõrgalt ka aruðampinjonil. Eoslehekesed on neil kõigil juba noorelt roosad. Puisniitudelt võib leida nii kõiki nimetatud ðampinjone kui ka valget kärbseseent.
Valget kärbseseent on segamini aetud veel heade söögiseente kitsemampli (Rozites caperatus) ja sirmikutega (Macrolepiota) [4, 7, 9]. Kahtluste põhjus on ilmselt rõnga olemasolu mõlemal, kitsemampli ja sirmikute jalal, kuid oluline eristustunnus on tupe puudumine nii kitsemampli kui ka kõigi sirmikute jala alusel. Siit ilmneb vältimatu vajadus korjata seen üles koos metsakõdusse süvenenud jala alusega. Kitsemampel on üleni beeþikat või ookerkollast värvi, ka eoslehekesed, kübar on valkja või lillaka härmja kirmega.
Sirmikud on enamasti suured sihvakad seened. Nende kübar on sirmjas, üldjuhul pruunisoomuseline. Kõige keerulisem võib olla eristada haruldast looduskaitsealust valget sirmikut (Macrolepiota nympharum), kes kasvab samuti kuusikutes ja on vähemalt noorelt üleni valget värvi. Tema viljakeha muutub katsumisel aeglaselt roosakaks ning algul valged turris kübarasoomused lähevad vananedes pruunitipuliseks [5].
Rohelist kärbseseent võib esmapilgul ära vahetada rohelist värvi pilvikutega [5, 7], kahtluse korral tuleb vaadata viljakeha alapoolele: pilvikutel pole kunagi jalal ei tuppe ega rõngast. Rohelist kärbseseent on segi aetud ka suure sirmikuga (Macrolepiota procera) [9], kelle silmatorkavad erinevused on suured hallikaspruunid soomused kübaral ning kirju-pruunisoomuseline, alusel tupeta jalg [5].
Jahutanuka teisik on kupatamata kujul hea söögiseen harilik kännumampel (Kuehneromyces mutabilis). Tema jalg on püsiva nahkja rõngaga ja silmapaistvalt turrissoomuseline; kasvab suurte põõsjate kogumikena peamiselt lehtpuukändudel aprillist novembrini ja on üks meie tavalisemaid kännuseeni [5].

Amanitiinimürgistuse juhtumeid on Eestis õnneks olnud vähe, igatahes ei ole nende hulk ligilähedaseltki võrreldav arvukate iga-aastaste mürgistustega Lääne-Euroopas. Jahutanukas pole meil mürgistusi tekitanud.
Valge ja rohelise kärbseseene mürgistused saab Eestis kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Ajavahemikust 1935–1998 on meil teada neli valge kärbseseene mürgistust, millest kolm (kaks Tartus ja üks Pärnus) lõppesid surmaga [4, 6, 8]. Ilmselt lisandub siia veel neljas, terve perekonna surmajuhtum Verioralt üle saja aasta tagasi [3].
2006. aastal loodud terviseameti mürgistusteabekeskuse andmeil, mida on vahendanud Aivar Aotäht ajalehes Sakala [1], juhtub kõige sagedamini mürgistusi just rohelise ja valge kärbseseenega. Eelnimetatud möödunud sajandi mürgistusjuhtumitele on kahel viimasel aastakümmel lisandunud mõned nii ETV „Aktuaalse kaamera” (08.09.2010) kui ka ajakirjanduse väitel (Maaleht, 05.10.2010).
Teada on ka valge kärbseseene mürgistus ðampinjoniga segiajamise tõttu Saaremaal 2010. aastal [7]. Tunamullu anti Postimehe veergudel ( 22.08. ja 03.09.) teada kahest rohelise kärbseseene mürgistusest suure sirmikuga äravahetamise tõttu [9].
Kõige raskem seenemürgistus oli mürgistuskeskuse teatel 2010. aastal Ida-Eestis, kus haiglasse viidud ohver jäi isegi uue maksasiirdamise ootele [1]. Õnneks ei ole möödunud sajandi surmajuhtumitele sel sajandil lisa tulnud.

Lõpetuseks veel kord hoiatussõnad: korjake kahtluse korral tingimata üles kogu seene viljakeha, vaagige hoolega seente eristustunnuseid, vajaduse korral näidake seeni spetsialistile; ärge sööge tundmatuid või kindlalt määramata seeni; võimalik surm seenemürgistuse tagajärjel on reaalne.

1. Aotäht, Aivar 2010. Seenehooaeg peidab endas eluohtlikke riske. – Sakala, 22.09.
2. Bresinsky, Andreas; Besl, Helmut 1985. Giftpilze. Wissenschaftliche Verlagsgesellschaft mbH, Stuttgart.
3. Jürgenson, Aivar 2005. Seened kultuuriloos. Argo. Tallinn.
4. Kalamees, Kuulo (toim.) 2000. Eesti seenestik. CD. Tartu.
5. Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello 2010. 400 Eesti seent. Loodusfoto, Tartu.
6. Kohler, Vilja 2010a. Mõnda seent tuleb karta kui vanakurat välku. – Tartu Postimees, 21.09.
7. Kohler, Vilja 2010b. Mükoloog õpetab heal ja halval vahet tegema. – Tartu Postimees, 21.09.
8. Raitviir, Ain 2005. Väike mürkseente raamat. Maalehe raamat. Tallinn.
9. Saar, Irja 2010. Mürkseened ja seenemürgistused Eestis. – Eesti Loodus 61 (3): 30–31.

Kuulo Kalamees (1934) on Tartu ülikooli mükoloogia emeriitprofessor, kes on üle poole sajandi uurinud ka Eesti mürgiseimate seente levikut ja nende põhjustatud mürgistusi.