Inimesed armastavad suuri seeni, sest pisikesed seened ei sünni süüa ja seetõttu ei teata enamasti nende üldisemaid nimetusigi. Ühte väheldaste seente rühma on käsitletud kõrgestena. Osa neist kõlbab süüa, mõned on kõlbmatud ja paljude kohta on seeneraamatutes kirjas „väärtusetu”.

Kunagi ühtseks peetud seenerühmast on uuemate uuringute põhjal järele jäänud vaid eluvormi tähendus: enamasti tihedalt asuvate, mittelaskuvate eoslehekeste, heledate eoste ja lameda ketasja kübaraga ning kiuliselt sitke jalaga seened. Isegi veel viimase kümnendi seeneraamatutes kõrgese perekonnas käsitletud liigid kuuluvad geenianalüüside põhjal eri sugukondadesse.
Kõrgese perekonda on meie liikidest praeguseks jäänud vaid need, mille isendite kübara läbimõõt on enamasti alla 1 cm. Nad elavad surnud ja mumifitseerunud lehikseentel: narmaskõrges (Collybia cirrhata), mugulkõrges (Collybia tuberosa) ja mügarkõrges (Collybia cookei).

Narmaskõrgese viljakehi kohtab sagedamini soistes, mugul- ja mügarkõrgest kuivemates metsades. Viimati nimetatuid eristab narmaskõrgesest jala alusel asuv mugulake – seenemügar (sklerootsium). Seenemügaras hoitakse varuaineid.
Need seened teavad täpselt, millal on õige aeg eoseid levitama hakata: viljakehad hakkavad aasta eest kogutud varuainetest kasvama ajal, kui ilmuvad nende jaoks „söödavate” seente viljakehad. Siiski püsivad nende õrnad viljakehad küllaltki pikka aega, soodsate ilmadega nädala või kaks. Toidu oma eluks saavad kõrgesed surevast seenest, elusatelt seentelt pole teada mingeid nakkuse jälgi.
Narmaskõrges kogub varud hajusamasse seeneniidistikku mumifitseeritud, teiste lagundajate eest keemiliselt kaitstud peremeesseenes, mugul- ja kobarkõrges aga seenemügarasse. Nii nad jäävad järgmist suve lõppu ootama. Üldiselt peetakse neid seeni oma toitu – teisi lehikseeni – vähe valivaks, nad võivad kasvada mitme sugukonna või seltsi lehikseentel. Enda kogemused narmaskõrgesega seostuvad küll eelkõige tatikate ja lepapuravikuga.

Samalaadse eluviisiga on veel üks seen – mügar-kobarjalg (Dendrocollybia racemosa). Tema seotust mulluste seente viljakehadega on palju raskem kindlaks teha, sest need on selleks ajaks peaaegu kõdunenud. Kuigi temalgi on mustjas seenemügar, on ta süstemaatiliselt praegustest kõrgese (Collybia s.str.) perekonna liikidest küllaltki kauge, paiknedes heinikuliste (Tricholomataceae s.str.) sugukonna ääremaadel.
Praeguste teadmiste põhjal on see seeneliik oma perekonnas ainus. Kõrgeste ja kobarjala esmapilgul suure sarnasuse on tinginud nende sarnane eluviis. Siiski on kobarjalal üks ere ainuomane tunnus: kübarat kandev jalg on kaetud pikkade peenikeste oksakestega, mille tipus võib näha midagi kübarakese moodi – kuni millimeetrist kerajat laiendit.
Need nööpnõelad on seotud peaaegu ainulaadse nähtusega kübarseente hulgas: neis peakestes moodustuvad sugutuks paljunemiseks lülieosed ehk koniidid. Vahel piirdubki seen vaid lülieoseid moodustava sõstrakobaraga ega kasvata jala tippu kandeoseid külvavat kübarat. Kübarseentest leidub sugutu paljunemise eoseid (klamüdospoore) veel parasiitlehikutel (Asterophora) – parasiitseentel, kes elavad eelkõige suurte pilvikute viljakehadel.
Kobarjalg on kogu Euroopas harva kasvav seen. Soomes ja Norras kuulub ta punase nimestiku ohulähedaste liikide hulka. Lätist ja Leedust pole teda seni veel leitud. Eestis lisandus ta seente nimestikku mullu suvel Läänemaal Taebla lähedal, kus kasvas seeneliigirikkal kunagisel puisniiduosal sarapuupõõsa all. Tema võimaliku peremehena tuleb seal kõne alla samas kasvanud kuiv pilvik (Russula delica s.lat.).
Aga kobarjalga ei õnnestu leida pelgalt metsa vahel jalutades: tema väikseid, alla sentimeetrise läbimõõduga kübaraid aitab peita ka varjevärvus.

Tõnu Ploompuu (1960) töötab Tallinna ülikoolis botaanika lektorina.