Kui Edgar Valter omal ajal kavandas kõigile Eestimaa lastele paika, kus neil oleks võimalik pokuraamatute tegelaskujudega kohtuda ja samastuda, ei pidanud ta silmas Pokumaa tegutsemist vaid paaril aastal. Perspektiivitunnetust vanameistril oli ja sama eeldas ta Pokumaa kavandajatelt. Valteri käe all sündinud pokutemaatika muutus paljudele südamelähedaseks ja „pokuhullus” oli nakkav. Sellest annab tunnistust kas või see, et mitmes lasteaias on praegugi olemas nn. pokurühmad.
Tänavu maikuus Pokumaad taaselustama asudes ei teadnud ma arvata, et see nii pagana raske on. Isegi paar kuud pärast taasavamist küsisid lähivaldade inimesed, et kas te tõesti olete avatud. Olen pidanud Pokumaa saatuse kohta ühepoolset kirjavahetust paljude valitsusasutustega, kuid tulemustest kahjuks palju rääkida pole.

Aga kas peakski mõni valitsusasutus tundma kohustust? Kultuuri on meil küll ja kultuuriinimesi, kelle elutööd põlistada, on peale Valteri teisigi. Omalgi rasked ajad. Kui Pokumaa kaoks kaardilt, saavad lapsed ikka kuidagi hakkama, sõidavad Pokumaa asemel näiteks Piusa koopaid vaatama.
Pean siiski tõdema, et vaid projektipõhiselt majandavana, suvehooaegadel avatuna ja peost suhu elavana ei kujutanud vaene Edgar Valter lastele määratud kingitust nimega Pokumaa kindlasti ette. Kangesti meenuvad „Viimse reliikvia” filmist Peeter Tooma laulduna „Pistoda” laulu tähendusrikkad sõnad: „ .. ja kas ta jääb või kaob.” Ilmselt on aeg otsustada, kas riik kui üks Pokumaa asutajaid paneb õla alla talvekuudel, kui maja on vaja kütta ja külastajaid vähe. Seda pole palju küsitud, sest kevadest sügiseni saame ise hakkama. Ka peab arvestama, et Pokumaale ei too asfalttee, vaid tolmav, käänuline ja trepiliseks sõidetud riigimaantee, mis on sel suvel hööveldamata. Kahtlemata jätab see külastajate arvule oma jälje.

Pokumaa tulevik sõltub paljuski augustikuu keskpaigas kohtumisest regionaalministriga. Kui saan Tallinnast soovituse „ajada kuidagi edaspidigi läbi, riigil kahjuks omalgi kitsas ja prioriteedid teised”, siis tean, mida järgmiseks teen. Vähemalt on otsus seegi, kui selgelt ära öeldakse, et riik meist ei huvitu. Küll on see lugu aga järjekordne tõestus, et enne millegi rajamist tasuks mõelda, et rajatu ülalpidamiskulud on mitu korda suuremad kui ehitamine.
Aga Pokumaal on huvitav ja sügistalvised plaanid on meil juba valmis.