Joosõ müüdä Setomaad,
linda üle sünnümaa.
Koh oll nurm, sääl om mõts,
koh oll külä, sääl om võso,
koh oll motsil, sääl om nõgõs.
Kevväi ikõ-õi’,
suvi kaiba-ai’,
süküs tulõ umma muudu.
Inõminõ om õks tsuudastõ tett – õt nätä’ uma nõna ala, tuu jaost tulõ minnä’ kavvõndõhe ja midä inäp midägi olõ-õi’, sis tuud om väiga vaia, tuust om väiga hallõ. Setomaal, Petseremaal tulõ kõõ mano kotusit, midä panda-ai’ inäp kaardi pääle, nuid külli pidävä’ umast õnnõ tuu maa leeväga’ üles kasunu’ inõmisõ’.
Petseremaal om kats väiga eismuudu maastikku. Üts om Pihkva järve viirne tasanõ ja matal maa, soinõ maa ja säält läbi saa-ai’ minnä’. Mitmõ külä mano tulõ paadiga järve müüdä sõita’. Tuud madalat maad om hüä palljo. Korodissa mäe päält paistus Piusa matal luht nii kavvõndõhe, ku silmä’ nägevä’. Vidovitsa külä man om tõõnõ kotus, koh sääne matal maa lajalt paistus, ku säält Pihkva poolõ kaia’.
Ja tuu tõõnõ, tuu om ka’ tasanõ, a korgõ. Petserest Vana-Irboska poolõ minneh jääse’ korgõ’ maa’. A tuu korgõ tasadsõ maa seeh omma’ sügävä’ oro’ ja juuskva’ selge viiga’ lätte’. Sääl om Petseremaa kõgõ parep põllumaa. Viljo vald jääs ka’ sinnä’. Tuu tasanõ maa om lubjakivi pääl ja Irboska takah lubjakivvi kaibõtaski’. Irboska liin omgi’ lubjakivist ehitõt. Vahtsõ-Irboska man om kipsivabrik, sääl om kipsi nii palljo, õt inne edimäist ilmasõta oll sääl viis kipsivabrikut, mia’ palli’ sõa aol ar’.
Väiga rassõ om üldä’, mia’ om illos. Uja’ ja järve’, mäe’ ja oro’, mõtsa’, tasanõ maa, koh näet ilma viirt – õgalõ inõmisõlõ midägi’, kiä’ midä pidä kõgõ kallibast. Mõnõlõ meelüse’ kivi’, tõõsõlõ sügüsene rüäpõld, kolmadalõ pikä’ pedäjä’. Vaest kõgõ parep om tuu, minkaga’ olõt harinu’. Ütskõik ku’ illos ja hüä om muial, a umah kotoh om õks kõgõ parep. Selle lääki-i’ kõik inõmisõ’ umast kotost kohegi’, jääse’ õks uma kalõ leeväkandsu mano. Nii ku’ vanna puud om rassõ ümbre istuta’ tõistõ kotusõhe, nii om ka’ vanna inõmist rassõ panda’ tõistõ paika elämä. Mõlõba’ nakasõ’ kuioma, mõni rutoba, tõõnõ aigupiteh. A kõõ saa-ai’ eisi’ vali’, õt kuis olla’ ja koh olla’.
Petseremaalõ minneh tulõ kõgõpäält läbi kjavvu’ vahtsõnõ’ inõmistõ kontrollimisõ maja’. Ku kõik kõrrah, sis võit julgõhe edesi minnä’. Eiski’ ku’ tiiät, õt kõik om kõrrah, õks om süämeh hirm. Raadist aidu ja püssämiihhi õks pelätäs, a tõistmuudu Petserehe saa-ai’. Ütskõrd ku’ mii’ sõidi praamiga’ Kolpino saarõlõ, sis sai tunda’ piirimiihi püssähirmu ja sõaülebä võimu. Kolpino saarõl om vinne kordon ja tuu ülep sõit üteh miika’ saarõlõ ja arvas, õt mii’ olõ spiooni’ ja vei meid kordonihe. Ain viidi ülebä mano, minno tütär Maarjaga panti tarrõ, koh olõs üttegi’ pinki ja püssämiis panti ussõ mano valvõhe. Mii’ tiiä-äs, midä tetäs, kuis lätt. Ku’ mitmõ tunni peräst Ain tull, sis lätsi ma’ ülebä mano ülekullõmisõlõ ja sis Maarja, kiä’ vinne kiilt mõista-as. Ülep oll tuust aost jo’ kainõbast saanu’ ja ummi ülebidõga’ kõnõlnu’ ja löüti, õt mii’ mäntsegi’ salaluuraja’ olõ-õi’. Tuul pääväl oll Maarjal sünnüpäiv, mia’ jääs elost aost miilde. Inne praami pääle minekit joudsõ viil Ðartovo (Tsertva) küllä kaia’ ja tsjassonast mõnõ pildi võtta’.
Tõisi saari pääl om parebahe lännü’. Kamenka saarõ pääl tull ütest küläst tõistõ sõita’ paadiga’. Kõigih oll nii illos, õt mõista-as midä kaia, midä miilde jättä’ ja rassõ om arvu saia’, mille inõmisõ’ eläse’ liinah ütstõõsõ otsah, tuu asõmõl õt ellä’ säntsih ilosih kotusih. Kamenka saarõl näüdäti ruutsiaolitsi kalmit puiõ vaihõl. Puudovissa saarõ pääl pakuti süvvä’ ja anti sibulitki üteh. Sibulit kasvatõdas säälkandih palljo ja ku’ om hüä aastak, sis sibulapää’ omma’ ku’ kullamäe’.
Setosidõ pääliin Petsere om setosidõst tühäst jäänü’. Väiga harva kuulõt bussijaamah kedägi kõnõlõvat seto keeleh. Tuu aig om müüdä, ku’ seto rõivih naane lätt müüdä tiid. Petsere liin eläs tõist ello. Liin olõ-õi’ viil nii kõrrah ja puhas, ku’ turisti’ omma’ muial kjavvuh harinu’ nägemä. A maiu värmtäs, säetäs, tiimulka jääs vähäbäst, nätä’ om, õt elo lätt parebast, ilosabast. Nii om ka’ mõnõh küläh. Ehitädäs säntsit maiu, õt om õkva, midä kaia’. A om ka’ külli, midä saa-ai’ inäp kaardi pääle panda’, om õnnõ pedäjävõso. Setosidõ nurmi pääl tüütäse’ vindläse’, ostõtas kokko maid, tetäs põlda ja peetäs karja. Ütelt puult om tuu hüä, tõõsõlt puult om hallõ ja häpü ummi vanõbidõ iih, õt näide tüüd ja vaiva pia-ai’ mii’ inäp minkastki’, õt mii’ elä jo’ kohki’ muial.
Petsere liin ja kloostri käävä’ kokko. Kloostrit kjaudas üle maa õgalt puult kaemah. Ja om ka’, midä kaia’. Õga aastagaga’ lätt kloostri ilosabast ja värmilidsebäst, kulladu’ kerigukupli’ pilisese’ päävä käeh kavvõndõhe. Kõgõ rohkõp jumalapallõjit ja niisama kaejit tulõ sinnä’ kokko augusti kuuh maarjapääväl. Sis om ka’ setosidõ kokkosaamisõ päiv. Püvvetäs tuust aost viisa’ saia’ ja’ Petserimaalõ sõita’, õt ummi haudu pääl kjavvu’, tutvit ja sugulaisi nätä’. Varvara vai setosidõ kerigu ussõ takah väläh om kõva seltsielo: kõnõldas, kuis kinkõlgi’ elokõnõ lätt, kiä’ eläs, kiä’ koolõs, kua om mehele lännü’, kinkõ om miis maahha jätnü’, kinkõlõ om lats sündünü’ ja kuis õks vanastõ eleti ja midä tetti ja kohe kjauti. Ku’ teenistüs om läbi, sis mindäs haudu pääle. Perästpoolõ oodõtas kõiki eesti kooli moro pääle. Tuu om sääne vahtsõnõ kommõh, õt saias kokko koolimaja moro pääl, vanastõ minti kirmasõlõ Kassiorgo. Tuu om väga hüä, õt lastas koolimaja moro pääl pito pitä’. Petsere liina ülebä’ ja mõni rikas vinne talomiiski’ and rahha, õt seto’ saasi’ maarjapäävä kokko saia’ ja pito pitä’. Palljosil muialt tulõjil olõ-õi’ inäp kinkõgi poolõ minnä’, sis saava’ hots pidolgi’ umah rahvah olla’.
Petsere eesti kuul om ku’ mälestüstäht innidsist Petserimaa koolõst. Eesti puul om õks avitanu’ viimätsit seto latsi koolita’ ja koolimajja om ka’ kõikil setosil hüä kjavvu’ ja kuuh olla’ ja kuusolõkit pitä’ ja saia’ tiidä’, kuis ilmah eletäs. Koolimaja om ka’ ku’ seltsimaja vai setosidõ maja. Talsipühi aigu kutsutas sinnä’ õks kõiki setosid jal’ kokko, õt üteh kuuh vasta minnä’ keväjäle.
Inõmistõ kjaumistõ ja pluudsmistõ aig nakaski rohkõba lämmäl aol. Keväjä tahtva’ kõik vällä juuskma ja lindamma minnä’, loodus nakas hõiskamma ja umma illo näütämmä, nii ka’ inõmisõ hing ihkas vabaduist ja haljuist. Tuuperäst omgi’ õga haljas tuttukõnõ ku’ kingitüs silmäle ja süämele. Mäletedäs uiboaia häiermit ja karjamaiõ peenjokõisi kõokõisi.
Valu Vana-Irboska tii veereh om Utsja järv, mia’ om Ungavitsa oroh ja kaldidõ pääle om tekkünü’ külä. Tuuhhu orojärve lätt kats ujja. Oro perve piteh minneh jovvat väiga ammudsõ, mustidsõ kiviristi mano. Säntsit riste om tuuh kandih mitmit, mõnõ’ omma’ ar’ viid kohegi’, ar’ lahut, a uma külä inõmisõ’ hoitva’, ku’ sõamiihi haudu. Küläh om tsjasson, midä püvvetäs õks kõrrah hoita’, a kell om säält ammu’ minemä viid. Tiiä-äi, kas tuu viijä om rikas ja õnnõlik! Küllä om õks jäänü’ mõni seto inõminõ ka’. A jakapäävä kirmast olõ-õi’ sääl õigõhe inäp kinkõlgi pitä’. Oronõlva’ omma’ seto lauluhelü ja pillimängo unõhtanu’. Üte maja asõma oll 1998. aastagal hindä elopaigast võtnu’ üts kärbikõnõ.
Ungavitsa Palo pääl, koh oll suur külä, om õnnõ üts tarõ viil pistü ja sääl tii veereh om Lagjakivi. Aastagiga’ läävä’ kivi’ ka’ väikobast. Minevä suvõl proomõ tuud kivvi laebast puhasta’, õt tä väiga ar’ kaosi-i’. Palo pääl om no’ hüä linnada’ õnnõ mehiläisil. Kõigipooli mõtsa’, innidse’ nurmõ’. Säänest lillimett and otsi’, midä kogosõ’ nuu’ mehiläse’. Talvõl olõ-õi sääl õi hiirt, õi harakut. A määne külä oll – talo talost kinni. Nii palljo oll perrit, õt kõigilõ olõ-õs maad ja nii naatigi otsma muialt maad, lihtsabat ja parebat ello. Noorõ’ lätsi’, vana’ kuuli’, küläkao’ omma’ kuionu’. No’ tulõ õnnõ kägo kuusõ otsa kuukma, varõs tulõ vaakma.
Suurtii pääle edesi minneh ja kaiõh om rassõ mõtõlda’, õt nellikümmend aastakka tagasi siih eleti, tetti haina, kjauti karjah, põimõti rükä, kakuti linna, minti hobõsidõga’ Mõlla, peeti praasnikka. Täämbä’ sääl saistõh om tuu mõtõh ku’ unõh.
Mõla külä viil eläs. Tuu om vinne külä ja paistus, õt sääl elo õks lätt. Mõla surnuaiah omma’ ka’ setosidõ matusõ’. Kiä’ eläse’ kavvõbah, Eesti poolõ pääl, sis üts kõrd aastagah õks proomitas mõlapääväl vanõbidõ haudu pääle minnä’. A kas järgmätsel põlvõl om viil joudu naada’ sinnä’ kjauma? Nii kavva ku’ hallusraat om vahe pääl, piiriposti’ omma’ poolitaja’, nii kavva om rassõ kjavvu’ armidõ haudu pääl, kodokülä nurmi veereh, karjamaiõ kaldidõh. Mõla külä om ilosa kotusõ pääl, a ku satas vihma, sis läävä’ tii’ hukka ja kerigu mano om kindlap minnä’ jala. Kaldõ pääl om siih ka’ vana kivirist ja tõõsõh sügäväh oroh om kerik, minkõ katusõ’ ja risti’ õnnõ paistusõ’. Kerigu all om uja, kost võõdas pühävett.
Mõla lähkoh om Kossjolka külä uma hüä pehme lätteviiga’ ja laulunaase Maarja Pähnapuuga’, kiä’ om uma laulu’ jätnü’ tõistõ laulta’ ja viie’ tõistõ veerätellä’. Tuugi’ suur külä, mia’ oll katõ oro perve pääl ja koh oll eiski’ kuul, om kokko kuionu’, õnnõ mõnõst talost tulõ viil savvu. A Petseremaa naase’ käävä’ laulmah ja kutsva’ õks hinnäst Kossjolka koorist.
Ku mindäs Petserehe, sis proomitas õks Vana-Irboskah ka’ kjavvu’. Ja tuu om õigõ. Inõmisõl olõ-õi’ tsiiba ja tiid piteh kjavvuh kaetas õks jalgu ala. A kõõ om olnu’ ja om ka edespidi inõmisõl suuv olla’ kohki’ üleväh, õt nätä’ kavvõ. Sis tulõ tunnõh, õt ma näe ja tiiä rohkõba ku’ tõõsõ’. Korgõh ollõh lätt süäme alt tühäst ja loodusõ ilo pand ikma vai hallu tundma. Sääne tunnõh tulõ ka’ Irboskah mäki viiri piteh kjavvuh. Julgõhe võit Soomõmaa asõmal sõita’ Irboskahe. Alah lätte’ juuskva’ mäe seest ja üleväh omma’ kerigu’ ja kindlusõ müürü’ ja matustõaiah Truvori rist. Säntsit korgit kotusit om sääl kõigipooli, tulõ õnnõ jalota’ ja kaia’.
Petserimaa üts nulk om Laura. Sinnä’ niisama trehvä-äi, sinnä’ tulõ nimme minnä’. Sääl eläse’ kõrvotsidõ vindläse’ ja lätläse’. Kualgi rahval om uma kerk olnu’ ja surnuaid. Luteri kerigul om katus pääl ja saina’ saisva’ sis kimmähe viil. Kolhoosi esimiis oll uma aroga’ kerigulõ uvvõ katusõ lasknu’ panda’, õt kerk püstü saisasi, vaest kunagi lätt timmä viil vaia. Parhilla’ keriguaigu sääl peetä-äi’. Lätläisi surnuaial om palljo ilosit sepä tettüisi raudriste, midä muial olõ-õi’ nännü’. Tuugi’ matusõaid kasus haina sisse nii ku’ kodotiigi hainatas.
Ütskõik ku’ hüä om muial elo, a uma sünnükodo jääs elost aost süämehe. Tuu kandi seto’ pruumva’ õks ütegi voori aastagah, ku kuigi tervüs ja rahapung lupa, ummi kodonurmi pääl kjavvu’ ja säält joudu saia’, õt edesi ellä’. Kon’ om midä mälehtä’, nii kavva eläs rahvas. Kõik võit inõmisõlt ar’ võtta’, a mälestüisi saa-ai’ kiäki’ häötä’.
Õie Sarv (1955) om rahvalaula oppaja, seto asja hoitja, uurja ja iistvidäjä.
|