07-08/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroopa liit EL 07-08/2003
Meie räim ja kilu teel Euroopa Liitu

Selle aasta alguses nurjusid kilu- ja räimepüügiõiguste oksjonid osalejate puudumise tõttu. Vastne keskkonnaminister Villu Reiljan otsustas edaspidi püügiõigusega mitte kaubelda, kuna kalurid on nõus püügikvoote ostma ainult ajalooliste õiguste alusel. See pani punkti 29. jaanuaril jõustunud kalapüügiseaduse muutmise seadusele, mis kaotas kohustuse müüa 10% püügiõigustest enampakkumisel.

Uue seaduse kohaselt läheb kvoot oksjonile alles siis, kui iga-aastane kvoot on jaotatud või riigile antakse lisapüügiõigused. Püügiõiguse saavad kutselised kalurid, kes on kala püüdnud ka kolmel eelmisel aastal. Nii toimis süsteem kuni 1999. aastani. Seega ei ohusta kalureid enam uute püüdjate konkurents ning paranevad seniste kutseliste kalurite püügivõimalused.

Mis aga saab Eesti kalurite püügivõimalustest tulevikus, kui Eesti meri ja kalalaevad on üks osa Euroopa Liidu ühisest kalanduspoliitikast (Common Fisheries Policy, CFP)? Kalanduspoliitika loodi liidu kalavarude haldamiseks ning see hõlmab nii kalavarude kasutamist ja kaitset, turupoliitikat kui ka kalanduse välispoliitikat. Kalavarud on ühisomand, mida majandatakse ühtemoodi kõikides riikides.

EL on valmis toetama meie investeeringuid, mille eesmärk on kaitsta kalavarusid, uuendada kalasadamaid, töödelda kala ja turustada kalasaadusi ning renoveerida laevu. See kõik on võimalik tänu EL-i kalanduse arendusrahastule, mida Eesti saab kasutada pärast liiduga ühinemist.

Ent Eesti laevad võivad juba praegu kokkulepete järgi püüda kala EL-i vetes. Lepingud sõlmitakse igal aastal läbirääkimiste alusel. Need tuginevad 1997. aastast kehtivale lepingule Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi vahel. Kvoote vahetatakse ja üksteise vetes püütakse Läänemere kalanduskomisjoni otsustatud mahtude alusel.

2003. aastal vähendas Läänemere kalanduskomisjon kalavarude kaitse ja säilitamise huvides nii kilu, räime kui ka tursa väljapüügimahte. Meie kvoodid vähenesid 28% ning mõistagi on sellega kaasnenud kalurite tormiline pahameel.


2003. aasta püügikvoodid tonnides:

kilu 31 930

räim 26 037

tursk 1335

lõhe tükkides 14 154


2003. aasta kvoote peetakse nii väikesteks, et neist ei jätku isegi Eesti enda tööstustele. See võib lõpetada mitme kalurifirma tegevuse ning kindlasti kahandada kalatööstuste kasumit. Kalurite liit nõuab kompensatsiooniks riigilt toetust samamoodi kui põllumehed ikaldustoetust, riik aga sooviks rahajagamise meeleldi EL-i õlgadele veeretada.

Kalandusnõukogu otsustas tegelikult juba viis aastat tagasi, et Läänemerest püütavaid kalakoguseid tuleb jõulisemalt piirata. Peamised ohud kalavarudele ongi ülepüük ja keskkonna saastumine. Eesti suutis seni soovitatavatest püügimahtudest kõrvale hoiduda ning suuremat kvooti säilitada. Vastukaaluks keelasid EL-i maad meie laevadel oma vetest tursapüügi.

Hiljuti sai keskkonnaministeerium Euroopa Komisjonilt eelteate tursa ja lesta traalpüügi piiramise kohta Läänemerel sellel suvel. Keeld on tingitud sellest, et peatselt püüki tulev tursa noorjärk on väga tugev, kuid traalidest on alamõõdulist kala peaaegu võimatu tagasi lasta. Seepärast lubataksegi varudel aasta kosuda, lootes, et see aitab kaasa tursavarude üldisele paranemisele Läänemeres.

Praeguseks on keskkonnaministeerium saavutanud kokkuleppe Euroopa Komisjoniga, et Eesti traallaevad saavad sel aastal jätkata tursapüüki EL-i vetes 1. septembrist 15. oktoobrini: see on niisama pikk ajavahemik, kui jäi Eestil kasutamata tursatraalpüügi keelamise tõttu EL-i vetes kevadel.

Kalade noorjärkude kaitseks on ühise kalanduspoliitika kohaselt soovitatud kasutada veel mitmesuguseid meetmeid: võib kindlaks määrata püüniste vähimad silmasuurused, keelata mõningate püünisetüüpide kasutamise, on määratud kalade alammõõdud ning antud käsk registreerida kalasaagid spetsiaalsetes püügipäevikutes – et kindlustada liidu ühine vara ka tulevikuks.


Eesti kalalaevastik on praegu ülemäära suur, eeskätt 1990. aastate keskel juurde ostetud laevade tõttu. Praegu on Eestis üle saja avamerelaeva ligikaudu tuhande kaluriga ning ligi 3000 rannakalurit. Tegelikult jätkuks tööd neist umbes pooltele. Tõenäoliselt väheneb kalurite arv väiksemate kalalaevade arvelt juba sel aastal, juhul kui kvootide vähenemisest hoolimata kompensatsioone ei maksta.

Samas on Eesti laevastik oma suurusest hoolimata ohtlikult vananenud. Viimastel aastatel ostetud suure püügivõimsusega, ent kasutatud laevadest on mõni juba uppunud. On tehtud ettepanekuid maksta laevade arvu vähendamisega seotud lammutuse eest kompensatsiooni. Mitme laeva lammutamist nõuavad ka Euroopa Komisjoni nõuded, mille järgi peavad 2000. aastast alates EL-i vetes kalastavad Eesti laevad kandma satelliitjälgemissüsteemi. Satelliidi kaudu saab infot kaldal asuv vastuvõtujaam, kus märgitakse laeva asukoht ning liikumisteed kaardil.

Suurte kalalaevade omanikke süüdistatakse räimevarude vähenemises ka valimatu püügi tõttu. Suurte laevade nooda suu ulatub peaaegu läbi vee ning nõnda püütakse välja nii ülemistes veekihtides asuvad räime noorjärgud kui ka alakihtide täiskasvanud isendid. Samal ajal hõlmavad väikelaevade (kuni 300 hobujõudu) noodad vaid poole veekihist. Samuti tuleks positiivselt mainida rannakalapüüki, mis võimaldab valivat, kvaliteetsemat räimepüüki.

Mereinstituudi teadlased on selgitanud suure võimsusega kalalaevade kahjulikkust meie kalavarudele. Võrdlev traalimine käis suure, 600-hobujõulise ja väiksema, 300-hobujõulise laevaga. Uuringute alusel on soovitatud näiteks piirata Liivi lahes traalnooda vertikaalava suurust 12 meetrini. Selline muudatus on juba tehtud kehtivasse kalapüügieeskirja.

Läänemere püügivõimsuse suurendamist käsitlevad ka EL-is mitmeaastased arendusprogrammid, mis reguleerivad igasugust püügivõimsuse suurendamist. Mitu projekti käsitleb kalapüüniste selektiivsuse parandamist vähendamaks alamõõdulise kala hulka, keskkonnahoidlike püügiseadmete kasutamist, hügieenistandardeid, kala säilitamist laevas ning meresõidu ohutust. Nende programmide järgi peab riik hoolitsema ka kalalaevade ajakohastamise ja uuendamise eest. Kui kasutusele võetakse uued laevad, siis on riik kohustatud sama püügivõimsuse võrra kõrvaldama kasutusest vanemaid kalalaevu.

Kala on vaba, pidevalt liikuv ja arenev elusvara. Populatsiooni arvukus kõigub ja varud uuenevad looduslikult, ilma kõrvalise vahelesegamiseta. Kalad liiguvad mööda mereavarusi, hoolimata riigipiiridest ja püügirajoonidest. Mingit kindlat kalaparve ei saa hoida just meile sobivas piirkonnas või siis vastavalt ära märgistada. Õnneks vaadeldakse kalavarusid ühise rikkusena ja nii tuleb seda rikkust ka ühiselt kaitsta ning majandada.


1. Eesti Mereinstituut (koost.) 2001. Euroopa Liidu ühine kalanduspoliitika. Tartu Ülikool, Tartu.

2. Eesti Päevaleht Online, http://www.epl.ee/

3. Keskkonnaministeeriumi infosüsteem, http://www.envir.ee


Randel Kreitsberg (1983) õpib Tartu ülikoolis bioloogiat.



Randel Kreitsberg
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012