Kas sa tundsid Eerik Kumarit või puutusid temaga kokku?

Ei ole temaga kokku puutunud, kuid ta on mulle palju tähendanud. 1973 ilmus tema koostatud piibel „Looduskaitse”. Ma olin siis seitsmenda või kaheksanda klassi poiss. Elasin Tallinnas Tartu maanteel 44 ja kõrvalmajas oli raamatupood. Kas see raamat ei maksnud mitte 5.13? Mul seda raha polnud, see oli entsüklopeedia hind. Läksin koju ja küsisin isalt, et tahan raamatu osta. Kui ütlesin hinna – viis rubla, tollal suur raha –, siis ema arvas, et nii kallist raamatut pole küll vaja, aga isa ütles, et kui poiss tahab, järelikult on vaja.
Raamat ilmus just õigel ajal, olin tollal 15-aastane ja see teos õpetas mind palju.

Kumari preemia said eeskätt Looduse Omnibussi eest. Pealtnäha väga lihtne mõte: rahvas giidi saatel loodust vaatama viia. Kuidas sul see mõte tekkis? Mismoodi on sul õnnestunud neid reise nii kaua teha?

Mis puutub Kumari preemia andmisse minule, siis see tuli täieliku üllatusena. Tunnustust on ikka kena saada. Kumari preemiaga on tunnustatud akadeemilist seltskonda elutöö eest: teadlasi ja looduskaitse suurkujusid. Enamik on olnud mu õpetajad, näiteks Linda Metsaorg, kes on välja õpetanud terve koolkonna looduskaitsjaid. Kui satud sinna ringi, siis see on väga üllatav. Tunnustus ei kuulu ainult mulle, vaid ka teistele, kes omnibussi retki on aidanud korraldada ja kes neil käivad.
Loodusõhtud rahvusraamatukogus ja omnibuss täiendavad teineteist. Kõigepealt tulid loodusõhtud. Mõtted tekkivad alati lihtsalt ja loomulikku rada pidi. 1997. aasta lõpul hakkasime välja andma ajakirja Loodus koos Heiko Kruusi, Tiit Kändleri, Leida Lepiku, ja Toomas Tuulega. See oli mõnus lihtne ajakiri, mille tegemisest on vaid meeldivad mälestused.
2001. aastal olime sealmaal, et tolleaegne keskkonnaminister Kranich pakkus välja variandi, et kõiki loodus- ja teadusajakirju Eesti Loodust, Eesti Metsa, Horisonti ja Loodust hakkab riik toetama solidaarselt, tingimusel, et kõik viiakse ühise katuse alla. See oli pakkumine, millest oli raske keelduda. Kõik need ettevõtmised käivad suuresti ideaalide ja tahtmise põhjal, seal ei teenita.
Samamoodi on Looduse Omnibussiga: kui sõidan rahvaga Nõmmeveski joale, Missosse või Osmussaarele, siis see pole kindlasti rahateenimise koht. Kümmekond aastat tagasi tegutses see ametlikule loodusturismi ideoloogiale vastu: räägiti loodusturismist, soovitati teha turismitalusid ja tegelda ettevõtlusega – saate rikkaks. See, kes arvab, et loodusturismiga saab rikkaks, on maailma asjadest väga valesti aru saanud.
Kui ajakirjade reform toimus, siis mind kutsuti ka tööle MTÜsse Loodusajakiri. Ent olen isepäine: Looduskirjas olin olnud ise ülemus, tean, et rollide vahetusest midagi head ei tule. Nii tekkis mul hulk vaba aega. Varem olin hõivatud vanade asjade käigushoidmisega ja uusi mõtteid ei saanudki tekkida. Mõtlesin, mida ilusat teha.
See 2001. aasta oli minu jaoks üldse murranguline: sel ajal, kui ajakirjad liideti, oli mul endal küllaltki raske operatsioon. Tänu dr. Vaarile tulin rängast seisust välja – sel juhul muutuvad mingid väärtused. Mul tekkis tahtmine teha midagi ilusat. Olen suhtleja tüüp, mulle meeldib suhelda looduskaitsjate, -uurijate ja selle rahvaga, kes mul omnibussi sõitudel käib.
Omnibussi idee on lihtne. Olen kümme aastat sõitnud vaid sinna, kuhu olen tahtnud, mul pole mingit sundi, et pead just sinna või mujale sõitma. Eks omnibuss on jäänud Tallinna-keskseks, kuigi oleme teinud retki ka Tartust, Viljandist, Pärnust ja sel aastal Enn Käissi abiga ka Ida-Virumaalt.

Veedame ilusa päeva inimesega, kes teemat valdab ja oskab loodust näidata. Kutsun alati retkejuhi kaasa, ma ei pea ise seletama. Iga kolmas päev aastas sõidan ma ringi ja kui ma ise räägiks, oleks kogu seltskond minust tüdinud.
Isegi omnibussi nimi tuli loomulikult. Kuigi ma 2001. aasta sügisest ajakirjade tegemises enam ei osalenud, jätkusid loodusõhtud ja mul jäi vaba aega. Ise tundsin kõige enam puudust looduses käimisest. Elan linnas, siin Koidu tänava kontoris on ilus, kased on maja ees, aga ikka on sellest vähe. Mul on halb silmanägemine, ma ei juhi autot ja pean alati tellima kellegi, kes roolis on. Taksot pidevalt ei telli, naisele iga päev ei ütle, et nüüd sõidame sinna või tänna.
Looduse omnibuss ehk buss kõigile, sellest tuligi nimi. Tegelikult olen hoopis egoist, mõtlen välja, kuhu ma tahaksin ise minna ja kutsun teised huvilised kaasa. Kõik sõitudel osalejad maksavad sõidu kinni, kuigi KIK-i ja Eesti Energia toetusel saan sel aastal ka n.-ö. prohmakaid kinni maksta, kui sõidud ei tule täis. Näiteks kui tuleb 65 inimest, on teine buss pooltühi, aga maksta tuleb kahe bussi eest.
Omnibussi retkede korraldamine on nagu kalapüük, hasartne ja ootamatu. Inimesed annavad mulle omi uusi mõtteid. Ma sõidan omnibussiga peaaegu igakord kaasa ja seetõttu tajun, mida kaassõitjad ootavad. Tajun, kui midagi ei klapi. Reisikaaslased ka ütlevad mulle, kui midagi on valesti. Ma olen kaasa sõites tavaline inimene, minus pole midagi erakordset.
Fenomeni erakordsus on vast see, et teen seda järjepidevalt igal nädalal, aastas 120 korda. Seltskond on küllaltki varieeruv ja suur ning kunagi ei tea ma täpselt, kes tulevad. Avatud klubis ei tüdineta üksteisest ära.

Küllap on ka neid retkedel osalejaid, kes käivad peaaegu kõikidel käikudel?

Rekordeid ma ei tea, aga arvan, et neid, kes on nende aastate jooksul käinud kolmesajal reisil, on mitmeid. See on päris suur hulk. On ka neid, kes käivad aastas kolm või viis korda, aga jälgivad kogu tegevust ja tunnevad ennast omnibussi seltskonna liikmena.
Ega kordade arv polegi määrav. Siin pole kliendi ja teenindaja suhet – olen samasugune reisija nagu teised. Ainult ma vastutan, kas või selle eest, et sõit ära ei jääks, isegi kui rahvast on ülivähe. Näiteks üks sõit on ära jäänud, kui Dirhami sadamast laevamees helistas, et Tallinnast pole mõtet välja sõita, laine on liiga tugev ja me ei saa Osmussaarde.
Üks kord oli väga kehv ilm septembri algul, mu sünnipäeva paiku, ütlesin kogunenud kaheksale-üheksale inimesele, et kas ikka hakkame välja minema, parem tulge minu poole koju, joome ühe hommikukohvi. Elan rahvusraamatukogule suhteliselt lähedal.
Kümne aasta jooksul on olnud ka mõned korrad, kui olen pidanud soovijatele ära ütlema, näiteks on laevas kindel arv kohti ja lihtsalt ei mahu reisile. Aga neid on olnud mõni üksik kord. Isegi tajud, et mõni sõit tuleb paremini välja kui teine.

Kas seda muret pole olnud, et kõik Eestimaa kohad on juba nähtud, ja tuleb käidud paikadesse uuesti minna?

Võin geograafina öelda, et siin nii väikse maa peal on tohutu mitmekesisus, lisaks veel neli aastaaega. Isegi samas kohas kujuneb eri retkejuhtidega täiesti erinev reis. Nagu Fred Jüssi ütleb: selleks et üht kohta näha, tuleb seal ikka ja jälle käia. Meenub lugu, kuidas käisin paarkümmend aastat tagasi naisega lillenäitusel. Üks tüdruk kõndis oma poisiga ja ütles talle, et tule vaata, kui ilusad roosid. Poiss vastas veendunud häälega, et roose olen ma juba näinud.
Ma ei ole sügavalt sellele mõelnud, kas mõnes teises riigis võiks keegi minutaoline hull niisuguseid reise teha. Küllap võiks, kuigi Eesti on vast parim paik sellise omnibussi jaoks. Ta on piisavalt väike, et jõuda kahekümne nelja tunniga käia kas või Ruhnu saarel.
Välismaal Looduse Omnibuss peaaegu ei käi – oleme küll mõned korrad käinud Lätis ja Soomes ning paar korda Fenno-Ugria sihtasutuse ja Jaak Prozesega ühisretkedel Venemaal. Need on olnud tõsised retked. Kolm aastat tagasi käisime liivlaste juures, mullu olime Karjalas ja Soome kaudu tulime tagasi, tänavu käisime Moskva lähedal.
Eks me Fenno-Ugriaga vajame teineteist, saame koos kokku bussitäie rahvast ning nende poolt on ka kohalikud kontaktid. Kõige olulisem, et kohapeal on keegi kultuuri- või looduseinimene, kes sulle näitab piirkonda: see annab sõidule hoopis teise mõtte, see pole tavaline ekskursioon.

Kas teatrireisidel käib ka sama seltskond?

Need on tegelikult väga popid, eriti alguses ja sel aastal on huvi ka taastunud. Esiteks ma valin kohti: tänavu on Eestis üle 60 suveetenduse, teen sealt väikese valiku. Koht on oluline ja samuti etendus, eriti kui ta on kultuurilooline ja sobib omnibussi märgi alla.
Kurgjal võib käia komöödiat vaatamas ja kui seal saab kama ja karaskit, siis juba selle pärast tasub käia, või Saueaugul Margus Kasterpalul külas. See on nagu suve üks osa. Teatriretkel saab näha ka natuke loodust, natuke head muusikat ja kultuuri.
Tunnistan ausalt, et minust on saanud teatripuhvetite väga hea tundja – hindan ka neid kohti, kus antakse väga hästi süüa. Juba kulinaaria on omaette väärtus.

Sa oled väga hea Eestimaa tundja. Kust see tulnud on: seda ju koolis ei õpetata?

See on tulnud kuidagi loomupäraselt. Mul on olnud kõik ette määratud. Lapsepõlvest mäletan, et ma näiteks ei lugenud „Seiklusjutte maalt ja merelt”, selle asemel lugesin sarja „Maailm ja mõnda”.
Ma olen olnud kahepaikne, mul on kaks lapsepõlvekodu: Tallinnas ja Soomaa piiril Viljandimaal, kus olid mu mõlema vanavanema ja tädi ja onu kodud. Seal elasin suvede kaupa, enamiku vabast ajast, samuti ka vaheajad. Mul oli seal oma hobune vanaisa tallis ja oma lehm, kelle piima jõin. Maailmas olid kõik asjad paigas: millal tuli redis, millal salat, hernes, värske kartul jne. Omad kalapüügikohad ja Öördi järv. Mida sa hing veel tahad!
Küllap sealt loodusehuvi pärineb. Loodussõprade majas käisin looduskaitseringis, mitte linnuringis. Ega ma lapsena Eestit suurt tundnud, näiteks Pärnusse jõudsin esimest korda alles kaheksanda klassi ekskursiooniga, kui käisime Riias.
Ma sain tegelikult järelülikooli: tulin looduskaitse seltsi tööle ning mu esimene töölaud oli looduskaitse seltsi raamatukogus. Tõepoolest, üht-teist olin ka enne lugenud, kuid seal olid mul töölaua kõrval näiteks vanad ajakirjad Loodusvaatleja, Eesti Loodus, maakondade koguteosed ja muu kirjandus ning tööd ka niipalju polnud – oli aega nendega tutvuda.
Meil olid ülikoolis väga head õppejõud. Saime raamatukogu erifondis ka keelatud kirjandust vaadata, kui huvi oli. Suhtumine üliõpilasse oli väga hea. Kas või Endel Varep, kes nimetas kõiki üliõpilasi professoriteks ja ennast tagasihoidlikult vanempreparaatoriks, mis oli tema ennesõjaaegne ametinimetus.
Mul on õpetajatega väga vedanud. Mu ajalooõpetaja koolis tõi ka ajaloolasi tundi pidama, mõned tunnid andis näiteks Enn Tarvel. Kunstiõpetaja Maaja Kallast viis meid Ermitaaþi El Greco näitusele, mis tuli USA-st. Käisime temaga ka kunsti ülevaatenäitustel, kus ta suunas, mida vaadata ja mida mitte. Sellised asjad jätavad eluks jälje.
Geograafia on hea ala, seal õpetasid ka bioloogid. Näiteks Masing ja Trass andsid meile loenguid. Koolis oli selgrootute zooloogia minu jaoks üks igavamaid aineid, aga kui ülikoolis õpetas seda Hans Remm, siis oskas ta selle väga huvitavaks teha.

Keda sa võiksid oma õpetajaks pidada?

Need on väga erinevad inimesed. Masing näiteks kindlasti. Kõige rohkem on mind vist mõjutanud Jaan Eilart. Olin esimese kursuse poiss ja käisin viienda kursuse omadega Eilarti loenguid kuulamas. Eestimaa tundmine, looduse ja kultuuri seoste otsimine pärineb mul Eilartilt. Palju on mind mõjutanud ka Eilarti 1976. aastal ilmunud raamat „Inimene, ökosüsteem ja kultuur”, looduskaitse ideoloogia vallas meil sisuliselt teist sinna kõrvale panna polegi.
Füüsikat ja meteoroloogiat õpetas mulle Hermann Mürk, pedagoogikat aga Aleksander Elango, kes loengus rääkis, kuidas ta Viinis Freudi ja Alfred Adleriga kohvi jõi. Jung oli tudengitest eemale hoidnud, aga Freud polnud paljuks pidanud magister Elangoga kohvikus istuda.
Kui raamatutest rääkida, siis suurt mõju on mulle avaldanud sarjas „Maailm ja mõnda” ilmunud Yrjö Kokko „Ungelo tare” Lapimaast. Ma pole väga suur lugeja olnud, näiteks eesti kirjandusest on mul paraku väga väike lugemus. Romantikud eelkõige, Eesti autoritest Gailit, mulle väga meeldib tema „Ekke Moor”.

Looduskaitse seltsiga oled olnud tihedalt seotud. Miks looduskaitse selts on kunagisest hiigelsuurest ühingust muutunud suhteliselt tagasihoidlikuks MTÜ-ks?

Sellest on muidugi hea rääkida, istume praegu seltsi katuse all. Looduskaitse selts loodi nelikümmend viis aastat tagasi, 1966. Ma astusin seltsi kümme aastat hiljem ja pärast ülikooli lõpetamist töötasin looduskaitse seltsis neli aastat ning 1993. aastast olen olnud ELKS-i juhatuse liige. Looduse Omnibussi retked ja loodusõhtud ongi üks osa praegusest looduskaitse seltsist. Ainuke vahe on selles, et omnibussi nähakse harilikult rohkem kui looduskaitse seltsi.
Kaubamärk Looduse Omnibuss kuulub neile, kes üritustel osalevad, mingis mõttes ka looduskaitse seltsile. See pole märk, mida saaks turul maha müüa. Praegusel ajal on vabadus, ELKS-i hiigelaeg oli nõukogude ajal.
Kuidas selts loodi? Kõikides liiduvabariikides peale Eesti NSV ja Turkmeenia NSV oli selline selts olemas, kuigi need töötasid teistel alustel. Eestis omandas ta suuresti Eilarti näo. Esimesed kümme aastat proteþeeris Eilartit Edgar Tõnurist, kes tolleaegsest nomenklatuurist kujunes looduskaitse- ja kultuuriinimeseks.
1980. aasta lõpus tekkis teine situatsioon: enam polnud vaja ühe-mehe-üritusi – tekkisid muinsuskaitse- ja roheline liikumine, tekkis tohutu hulk uusi ühinguid. Juhan Telgmaa on seltsi rahulikul moel hoidnud, seltsi kokkutulekud on toimunud.
Eks Eilart ole ka mulle seltsi esimehe kohta pakkunud, kuid olen rahul, et saan teha seda, mida ma teen, oma võimete ja võimaluste piires. Kui kellelgi on tahtmist looduskaitse seltsi raames tegutseda, siis selleks on antud roheline tee.

Kas seda ohtu pole, et kui lähed kuuekümne omnibuslasega niidule, et see avaldaks loodusele halba mõju?

Küsimus on väga lihtne. Kui ma sõite planeerin, siis järgin ikka looduskaitse üldpõhimõtteid ning otsin ka sellise retkejuhi, kes neid järgib. Samuti reeglistikud, kaitse-eeskirjad ja kõik muu, mis kehtivad ka Looduse Omnibussi jaoks.
Mõningaid eeskirju võiks muidugi ka ümber teha. Näiteks Alam-Pedja Kirna matkarajal kehtib vähemalt senini piirang: kuni kolmkümmend inimest. Kui tuleb näiteks kooliõpilaste rühm juhendajatega, on bussis ju viiskümmend inimest. Võime ju rühma jagada kaheks ja formaalselt näidata, et läheme kahe rühmaga, milles on kakskümmend viis inimest, aga see kõlab totralt.
Eelistan teiste ekskursioonidega kokku leppida, et ei satuks samale ajale: mitte niivõrd loodusele liigategemise mõttes, vaid ka mõlemal ekskursioonil jääb ebamugav tunne. Informeerimine on väga oluline. Kuid see on rohkem teoreetiline hinnang, ekskursioonide surve loodusele pole nii suur.
Jalajälje mõttes on igatahes parem sõidutada sama inimeste hulka bussiga, kui igaüks sõidaks oma autoga. Kuid pole võimalik loodust kaitsta nii, et seda ei tutvusta ega koge vahetult. Abstraktset looduskaitset ma ei usu, et kõige parem on siis, kui inimene looduses ei käi. Mida rohkem inimene looduses käib ja seda hindab, seda rohkem on ta nõus oma kaaskodanikele selgitama, et ära kahjusta loodust.

Kas loodusturismi turule mahuks veel tegijaid?

Kindlasti, küsimus pole mahtumises, niðð pole täidetud. Mis on uue tegija mõttes? Kui mõeldakse teenimist, siis peaks otsima mingi teise ala, kus see on tunduvalt lihtsam. Kui see töö talle meeldib ja sellega saab elementaarse toimetulekuraha, siis nende jaoks on kohta küll. Ega minu koht pole igavene ja vastupidi, olen nõus aitama ja infot jagama, kui uue tulija põhimõtted mulle sobivad.

Kas sul on retkejuhte olnud lihtne leida, neid on ju meil piiratud hulk?

Võib-olla on see mu enda mugavus, et kasutan samu giide. Vanade tuttavate telefoninumbrid on mul peas. Aga hästi toimib sõbrale helistamine, ta juhatab edasi järgmise inimeseni. Kõik põhineb usaldusel: usun, kui sõber ütleb, et ta ei saa tulla, ent ta teab inimest, kes on täiesti tasemel. See ongi värske ja tore, saab uue kontakti.
Eriti hästi oskavad seletada kohalikud inimesed, mitte universaalsed giidid. Ma kardan inimesi, kellel giiditöö on põhitöö. Sama on ajakirjandusega: ajakirjanik saab kirjutada väga hea loo üksnes teemal, mida ta tunneb ja armastab.

Kas kümne aastaga on toimunud su reisiseltskonnas muutusi?

See oleneb rohkem mu enda vormisolekust, sellest, mis tüüpi üritusi korraldan: see määrab ära, kes kaasa tuleb. Mingil hetkel väsid ise ära, vahel oled hoogsam ja vahel loium. Kui endal jääb sära vähemaks, eks siis tuleb leida säravamaid reisijuhte. Vahel on mul tunne, et omnibuss veab mind, mitte mina omnibussi (naerab).

„Looduse aasta foto” konkurss on ka sinu korraldada.

Konkursi asutasid ELF ja Uexkülli selts, samuti Eesti Loodusfoto. Ajakiri Loodus võeti kolmandaks punti, aga 2000. aastal teised loobusid ning ma asusin neid konkursse korraldama. Reklaamina saime suured meediaväljaanded partneriteks ning tegime ürituse Estonia kontserdisaalis. Meil on fotokonkurssidel ja üldse loodusfotograafial tugev ajalooline taust, tänu headele suhetele soomlastega.

Miks su toolil seljatuge pole? Kas teadlikult?

See on laiskus. Ma tegelikult pole seda tähele pannud: ma ei märka selliseid olmelisi asju. Ma olen õnnelik inimene, kel on olnud elus olulisemaid asju. Näiteks mu noorem poeg sai sisse Tartu ülikooli semiootika osakonda. See on olulisem, kui tooli puuduv seljatugi.

Jaan Riis on sündinud 3. septembril 1958 Tallinnas. Lõpetanud Tartu ülikooli 1985. aastal geograafina. Töötas 1985–1988 Eesti looduskaitse seltsis vaneminstruktorina, 1988–1995 Tallinna keskkonnaametis linnaökoloogina ning 1995–1997 Eesti looduskaitse seltsi teadussekretärina. Alates 1997 OÜ Looduskiri juhataja. Põhitegevus on olnud loodusürituste korraldamine, nagu loodusõhtud rahvusraamatukogus, Looduse Omnibussi retked, fotovõistlus „Looduse aasta foto”; kirjastanud loodusraamatud ja -kalendreid, varem ka ajakirja Loodus. Eesti looduskaitse seltsi liige 1976. aastast, juhatuse liige 1993. aastast. 2000 sai Henry Fordi keskkonnapreemia, 2005 keskkonnateo auhinna, 2011 Kumari looduskaitsepreemia.