Kagu-Eesti maavaradele mõeldes tuleb ilmselt kõigil esmalt meelde Piusa valge klaasiliiv. Ehk meenuvad ka Värska vesi ja muda. Aga Kagu-Eestis on muidki rikkusi, isegi lubjakivi. Teeme ringi peale eelkõige Setomaa maapõuerikkustele ja kiikame ka teisele poole piirijõge Piusat, et käia Devoni ajastu lumivalgetel liivarandadel.

Devoni ajastu keskel, ligikaudu 400 miljonit aastat tagasi, kuhjusid praeguse Kagu-Eesti alal laiunud soojas madalmeres ja sinna suubuvate jõgede deltades valdavalt liivased setted, mis hilisemate aastamiljonite jooksul on vaid veidi oma olekut muutnud: liivalasundist on saanud nõrgalt tsementeerunud liivakivi, aleuriidist pudedad aleuroliidikihid ja savist vaid tihenenud saviläätsed, mis vette sattudes muutuvad jälle kleepuvaks saviks. Säilinud on ka sadade miljonite aastate tagust madalaveelist settekeskkonda iseloomustavad kallak- ja põimjaskihilised tekstuurid, setete algne mineraalne koostis ning värvus. Rauarikka terrigeense materjali tõttu, mis on pärit põhiliselt Skandinaavia mäestikest, iseloomustab Devoni ladestu kivimeid punane värv. Sellised on nii Peipsi-äärse Kallaste panga, Tartu Emajõe oru veeru, Ahja jõe Taevaskodades kui ka Võhandu ja Piusa jõe kaldajärsakute liivakivid. Punavärvilisus ongi Kagu-Eesti aluspõhjakivimitele väga omane (nn. old red liivakivid) ja tundub uskumatuna, et neis on ka neitsilikult puhtaid, peaaegu valgeid liivakivilasundeid. Selliseid rauaühendite poolest vaeseid valget värvi kvartsliivakive on avastatud Gauja lademe liivakivides nii lõuna kui ka põhja pool Võru–Petseri ürgorgu. Oru idapoolsemas osas on praegusel ajal Piusa jõe säng.

Justkui Lõunamere rannal. Kui enamikku Devoni ajastul kuhjunud settematerjalist ei osata Eestimaal kasutada, siis Piusa, Imara–Tabina ja Kaku leiukohtade kvartsliivakivile on leitud rakendust. Nimelt saab suure, üle 95% ränidioksiidi sisaldusega ja väikese raualisandiga kvartsliivast toota klaasi. Seepärast nimetataksegi nende leiukohtade kohati päris valget liiva klaasiliivaks. Sellist liiva saab kasutada ka mujal tööstuses, näiteks vormiliivana: tulekindlate valuvormide põhikomponendina metallurgias. Seetõttu on nii Piusa, Imara–Tabina, Kaku ja Tuhkavitsa maardla liiv riiklikus maavarade registris arvel tehnoloogilise liivana. Imara–Tabina ja Piusa maardla liiva kasutatakse klaasiliivana, Piusa liiva ka vormiliivana. Kaku maardla tehnoloogilist liiva tarvitatakse selle üsna kehva kvaliteedi tõttu vaid mördiliivana ehitussegudes. Tuhkavitsa maardla liiva aga ei kaevandata, sest seal lamab maavaraks sobiv lasund paksu kattekihi all. Esimestest, ligikaudu viiskümmend aastat tagasi tehtud geoloogilistest uuringutest annavad siin tunnistust osaliselt täisvarisenud kraavid ja sügavad ðurfid.

Kuna Piusa raudteejaama lähedal on Gauja lademe valkjashalle, kihiti kollakasbeeþe liivakive katvad pinnakatte setendid väga õhukesed, siis seepärast hakati just siit 1920. aastate alguses klaasi valmistamiseks maapõuest liiva kaevandama. Üsna pudedasse liivakivisse rajati kaevanduskäike, mis suurejooneliste galeriidena on praeguse ajani säilinud. Eesti suurim klaasiliiva tarbija – Järvakandi klaasivabrik – hankis siit alates 1935. aastast tooret allmaakaevandustest, 1969. aastast aga juba karjääridest. Karjääri liiv oli küll odavam, ent halvema kvaliteediga. Laborikatsed aga näitasid, et Piusa ja teiste leiukohtade kvartsliiva saab edukalt rikastada, st. eri tehnoloogiate abil parandada liiva kvaliteeti, eemaldades üsna lihtsalt kahjulikke aineid: eelkõige rauda ja teisi värvoksiide, savi- ja aleuriidifraktsiooni ning raskeid mineraale, mis ei võimalda toota aknaklaasi ja värvitud pudeleid.

Piusa liivakarjäärist on aegade jooksul kaevandatud ja klaasiks vormitud kümneid tuhandeid tonne liiva. Karjääri lõunapoolses osas on liivavaru ammendatud kuni põhjavee tasemeni, kuid geoloogiliste uuringute alusel jätkub kvaliteetset liiva veel 20–30 meetri sügavusele [1]. Veealust liivavaru pole mõtet enne kasutusele võtta, kui on ammendatud karjääri kesk- ja lõunaosa ning teisel pool teed asuva karjääri tarbevaru. Seda aga ei juhtu ilmselt niipea, sest praeguse kaevandamistempo puhul (ligi 20 000 m3 aastas) jätkub Piusa maardlas sobivat liiva veel vähemalt 50 aastaks. Tõenäoliselt isegi kauemaks, sest ammu tuntud Piusa klaasiliivale tekkis seitsme aasta eest tõsine konkurent: Imara–Tabina leiukoht, mille kvaliteetset, tõeliselt valget klaasiliiva on hakatud järjest rohkem kaevandama.

Imara-Tabina tehnoloogilise liiva leiukoht asub Piusa leiukohast üksteist kilomeetrit lääne pool. Seegi leiukoht paikneb Gauja lademe liivakivides ürgse Võru–Petseri vagumuse veerul. Omamoodi huvitav on leiukoha avastamise lugu. Imaru ja Tabina ümbruses hakati otsima tee-ehituseks sobivat materjali [2]. Rajati mitu puurauku ja analüüsi tehes selgus, et liiv sobiski ehitusliivaks. Ent selle keemilist koostist ei uuritud. Alles siis, kui ümbruskonna teed said suvise aja kohta ebatavaliselt valge katte, hakati uurima, kas kaevandataval liival on ka teisi häid omadusi. Geoloogiliste uuringute alusel tehti kindlaks, et Imara–Tabina leiukoha piires on liiv “väga puhas”: kvartsi sisaldus küündis kohati üle 98%, rauaühendeid oli aga vähe [8]. Looduslikul kujul on Imara–Tabina maardla liivakivi kvaliteedinäitajate poolest parim Eestis ja pärast rikastamist sobib ka kvaliteetse klaasi tootmiseks.

Ehitada saab samuti. Setomaa suurimad ehitusliivavarud asuvad mõhnastikes, mis jäävad Piusa jõest põhja ja ida poole. Liivakihi paksus võib ulatuda kohati 20–30 meetrini. Siin on piiritletud Mustoja, Nedsaja, Verhulitsa ja Tðeremõðlova perspektiivalad, kus ehitusliiva prognoosvaru on ligikaudu viis miljonit kuupmeetrit. Osa Verhulitsa maardla liivavarust jääb Mustoja maastikukaitsealale. Ka Piusa jõest lõunas on mitmel pool liiva kaevandatud, kuid arvestatava varuga ehitusliiva leidub vaid Härma mõhnastikul ning Hilana küla lähedal.

Kuid ehituseks sobivat kruusa Setomaal napib, sest rahulikud, laialdase levikuga jääjärvede settetingimused ei sobinud kruusaste setete kujunemiseks. Vaid Haanja kõrgustiku idaosas, Meremäe ümbruses, kus mandrijää on kujundanud künkliku moreenreljeefi, on liustiku vooluvesi jätnud maha keerulise ehitusega kruusalasundeid. Kuna ehituskruusale esitab maapõueseadus väga ranged piirid, siis piirkonna suurima, Kalatsova karjääri kruusarikas materjal vastab pelgalt maa-ainesele ja ehituskruusaks saab seda kasutada vaid valikuliselt.

Värska vesi igaks puhuks. Peale särava liiva peitub Kagu-Eesti maapõues teisigi rikkusi ning need on seotud Setomaaga, eelkõige Värska piirkonnaga. Kui ülemäärasest töörügamisest või aastatekoormast vaevatud ihu nõuab tervise parandamist, siis ei pea setod minema kaugelt abi otsima. Juba mitukümmend aastat tegutseb Värska lahe kaldal sanatoorium, mis ammutab ravitoimega vett ja muda siitsamast maapõuest.

Üldiselt on Eesti territooriumil kõik aluspõhjakivimid, ka need, mis kannavad oma lõhedes ja poorides põhjavett, veidi lõuna suunas kaldu. Ka aluskorra pealispind on kuni meie lõunapiirini samasuguse kallakusega. Varasemad geoloogilised ja geofüüsikalised uuringud aga näitasid, et Eesti lõuna- ja kaguosas on aluskorrakivimite ja neid katvate settekivimite lõunasuunaline kallakus rikutud ja ilmselt on kerkinud kivimplokid kunagi ammustel aegadel sulgenud vettkandvates kivimites vee liikumistee. Värska ümbruse aluspõhja vettkandvates kivimites võis kujuneda omamoodi lõks, kus kõrgemal asuva toitealaga surveline põhjavesi rikastus aegade jooksul keemiliste ühendite ja vees lahustuvate elementidega.

Ravi-, laua- ja ravi-vanniveena tuntud Värska mineraalvesi pärineb mitmest põhjavee kihist. Esimesed andmed Värska piirkonna põhjaveekihtide suure mineraalainete sisalduse kohta saadi ligikaudu nelikümmend aastat tagasi Petseri struktuurpuuraugu kolmest veehorisondist [13]. Esimesed puurkaevud Värska piirkonna mineraalvee otsinguteks rajati 1967. aastal [12]. Puurkaev Värska I, mis rajati Õrsava järve lähedale, avas 451–463 meetri sügavusel Ordoviitsiumi-Kambriumi mineraalveekihi. Mineraalvesi jõudis isevoolu üle puuraugu serva ja veesamba kõrgus ulatus 20 meetrit maapinnast kõrgemale. Puurkaev Värska II, mis asub praeguse villimistsehhi territooriumil, avas Kesk- ja Alam-Devoni mineraliseeritud põhjaveekompleksi Pärnu veekihi. Nii puurkaevu Värska I ja pärast selle sulgemist rajatud puurkaevu Värska VII Ordoviitsiumi-Kambriumi veekihi mineraalvett on kasutatud ravi-lauaveena. Sügavamate, Kambrium-Vendi veekompleksi Gdovi ja Voronka veekihtide mineralisatsiooni uurimiseks tehti Värska lahe idakaldale puurkaevud Värska III ja Värska IV. Värska sanatooriumi tarbeks on rajatud puurkaevud Värska V ja VI, viimane ammutab vett Kambriumi-Vendi veekompleksi Gdovi veekihist. Kõikides puurkaevudes ulatub mineraalvee staatiline veetase kõrgele üle maapinna. Kõige kõrgemale, üle 600 m, tõuseb algsest veekihist Gdovi põhjavesi.

Mineraalide tervendav toime. Mida sügavamal vesi asub, seda rohkem on seal lahustunud mineraalaineid. Eestis peetakse mineraalveeks põhjavett, milles lahustunud mineraalainete sisaldus on vähemalt 2 g/l [3]. Ligikaudu 600 m sügavuselt pärit vees on mineraalaineid koguni 19 grammi liitri kohta.

Kõige ülemise, Pärnu veekihi mineraalvesi on Cl-SO4-Ca-Na-tüüpi, mineraalainete sisaldus üle 4 g/l. Ordoviitsiumi-Kambriumi veekompleksi mineraalvesi sisaldab ka magneesiumi ja mineraalainete sisaldus on veidi üle kahe grammi liitri kohta. Vett villib AS Värska Vesi ja Värska sanatoorium kasutab mineraalvett soolakadu kompenseeriva joogiveena. Kambriumi-Vendi veekompleksi Voronka veekihi mineraalvesi puurkaevust IV on üldiselt sama tüüpi, kuid mineraalainete sisaldus on suurem – kuni 6 g/l – ning suur on ka broomi ja joodi sisaldus. Sanatooriumis kasutatakse sellist vett mao, kaksteistsõrmiku ja sapiteede haiguste tõhusaks raviks. Kõige sügavamalt pärit Kambrium-Vendi veekompleksi Gdovi veekihi mineraalvesi on samuti magneesiumirikas, kuid mineraalainete sisaldus on koguni ligi 18 g/l. Mikrokomponentidest väärib märkimist broomi (56 mg/l) ja boori (27 mg/l) suur sisaldus. Vett tarvitatakse Värska sanatooriumis vanniveena närvisüsteemi, luu- ja lihassüsteemi, naha- ja teiste haiguste raviks. Raviprotseduuri üldtoime on niisama tugev kui Värska lahe mudal, kuid kliinilise raviefekti annab see mudast umbes nädal hiljem.

Kuigi veevarusid on kasutatud ligi kolmkümmend viis aastat, pole see vähendanud mineraalainete hulka vees. Kogu Eesti mineraalvee varu on hinnatud umbkaudu 6000 m3-le ööpäevas [4], millest Värska mineraalvee leiukoha veekihtide varu hõlmab veidi alla poole [5]. Enim kasutatava, Ordoviitsiumi-Kambriumi veekihi mineraalvee varu aastani 2027 on 540 m3 ööpäevas [11]. Aastakümneid tehtud mineraalveeproovide analüüsid on näidanud, et vee kvaliteet pole pika aja jooksul muutunud, hoolimata tarbimisest. Aluspõhja settekivimite rüpes sadade miljonite aastate vältel kujunenud karastava ja kosutava ravi- ning lauaveevarusid jätkub veel pikaks ajaks.

Muda müügiks. Värska orglaht, mis on lõikunud Gauja lademe liivakividesse, on suures osas täitunud määrdunudpruuni, ühtlase konsistentsiga või veidi sõmerja mudaga, mis sisaldab taime- ja karbijäänuseid. Lahe põhjas, enamasti õhukesel liivakihil, on kuni kahe meetri paksune turbakiht. Selle peal lasub järvemuda ehk sapropeel, mida kasutatakse meditsiinis ning väetise ja lisasöödana põllumajanduses. Järvemuda paksuseks on mõõdetud kuni kaksteist meetrit [9]. Mudalasundi paksus on suur ka tarbevaru põhjapiiril, kuid täpsemad andmed selle leviku kohta põhja suunas puuduvad [5]. Värska lahes asuva ravitoimega järvemuda maardla pindala on umbes 76 ha. Kasuliku kihi keskmine paksus on 4,6 m ja 60% niiskuse puhul on muda aktiivne tarbevaru ligikaudu miljon tonni.

Värska lahe sapropeeli uuringutel on analüüsitud sapropeeli õietolmu sisaldust ja koostist [10]. Kõige vanemad orgaanikat sisaldavad setted lahe põhjas on kujunenud preboreaalsel kliimaperioodil ligikaudu 10 000 aastat tagasi. Neid iseloomustab suur kase õietolmu sisaldus. Pilliroo- ja puu-pillirooturba lasund tekkis boreaalsel kliimaperioodil, kui Värska lahe alal oli väikeste järvekestega madalsoo. Turbal lasuv järvemuda ehk sapropeel moodustus valdavalt atlantilisel kliimaperioodil 5000–8000 aastat tagasi. Selle aja õietolmus leidub rohkesti sarapuud, leppa, jalakat, tamme ja pööki. Järvemuda ülemises osas suureneb kuuse õietolmu osatähtsus ja kõige nooremate kihtide kase ja männi õietolmu sisaldus viitab subatlantilisele kliimaperioodile.

Värska lahe muda on üle kahekümne aasta kasutatud lahe idakaldale ehitatud sanatooriumis. Ravikompleksi juurde on rajatud suured sisebasseinid, kus muda säilitatakse aasta ringi. Muda kulub keskmiselt 550 m3 aastas. Sanatooriumis ravitakse närvisüsteemi, luu- ja lihassüsteemi, seedetrakti, günekoloogilisi ning laste kroonilisi hingamisteede haigusi.

Ka ravimudavaru on küllalt suur, et kindlustada selle kasutus aastakümneteks. Veel enam, mineraalvee ja ravimuda varud ning väärtuslik loodusmiljöö – männimetsad liivastel järvekallastel – võimaldaksid laiendada ravi- ja puhkemajandust ka Värska lahe läänekaldale.

Lubjakivi – mitte ainult Põhja-Eestis. Kaugeim kagunurk võib uhkustada omapärase lubjakivilasundiga. Seda küll ainult äärmises kaguosas, kus Tiirhanna külas väikeses kivimurrus tungib esile Ülem-Devoni ladestiku Plavinase kihistu lubjakivi ja dolomiit, ning lääne pool, Peetri jõe ääres, kus paljandub samuti lubjakivi. Siin-seal säilinud väikesed lubjapõletusahjude varemed ja paekivist laotud ehitised näitavad, et seda kivi on mitmekülgselt kasutatud. Ehituskillustikuks kõlblikku materjali leidub Tiirhanna maardlas, kus sobiva kivimkihi keskmine paksus on üle kuue meetri. Tiirhannast veidi lõuna pool paikneb Marinova maardla, mille varu on umbes viis korda suurem. Ka paekivikihi paksus on suurem, ulatudes kümne meetrini. Maardla kasutuse teeb keeruliseks põhjavee kõrge tase ja tüse saviliivast kattekiht, mille maht on üle viie miljoni kuupmeetri. Leiukoha kasutuselevõtul tuleb arvestada, et ümberkaudsete talude kaevudest kaob vesi.

Piusa lõunapoolsed lisajõed ja ojad toituvad Ülem-Devoni karbonaatse kompleksi põhjaveest. Lubjarikkast veest on orgudesse kujunenud kuni kolme meetri paksused lubisetete lasundid. Tuhkvitsa oja oru veerul asuva suurima teadaoleva Tobrova leiukoha lupja on kasutatud põldude lupjamiseks. Leiukohast välja veetud kümme kuni viisteist tuhat tonni hõlmab teadaolevast varust ligikaudu kolmandiku.

Soine ja savine. Setomaa, eriti Antkruva-Obinitsa-Küllätüvä piirkond on savine. Devoni ajastul kujunenud suure Küllatova savimaardla kuni 25 m paksune kirjuvärviline savilasund on keerulise geoloogilise ehitusega. Savi jätab sõrmede vahel libeda, veidi rasvase mulje. Tulekindluse poolest on enamik siinsetest savierimitest kergeltsulavad (sulamistemperatuur alla 1350 ºC), vaid tumehallide savide hulgas leidub raskeltsulava savi kihte. Tuhkvitsa oja kaldal paljanduvat savi kasutati telliste tootmiseks alates 1931. aastast. Firma Esto Ðamot valmistas aastas kuni 270 000 tellist. Seadmete vananedes ja tammi purunedes lõpetati tegevus 1948. aastal. Praeguseks on väike savikarjäär kinni kasvanud, kuid valdav osa (ligi 3,7 milj. m3) kohati vaid kuni meetri paksuse pinnakatte all asuvast savilasundist ootab kasutajaid.

Pinnakattes leidub pruuni värvi plastset savi eelkõige Andrikova perspektiivalal. Väiksemad Luha ja Määsi savimaardlad asuvad Setomaa lõunaosas. Määsi maardla savi kasutab toorainena väike ettevõtlik Misso savitööstus, kus on tõestatud, et ka üsna kehva kvaliteediga savist saab õiget tehnoloogiat rakendades toota korralikku kaupa. Luha leiukoha savi põletati Vungi tehases tellisteks 1963. aastani.

Enamik soodest ja ühtlasi nende turbavarudest jääb Setomaa põhjaossa. Peipsiäärsel madalikul asub Peipsiääre maardla ja Määsovitsa leiukoht. Kui Peipsiäärse madaliku ja Mädajõe lammi soodes valdavad madalsooturbad, siis mõhnade ja moreenküngaste rüpes on kujunenud enamjaolt rabalaamad. Mõlema sootüübi turbalasundi tüsedus on väike: suurima, Peipsiääre maardla turbakihi keskmine paksus on vaid 1,3 m. Ilmselt nii turbakihi väikese paksuse kui ka Lämmi- ja Pihkva järve kõrge veetaseme tõttu ei ole siinset turbavaru tööstuslikult kasutatud. Otstarbekam on tarbida siinsete soode marja- ning seenerikkusi ja nautida puutumatut rabamaastikku.

Setomaa põues võiks säilitada maagaasi. Geofüüsikalised uuringud on näidanud, et Vaaksaare kõrgustiku piirkonnas on ligikaudu 500 meetri sügavusel aluskorrakivimite pealispind 40–50 meetrit ümbritsevast kõrgem. Seda kuplit katab ühtlase kihina esmalt Gdovi kihistu poorne liivakivi ja seda omakorda Lontova kihistu tüse savilasund. Arvutuslikult võiks savist “kaabuga” kaetud poorsesse liivakivisse pumbata kuni miljard kuupmeetrit maagaasi [6], mida siis vajaduse järgi kasutada. Kõrgemal asuva saviekraani tõttu gaas iseenesest maapinnale ei pääseks. Selliste looduslike gaasireservuaaride teema oli aktuaalne kümme aastat tagasi ja on ka praegusel ajal, ühinemise eel Euroopa Liiduga.

Teisel pool piiri. Meie teadmised Venemaa piiridesse jääva Setomaa maavarade ja geoloogilise ehituse kohta on kahjuks jäänud seitsmekümnendate aastate tasemele, mil ka eesti geoloogid seal kaardistamistöid tegid. Teada on raskeltsulava savi leiukohad Petseri ümbruses, lubjakivi ning dolomiidi leiukohad Irboska kandis ja vahetult praeguse kontrolljoone ääres. Irboska lähedal asuvad ka kipsi leiukohad. Pinnakattesetete ja aluspõhja savikihtide geokeemiline uurimine on näidanud [7], et Petseri ümbruse savilasundid sisaldavad märkimisväärses koguses molübdeeni ja uraani.

1.

Баранкина, Инна 1987. Отчёт о результатах поисковых работ на стекольные пески в Выруском районе. Кейла. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 4263.
2.

Баранкина, Инна 1985. Отчёт о результатах предварительной разведки месторождения Какку Выруского района для завода Вырукиви. Кейла. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 4146.
3.

Karise, Vello; Vingisaar, Peeter 1996. Estonian mineral waters and their usage. Minutes of the 1996 Finland & Estonia meeting of the IAH–CMTW. Excursion; Appendix 2.
4.

Perens, Rein 1998. Eesti hüdrogeoloogiline kaart. Mõõtkava 1:400 000. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn.
5.

Põldvere, Ain; Grünberg, Rein 2002. Kagu-Eesti maavarade levik ja nende kasutamisvõimaluste hinnang II etapp (Baaskaardi leht 5513). Tartu. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 7458.
6.

Räägel, Veena jt. 1992. Maa-aluste gaasihoidlate rajamise perspektiivid Eestis. Tallinn. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 4548.
7.

Саммет, Эвалдъ и др., 1974. Отчёт о результатах проверки редкометального оруденения в верхнедевонских отложениях Псковской области в 1973–74 гг. Ленинград.
8.

Sinisalu, Rein 1996. Imara-Tabina liivaleiukoha geoloogilisest uurimisest. Tallinn. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 5318.
9.

Цецхладзе, Светлана 1969. Отчёт о поисках и разведке лечебных грязей в районе посёлка Вярска. Кейла. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 3058.
10.

Тасса, Волдемар 1973. Отчёт о разведке минеральных вод месторождения Вярска 3. Кейла. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 3219.
11.

Tassa, Voldemar 1976. Aruanne Värska lahe sapropeeli ravi tarbeks ja põllumajanduses kasutamiseks uuringu kohta. Keila. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 3438.
12.

Tassa, Voldemar 2000. Aruanne Värska tüüpi mineraalveevaru ümberarvutus puurkaevude nr. 5 ja nr. 7 uuringuandmete põhjal. Tallinn. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 6611.
13.

Вингисаар, Пээтэр; Ваталин, Ира 1968. Отчёт о детальной разведке минеральных вод месторождения Вярска. Кейла. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 3022.
14.

Вяярси, Aаво; Каяк, Kaлъo 1965. Отчёт Выруской партии о комплексной геолого-гидрогеологической съемке масштаба 1:200 000 Юго-Восточной части ЭССР. Кейла. Käsikiri: Eesti Geoloogiafond, 2301.

Ain Põldvere (1955) on geoloog, Eesti Geoloogiakeskuse Tartu regionaalosakonna juhataja.