2011/08



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Uurimistöö EL 2011/08
Kas teepakid sobivad komposti?

Maikuus Istanbulis peetud rahvusvahelisel keskkonnaprojektide olümpiaadil INEPO pälvis Eesti võistleja Kristiina Kurg uurimistöö „Teepakkide lagunemine looduslikku keskkonda jäljendavas mudelsüsteemis“ eest pronksmedali.

Andunud teejoojana on mul juba mõnda aega tekkinud küsimus, mida teha kasutatud teepakkidega. Paljud rohelist mõtlemist soosivad väljaanded on soovitanud teepakke kompostida. Ent kas ja kui kiiresti teepakid kompostiks muutuvad? Uudishimuliku õpilasena otsustasin selle välja uurida.

Mulle meeldib väga teed juua, pean ennast lausa „teehoolikuks”, kui nii võib öelda. Minu gurmaanluse tunnuseks on pidev uute teede otsing: iga segu annab erisuguse maitse ning midagi uudset joojale. Suur osa müügilolevast teest on müügil teepakkidena, mille eelis seisneb mugavuses: pole vaja teesõela ega pikka tõmbeaega ning pärast tee joomist hammaste vahelt teepuru puhastada. Mis saab aga teepakkidest pärast?

Kaheksa teepakki. Minu uurimistöö eesmärk oli hinnata eri teepakkide lagunemiskiirust olenevalt nende materjalist, sisust ja kujust. Katses kasutasin kokku kaheksat sorti teed viielt tootjalt: kolm teepakki sisaldasid sidrunimaitselist musta teed (Lipton Tea Lemon, Dilmah Lemon, Tetley Lemon), üks teepakk – Lipton Yellow Label Tea – tavalist musta teed, Lipton Green Tea Clear Green rohelist teed ning kaks teepakki firmalt Herba ürditeed – piparmünditee Herba Pfefferminze ja kummelitee Herba Kamille. Arvatavasti kõige omapärasem ja ainuke nn. gurmaanitee oli punane meemaitseline tee Greenfield Honey Rooibos.
Kõik need on üsna levinud teesordid, mis on müügil enamikus tavalistes kaubahallides. Teepakid said valitud nõnda, et saaks võrrelda lagunemiskiiruse sõltuvust teepaki materjalist, sisust ja kujust. Üldjuhul olid teepakid valmistatud filterpaberist, Lipton Tea Lemon oli ainuke nailonist teepakk.
Oma uurimistöös harutasin teepaki lahti neljaks osaks: nöör, silt, pakend ja sisu. Kui teepakk on filterpaberist, siis nöör on puuvillane, ent kui teepakk on nailonist, siis on nöörgi nailonist. Teepakkide kujundamisel jälgitakse, nagu igal teiselgi tootel, et moodustuks ühtne tervik.
Siltide puhul valitseb palju suurem mitmekesisus, ent filterpaberist teepakkide korral eelistatakse tavaliselt biolagunevaid materjale, nagu papp ja paber. Kuigi materjal on biolagunev, ei pruugi sildiga pika aja vältel midagi juhtuda, sest seda katab paks sünteetilise värvi kiht. Nailonist teepakkide sildid on aga kilest või plastist, mille tootmine on odavam.
Pakendeid on kahte sorti: nailonist ja filterpaberist. Tegelikult leidub ka siidi pakendatud teepakke, kuid Eestis neid minu teada müügil ei ole. Kõige rohkem kasutatakse filterpaberit kui biolagunevat materjali, aga üha enam on käibel ka nailonist teepakke, mis on tugevamad ja suurema ruumalaga.

Ettevalmistus. Seadsin sihiks hinnata teepakkide lagunemiskiirust kindla aja vältel täpselt ühesugustes oludes – ainsad muutujad olid teepakid ise. Katse kestis neli kuud, novembrist märtsini. Minikompostriks sai köögiaknale asetatud maitsetaimede kasvatamise vann, kuhu panin Biolani musta mulda, sest novembrikuus ei olnud lihtsalt midagi muud saada.
Katsevanni jaotasin puuvillase niidiga kaheksaks ühesuuruseks osaks, kuhu asetasin enne töödeldud teepakid. Kõigepealt valmistasin teepakkidest teed. Katseolude ühtlustamiseks tegin seda ühes suures tassis, kallates peale keeva vee ja lastes neil viis minutit tõmmata. Katsevannis märgistasin iga teepaki. Jäljendamaks looduslikke kompostimise tingimusi, katsin teepakid ka pealt mullaga, mis oli pakitud marlikotti. Kogu katse jooksul kastsin mulda pidevalt, et hoida see niiskena ja jäljendada aianurgas toimuvat protsessi.

Tulemused. Katse põhines vaatlustel ning silma järgi hindamisel. Iga kahe nädala tagant tõstsin pealmise mullakihi üles ning hindasin teepakkidega toimunud muutusi.
Kõige esimesed lootustandvad märgid ilmnesid üks kuu pärast katse algust: tekkimas oli ökosüsteem. Kõigepealt leidsin õrna hallituskirme, mis kasvas teepakkide ümber ja marlikihi all. Samal ajal leidsin teepakkide ümbert ka esimesed valged ussid, kelle arvukus suurenes iga nädalaga, nii et katse lõpuks ehk nelja kuu pärast kihas neist terve katsevann.
Teisel kuul pärast katse algust hakkasid ülemisel marlikihil kasvama beeþid kandseened, kelle põlvkonnad vahetusid iga kuu tagant. Huvitava faktina võib veel märkida, et ülemine mullakiht oli mässitud nõukogudeaegse marli sisse, mida tuli katse jooksul vahetada kolm korda. Iga kahe vaatluse ehk nelja nädala tagant oli marlikiht lagunenud, mis tõestab, et vanad materjalid on tihti kõige keskkonnasäästlikumad. Pärast kolmandat vahetust andsin alla ja asetasin lihtsalt ülemise mullakihi teepakkide peale: head materjali ei tohi raisata.
Teepakkide lagunemine algas samal ajal kui mikrofloora teke: esimesed lagunemise märgid olid näha esimesel kuul pärast katse algust. Kui kaks nädalat pärast katse algust ei olnud midagi muutunud, siis neljandaks nädalaks oli üks teepakk juba rebenenud ning intensiivne lagunemine alanud. See oli Dilmah Lemon, mis osutus ainsaks nelja kuu jooksul täielikult lagunenud teepakiks.
Teine, peaaegu täielikult lagunenud teepakk, oli Greenfield Honey Rooibos, kuid siin ilmnes eripära: kui silt, pakend ja nöör olid juba täielikult lagunenud, oli sisu veel alles. Seda võiks ehk seletada nii, et kui roheline, valge ja must tee on valmistatud teepõõsa Camellia sinensis lehtedest ning erinevad ainult töötluse poolest, siis punane tee sisaldab teepõõsa Aspalathus linearis lehti ja ka puitunud osi. Puitunud osad lagunevad aeglasemalt kui pehme lehemass ning ilmselt seetõttu lagunebki punane tee aeglasemalt.
Võiks arvata, et kõik filterpaberist pakendid lagunevad sama kiirusega, kuid see pole nii. Firmade Lipton, Herba ja Tetley teepakid hakkasid lagunema eri aegadel, kusjuures esimesena ja täielikult lagunes neil kõigil nöör kümnendal nädalal. See oligi ainus teepaki osa, mis nende puhul täielikult lagunes.
Üks teepakk – Lipton Tea Lemon – ei lagunenud katse jooksul üldse. Seda saab seletada asjaoluga, et kõik selle teepaki osad koosnesid nailonist, mis sünteetilise materjalina vähemalt minu jälgitud aja jooksul ei lagunenud.
Minu katse näitas, et kõik see, mida ajakirjandus biolagunemise kohta räägib, ei pea alati paika. Keskkonnahoidlikkus ja -teadlikkus on väga tähtsad, kuid pimesi kõike uskudes võib headest kavatsustest hoolimata orki lennata. Teepakke võib küll komposti visata ning võimaluse korral tulebki seda kindlasti teha, kuid samas peaks alati mõtlema, kas see teepakk laguneb. Nailonist teepakke ei ole mõtet kompostida.
Kui soovid olla tõeliselt roheline, kasuta teesõela: säästa juba teepakkide pakendamise peale kulunud energiat ja materjali ning ka raha, sest pakendamata tee on tavaliselt odavam. Lisaks sellele on pakendamata teest valmistatud joogi maitse parem.

Kristiina Kurg (1992) õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis, sügisest alustab õpinguid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas.



Kristiina Kurg
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012